oli ainus kiri, mis teil oli?”
“Ainus.”
“Vanduge.”
Dantès sirutas käe välja
“Ma vannun,” ütles ta.
Villefort helistas.
Politseikomissar tuli sisse.
Villefort astus korravalvuri juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Komissar noogutas vastuseks.
“Minge temaga kaasa,” ütles Villefort Dantèsile.
Dantès kummardas, heitis Villefort’ile viimase tänupilgu ja läks välja.
Vaevalt oli uks tema järel sulgunud, kui Villefort’i jõud üles ütles ja ta langes peaaegu minestanult tugitooli.
Hetke pärast ta pomises:
“Oo mu jumal! Millest küll sõltub inimese elu ja õnn!.. Kui kuninglik prokurör oleks Marseille’s olnud, kui minu asemel oleks siia kutsutud kohtu-uurija, oleksin kadunud. See paber, see neetud paber oleks mu põrmu paisanud. Oo isa, isa, kas sa pead alati olema takistuseks minu õnne teel siin ilmas, kas ma pean igavesti sinu minevikuga võitlema!”
Äkki näis talle ootamatu mõte pähe tulevat ja ta nägu lõi särama, kramplikult kokkupigistatud suu tõmbus naerule, hajali pilk muutus kindlaks ja näis olevat mingil mõttel pidama jäänud.
“Jah, just nii!” ütles ta. “See kiri, mis pidi mind hukatusse saatma, toob mulle võib-olla õnne. Nüüd, Villefort, tööle!”
Ja teinud kindlaks, et vahialune polnud enam eestoas, lahkus kuninglik abiprokurör omakorda ja tõttas kiirel sammul pruudi kodu poole.
VIII
IFI KINDLUS
Eestoast läbi minnes andis politseikomissar märku kahele sandarmile, kellest üks tuli Dantèsi paremale, teine vasakule käele. Uks, mis viis kuningliku abiprokuröri ruumidest kohtumajja, tehti lahti ja tükk aega kõndisid nad mööda pikka sünget koridori, mis paneb kõik sealt läbiminejad värisema ka siis, kui neil värisemiseks mingit põhjust pole.
Nõnda nagu Villefort’i eluruumidest sai otse kohtumajja, nõnda sai kohtumajast vanglasse, paleega külgnevasse süngesse ehitisse, mida uudishimulikult seirab selle ees kõrguv haigutavale avadega Accoules’i kellatorn.
Pärast mitut käänakut pikas koridoris, mida mööda nad läksid, nägi Dantès enda ees raudluugiga ust; politseikomissar lõi raudkoputiga kolm lööki, mis kõlasid Dantèsi kõrvus, nagu oleksid need ta südame pihta löönud; uks läks lahti, sandarmid tõukasid kergelt vangi, kes ikka veel kõhkles. Dantès astus üle kardetud läve ja uks tema selja taga langes mürinaga kinni. Ta hingas teistmoodi õhku, haisvat ja sumbunut: ta oli vanglas.
Ta viidi ühte tuppa, mis oli üsna puhas, aga millel olid trellid ja riivid ees. Ruum temas erilist hirmu tekitanud, pealegi kõlasid kuningliku abiprokuröri sõnad, mis olid Dantèsi meelest öeldud nii osavõtliku tooniga, tema kõrvus nagu mahe lootusrikas tõotus.
Kell oli juba neli, kui Dantès siia toodi. Nagu eelpool öeldud, oli 1. märts. Peagi ümbritses vangi pimedus.
Mida vähem Dantèsi silmad nägid, seda rohkem ta kõrvad kuulsid. Iga väikese krabina peale, mis temani kostis, oli ta ju veendunud, et teda tullakse vabastama, tõusis ta kiiresti püsti ja astus sammu ukse poole; aga peagi kadus müra kuhugi teise suunda ja Dantès vajus tagasi oma taburetile.
Lõpuks, umbes kella kümne paiku õhtul, kui Dantès hakkas juba lootust kaotama, kostis jällegi müra, mis näis sel korral tema kambrile liginevat. Nii oligi, sammud kõmisesid koridoris ja peatusid tema ukse taga, võti pöördus lukuaugus, riivid ragisesid ja massiivne tammepuust uks läks lahti. Süngesse kambrisse tungis kahe tõrviku pimestav valgus.
Tõrvikute valgel nägi Dantès nelja sandarmi säravaid mõõku ja püsse.
Ta oli kaks sammu ettepoole astunud, siis aga tardus paigale, nähes kõvendatud valvet.
“Te tulite mulle järele?” küsis Dantès.
“Jah,” vastas üks sandarm.
“Härra kuningliku abiprokuröri korraldusel.”
“Küllap vist.”
“Hästi. Olen valmis teiega tulema,” ütles Dantès.
Veendumus, et talle tuldi järele härra de Villefort’i korraldusel, võttis õnnetult noormehelt igasuguse hirmu; nõnda astus ta rahuliku meelega ja sundimatul sammul ette ja asus ise eskordi keskele.
Tänavaukse juures ootas tõld, kutsar istus pukis, tema kõrval oli politseiohvitser.
“Kas see tõld ootab mind?” küsis Dantès.
“See ootab teid,” vastas sandarm. “Minge sisse.”
Dantès tahtis midagi öelda, aga uks tehti lahti ja ta tundis, kuidas teda tagant tõugati. Tal ei olnud võimalik ega ka kavatsust vastu hakata ja hetke pärast istus ta tõllas kahe sandarmi vahel; kaks ülejäänut istusid eesmisele pingile ja raske sõiduk veeres sünge mürinaga minema.
Vang heitis pilgu akende poole, neil olid trellid ees: ta oli vaid vanglat vahetanud; ainult et see siin veeres ja viis teda teadmata sihi poole. Tihedate trellide vahelt, kust käsi vaevu läbi mahtus, nägi Dantès ometigi, et sõideti mööda Casserie tänavat ja et Saint-Laurent’i ja Taramis’ tänava kaudu suunduti alla sadama poole.
Peagi nägi ta tõlla trellide ja lähedal asuva hoone trellide vahelt pagasiaida säravaid tulesid.
Tõld peatus, politseiohvitser astus maha ja läks vahimajja; oma tosin sõdurit tuli välja ja võttis kahte ritta: Dantès nägi kailaternate valgel nende helkivaid püsse.
“Kas tõesti minu pärast lastakse niisugune sõjajõud käiku?” küsis Dantès endalt mõttes.
Politseiohvitser keeras tõllaukse lukust lahti, vastates sõnatult sellele küsimusele, sest Dantès nägi kahe sõdurirea vahele jäetud teed, mis viis tõllast kaiservani.
Kõigepealt astusid maha esimesel pingil istuvad sandannid, siis käsutati tema välja ja tema kannul tulid need, kes olid ta kõrval istunud. Nad läksid paadi juurde, mida üks tollimees ketiga kai ääres hoidis. Sõdurid jälgisid Dantèsi juhmi uudishimuga. Hetkega oli ta pandud paadi ahtrisse, ikka endist viisi nelja sandarmi vahel, kuna politseiohvitser istus vööri. Kõva tõuge lükkas paadi kaldast eemale ja neli aerutajat sõudsid jõuliselt Piloni poole. Paadist kostnud hõike peale langes sadamat sulgev kett ja Dantès oli seal, mida nimetatakse Friouliks, see tähendab, sadama piirkonnast väljas.
Esimene liigutus, mille tegi vang ennast värskes õhus leides, oli rõõmuliigutus. Õhk on ju peaaegu vabadus. Ta ahmis endasse täiel rinnal elustavat tuuleõhku, mis kannab oma tiibadel kõiki öö ja mere tundmatuid lõhnu. Ent varsti ta ohkas: paat liugles mööda “Reserve’ist”, kus ta oli nii õnnelik olnud alles täna hommikul, tund aega enne seda, kui ta kinni võeti, – kahest tuledes säravast aknast kostis temani rõõmus peotrall.
Dantès pani käed risti, tõstis pilgu taeva poole ja palvetas. Paat jätkas teed, ta oli selja taha jätnud Tête
