Teie Majesteet suvatses tutvuda eilse raportiga?”
“Jaa, jaa.”
“Aga ütelge ise hertsogile, kes ei suuda seda raportit leida, mis seal sees oli. Rääkige talle üksikasjaliselt, mida teeb usurpaator oma saarel.”
“Härra,” sõnas parun hertsogile, “kõiki Tema Majesteedi alluvaid peaksid rõõmustama viimased uudised, mida oleme saanud Elba saarelt. Bonaparte’il…”
Härra Dandré vaatas Louis XVIII poole, kes parajasti märget kirjutas ja peadki ei tõstnud.
“Bonaparte’il on surmavalt igav,” jätkas parun. “Ta vahib päevad otsa, kuidas kaevurid Porto Longones tööd teevad.”
“Ja kratsib ennast oma lõbuks,” ütles kuningas.
“Kratsib ennast?” küsis hertsog. “Mida Teie Majesteet sellega öelda tahab?”
“Aga kallis hertsog, kas te olete siis unustanud, et see suurmees, kangelane, pooljumal kannatab raske nahahaiguse all. Tal on prurigo.”15>
“Veelgi enam, härra hertsog,” jätkas politseiminister, “me oleme peaaegu kindlad, et mõne aja pärast on usurpaator hull.”
“Hull?”
“Märatsev hull, ta mõistus hakkab segi minema, kord ta nutab kibedasti, siis jälle naerab täiest kõrist; mõnikord istub tundide kaupa kaldal ja loobib kive vette, ja kui kivi on viis-kuus korda lupsu löönud, näib ta olevat niisama rahul, nagu oleks ta võitnud veel ühe Marengo või Austerlitzi. Te peate tunnistama, need on ju hullumeelsuse tundemärgid?”
“Või tarkuse tundemärgid, härra parun, tarkuse tundemärgid,” ütles Louis naerdes. “Antiikmaailma suured väejuhid lõbustasid ennast kivide loopimisega merre. Vaadake Plutarchost, Scipio Africanuse elu.”
Härra de Blacas jäi mõttesse, nähes kuninga ja politseiministri muretust. Villefort ei olnud talle kõike rääkinud, et keegi teine ei lõikaks tema saladuse pealt kasu, aga oli ometigi küllalt öelnud, et Blacas’d tõsiselt murelikuks teha.
“Rääkige, rääkige, Dandré,” ütles Louis XVIII. “Blacas ei ole veel veendunud. Rääkige nüüd usurpaatori meelemuutusest.”
Politseiminister kummardas.
“Usurpaator on meelt muutnud,” pomises hertsog, vaadates kuningat ja Dandréd, kes rääkisid vaheldumisi nagu kaks Vergiliuse karjust. “Kas usurpaator on tõesti meelt muutnud?”
“Täiesti kindlasti, kallis hertsog.”
“Asunud õigele teele. Selgitage, parun.”
“Asi on selles, härra hertsog, “ sõnas minister surmtõsiselt, “hiljaaegu oli Napoleon teinud vägede ülevaatuse ja kuna paarkolm vana torisejat, nagu ta neid kutsus, avaldasid soovi minna tagasi Prantsusmaale, oli ta nad vabaks lasknud ja soovitanud neil oma tublit kuningat teenida. Need olid kindlasti tema oma sõnad, härra hertsog, ma olen selles veendunud.”
“Blacas, mida te selle kohta ütlete?” tähendas kuningas võidurõõmsalt, katkestades hetkeks tuhnimise tema ees avatud mahukas skolastilises väljaandes.
“Ütlen seda, Sire, et kas eksin mina või eksib politseiminister. Et aga politseiministril on võimatu eksida, sest tema ülesanne on kaitsta Teie Majesteedi isikut ja au, siis tõenäoliselt eksin mina. Aga sellegipoolest, Sire, kui mina oleksin Teie Majesteedi asemel, kuulaksin ma ära inimese, kellest ma teile rääkisin. Ma julgeksin seda isegi tungivalt soovitada, osutage talle seda au.”
“Heameelega, hertsog, teie soovitusel võtan ma vastu, keda iganes tahate, ainult et teen seda, relvad käes. Härra minister, kas teil on mõnda uuemat raportit sellest siin. See on ju 20. veebruarist, täna on aga 3. märts.”
“Ei, Sire, kuid see peaks iga minut kohale jõudma. Ma olen hommikust peale ära olnud, võib-olla on see minu äraoleku ajal saabunud.”
“Minge prefektuuri, ja kui seda ei peaks seal olema, no siis… siis… tehke see lihtsalt valmis,” sõnas Louis XVIII naerdes. “Nii see vist üldiselt käib?”
“Tänu jumalale, Sire,” ütles minister, “selle raporti jaoks pole vaja midagi välja mõelda. Iga päev kuhjuvad meie kantseleidesse kõige üksikasjalisemad kaebused, mida saadab meile terve hulk näljarotte, kes loodavad saada väikest tasu teenete eest, mida nad ei osuta, aga tahaksid osutada. Nad mängivad juhuse peale ja loodavad, et ühel heal päeval mingi ootamatu sündmus muudab nende ettekuulutused mõningal määral tegelikkuseks.”
“Hea küll, minge, härra,” ütles Louis XVIII, “ja mõelge sellele, et ma ootan teid.”
“Ma käin kiiresti ära, Sire. Kümne minuti pärast olen tagasi.”
“Ja mina, Sire, lähen toon oma sõnumitooja siia,” ütles härra de Blacas.
“Oodake ometi, härra de Blacas,” ütles Louis XVIII. “Ma pean tõepoolest teie vappi muutma. Ma annan teile laialisirutatud tiibadega kotka, kes hoiab oma küüniste vahel saaki, mis püüab tagajärjetult lahti rabelda, deviisiga Tenax.”16
“Sire, ma kuulan teid,” ütles härra de Blacas, kärsitusest küüsi närides.
“Ma tahtsin teiega nõu pidada sõnade üle … fugies mollis anhelitu…”17 Te teate, tegemist on hundi eest põgeneva hirvega. Kas te pole mitte jahimees ja jäägermeister? Kuidas teie meelest see topeltütlemine mollis anhelitu kõlab?”
“See on suurepärane, Sire. Aga minu sõnumitooja on nagu see hirv, kellest te räägite, sest ta sõitis maha 220 ljööd vähem kui kolme päevaga.”
“See on tõesti suur mure ja vaev, mida ette võeti, kallis hertsog, arvestades, et meil on ju telegraaf; sellega oleks kulunud kõigest kolm või neli tundi, ilma et telegraaf sellepärast lõõtsutama oleks hakanud.”
“Sire, te tasute nii halvasti vaesele noormehele, kes säärase õhinaga siia ruttas nii kaugelt, et Teie Majesteedile kasulikku teadet tuua. Ma palun teid, võtke ta lahkesti vastu, kas või juba härra de Salvieux’ pärast, kes teda mulle soovitab.”
“Härra de Salvieux, minu venna kammerhärra?”
“Tema ise.”
“Jaa, tema on tõepoolest Marseille’s.”
“Sealt ta mulle kirjutabki.”
“Kas tema räägib ka sellest vandenõust?”
“Ei, aga ta soovitab mulle härra de Villefort ‘i ja palub mul teda Teie Majesteedi juurde tuua.”
“Härra de Villefort?” hüüatas kuningas. “Sõnumitooja on siis härra de Villefort?”
“Jah, Sire.”
“Ja tema tulebki Marseille’st?”
“Tema isiklikult.”
“Miks te mulle ta nime otsekohe ei öelnud? “
Sügatõbi (lad. k.).
Visa, järjekindel (lad. k.).
…põgened nõrkenult lõõtsutades (lad. k.).
