Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas страница 23

Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas

Скачать книгу

see oligi, valvurid, kes teda ühteaegu käsivartest ja kuuekraest kinni hoidsid, sundisid teda püsti tõusma, maale minema ja tirisid teda tsitadelli väravasse viiva trepi poole, kuna politseiohvitser, täägiga püss torkevalmis, tuli tema kannul.

      Dantès ei hakanudki asjatult vastu punnima, tema aegluse põhjustas pigem inertsus kui vastupanu, ta oli juhmistunud ja tuikus nagu purjus inimene. Ta nägi jällegi sõdureid, kes järsul nõlval oma kohad sisse võtsid, tajus astmeid, mis sundisid teda jalgu tõstma, siis märkas ta, et astus väravast sisse, et värav sulgus ta selja taga, aga kõik see toimus kuidagi mehaaniliselt, nagu läbi udu, ta ei suutnud midagi täpsemalt eristada. Ta ei näinud isegi enam merd, seda määratut ahastuseallikat, ääretut vetevälja, mida vangid vaatavad kohutava teadmisega, et nad on võimetud seda ületama.

      Korraks jäädi seisma ja Dantès püüdis oma mõtteid koguda. Ta vaatas ringi: nad olid nelinurkses õues, mida piiras neli kõrget müüri; kostsid tunnimeeste aeglased ühtlased sammud, ja iga kord, kui nad möödusid kindluseaknast müürile langevast valguskumast, võis näha nende helkivaid püssitorusid.

      Ootamine kestis umbes kümme minutit. Olles kindlad, et Dantès enam põgeneda ei saa, olid mehed temast lahti lasknud. Paistis, et oodati korraldusi. Korraldused tulid.

      “Kus on vang?” küsis hääl.

      “Siin,” vastasid sandarmid.

      “Tulgu minuga kaasa, ma viin ta tema kambrisse.”

      “Minge,” ütlesid sandarmid ja tõukasid Dantèsi.

      Vang läks mehega kaasa, kes viis ta tõepoolest peaaegu maaalusesse ruumi, mille paljad rõsked seinad näisid olevat läbiimbunud pisaratest tõusnud udust. Taburetil oli mingi lambi moodi asi, haisvas rasvas ujuv taht valgustas selle kohutava eluaseme läikivaid müüre ja näitas Dantèsile tema teejuhti, alamat sorti vangivalvurit, kes oli viletsalt riides ja juhmi näoga.

      “Selleks ööks jääte siia ruumi,” ütles ta. “On juba hilja ja härra ülem on magama heitnud. Kui ta homme üles tõuseb ja tutvub korraldustega, mis teisse puutuvad, võib-olla ta siis vahetab teie eluaset. Aga nüüd, siin on leib, selles kruusis on vesi ja nurgas on õled: see on kõik, mida üks vang soovida võib. Head ööd!”

      Ja enne kui Dantès sai suu lahti teha, et talle vastata, enne kui ta oleks märganud, kuhu valvur leiva pani, enne kui ta oleks silmanud, kus oli veekruus, enne kui ta oleks pööranud pilgu nurga poole, kus ootasid õled, mis pidid talle aseme eest olema, oli valvur võtnud lambi ja ukse kinni pannud ning sellega jätnud vangi ilma sellestki valgusest, mis oli talle nagu välgusähvatusel näidanud tema vangla veest nõretavaid müüre.

      Nüüd oli ta pimeduses ja vaikuses üksi, niisama tumm ja sünge kui need võlvid, mille jäist külmust ta tundis oma hõõguvale laubale laskuvat.

      Kui esimesed päikesekiired olid veidi valgust sellesse koopasse toonud, tuli valvur korraldusega jätta vang sinna, kus ta on. Dantès ei olnud paigast liikunud. Raudne käsi näis olevat ta naelutanud sinna, kus ta eile seisma oli jäänud: ainult ta sügavat pilku varjasid pisaratest paistes laud. Ta seisis liikumatult ja vaatas maha.

      Ta oli kogu öö nõndaviisi püsti seisnud ja polnud silmatäitki maganud.

      Valvur astus ta juurde, tegi tiiru tema ümber, aga Dantès ei paistnud teda märkavat.

      Valvur patsutas talle õlale, Dantès võpatas ja raputas pead.

      “Kas te ei maganudki?” küsis valvur.

      “Ma ei tea,” vastas Dantès.

      Valvur vaatas teda imestunult.

      “Kas te kõht ei ole tühi?” päris ta edasi.

      “Ma ei tea,” vastas jällegi Dantès.

      “Kas te tahate midagi?”

      “Tahan näha vanglaülemat.”

      Valvur kehitas õlgu ja läks ära.

      Dantèsi pilgud jälgisid valvurit, ta sirutas käed paokil ukse poole, aga uks sulgus.

      Nüüd vallandus ta rinnast ahastav nuukse. Rinda paisutavad pisarad purskusid silmist nagu kaks oja. Ta langes põlvili, pani lauba vastu maad ja palvetas pikalt, lastes mõttes silme eest mööda oma elu, ja küsides endalt, millise kuriteo oli ta selles elus korda saatnud, et teda, kes ta nii noor oli, nõnda julmalt karistati.

      Nii möödus päev. Ta võttis vaid mõne suutäie leiba ja jõi paar lonksu vett. Kord istus ta mõttesse vajunult, kord tiirles oma vanglas ringi nagu raudpuuri pandud metsloom.

      Eriti üks mõte ajas teda püsti kargama: et ta siiasõidu ajal, kuna ta polnud teadnud, kuhu teda viiakse, oli olnud nii vaikne ja rahulik, ta oleks võinud kümme korda merre hüpata, ja kui ta juba kord vees oleks olnud, oleks ta tänu heale ujumisoskusele, tänu oma kogemustele, mis tegid temast parima sukelduja Marseille’s, võinud vee alla kaduda, pääseda valvurite käest, ujuda randa, põgeneda, peita ennast kuskil inimtühjas abajas, oodata mõnda Kataloonia või Genova laeva, minna Itaaliasse või Hispaaniasse ja sealt kirjutada Mercédèsile, et see tema juurde tuleks. Oma elu pärast ta muret ei tundnud. Olgu mis maal tahes, häid meremehi on igal pool vähe; ta rääkis itaalia keelt nagu toscanalane, hispaania keelt, nagu oleks ta pärit Castilla la Viejast, ta oleks olnud vaba, oleks elanud õnnelikult Mercédèsiga ja oma isaga, kes oleks ka nende juurde tulnud. Aga nüüd oli ta vang, luku ja riivi taga Ifi kindluses, selles ligipääsmatus vanglas, ja ta ei teadnud, mis saab tema isast, mis saab Mercédèsist, ja kõik juhtus ainult sellepärast, et ta oli uskunud Villefort’i lubadusse. See ajas ju hulluks, sellepärast vähkreski Dantès maruvihaselt värsketel õlgedel, mis valvur oli talle toonud.

      Järgmisel päeval astus valvur selsamal tunnil sisse.

      “Noh, kas täna olete vähe mõistlikum kui eile?” küsis valvur.

      Dantès ei vastanud.

      “Ärge sellepärast pead norgu laske!” ütles valvur. “Ehk on teil mõni soov, mida mina täita võin? Ütelge!”

      “Ma tahan rääkida vanglaülemaga.

      “Hm! Ma juba ütlesin teile, et see on võimatu,” pahvatas valvur kärsitult.

      “Mispärast võimatu?”

      “Sellepärast et vangla eeskirjade järgi ei ole vangil lubatud seda nõuda.”

      “Mis siin ülepea lubatud on?” küsis Dantès.

      “Võib saada paremat sööki, kui maksta, võib jalutama minna ja teinekord raamatuid saada.”

      “Raamatuid mul ei ole vaja, jalutada pole tahtmist ja söök on minu meelest hea. Niisiis tahan ma ainult ühte, tahan näha vanglaülemat.”

      “Kui te mulle tüütuseni leierdate kogu aeg ühte ja sedasama,” ütles valvur, “siis ma teile enam süüa ei too.”

      “Kui sa mulle enam süüa ei too, siis suren ma nälga ja ongi kõik,” ütles Dantès.

      Dantèsi hääletoonist, millega need sõnad olid öeldud, taipas valvur, et ta vang oleks õnnelik, kui sureks. Aga et lõppkokkuvõttes iga vang toob valvurile sisse keskelt läbi kuus soud päevas, arvutas valvur mõttes kokku kahju, mida Dantèsi surm talle tooks, ja ta jätkas pisut leebemai häälel:

Скачать книгу