tema juurde; ta ütles oma aadressi, vajus sõidukiistmele ja andis oma auahnetele unelmatele vaba voli. Kümne minuti pärast oli Villefort hotellis, ta käskis kahe tunni pärast hobused ette rakendada ja palus endale süüa tuua.
Ta hakkas just lauda istuma, kui jõuline ja kindel käsi tõmbas kellanööri. Teener läks ust avama ja Villefort kuulis häält, mis mainis ta nime.
“Kes võib juba teada, et ma siin olen?” mõtles noormees.
Sel hetkel astus teener sisse.
“Mis on?” küsis Villefort. “Kes helistas? Kes mind küsib?”
“Tundmatu mees, kes ei taha öelda oma nime.”
“Kuidas nii? Tundmatu mees, kes ei taha öelda oma nime? Ja mida see tundmatu minust tahab?”
“Ta soovib härraga rääkida.”
“Minuga?”
“Kas ta nimetas mu nime?”
“Täpselt.”
“Kuidas see tundmatu välja näeb?”
“Härra, see mees võib olla umbes viiekümneaastane.”
“Väike? Suur?”
“Umbes härra kasvu.”
“Brünett või blond?”
“Brünett, väga tume: mustad juuksed, mustad silmad, mustad kulmud.”
“Ja seljas,” küsis Villefort erutatult, “mis tal seljas on?”
“Pikk sinine redingot, ülevalt alla nööbitud; Auleegioni rosett.”
“See on tema,” pomises Villefort kahvatades.
“Pagana lugu!” sõnas ukselävele jõudes mees, kelle kirjelduse oleme juba kahel korral andnud. “On alles kombed! Kas Marseille’s on see tavaks, et pojad lasevad oma isa eestoas oodata?”
“Isa!” hüüatas Villefort. “Ma siis ei eksinud… Ma arvasingi, et see olete teie.”
“No kui sa arvasid, et see olen mina,” lausus tulija, pannes kepi nurka ja kübara toolile, “siis luba endale öelda, kallis Gérard, et ei ole sugugi armastusväärne lasta mind niiviisi oodata.”
“Jätke meid üksi, Germain,” ütles Villefort.
Teener lahkus, olles silmanähtavalt jahmunud.
XII
ISA JA POEG
Härra Noirtier, sest tõepoolest tema ise oli sisse tulnud, jälgis teenrit, kuni see oli ukse enda taga sulgenud; kartes siis ilmselt et too jääb eestuppa kuulatama, tegi Noirtier ukse tema selja taga lahti: ettevaatus polnud tarbetu, kiirus, millega isand Germain eemaldus, näitas, et ta polnud vaba patust, mis on hukatust toonud paljudele meie esivanematele. Noirtier võttis ise vaevaks sulgeda eestoa ukse, läks ja pani kinni magamistoa ukse, lükkas riivid ette, ja alles siis tuli ning sirutas käe Villefort’ile, kes oli tema tegutsemist jälginud üllatusega, millest ta ikka veel toibuda ei suutnud.
“Oh mu kallis Gérard,” ütles Noirtier noormehele naeratusega, mille mõtet oli raske ära aimata, “kas sa tead ka, et sa ei paista eriti vaimustatud olevat minu nägemisest?”
“Siiski, isa, ma olen vaimustatud,” ütles Villefort. “Aga teie külaskäik on mulle nii ootamatu ja see on mind pisut segadusse viinud.”
“Aga kallis sõber,” ütles Noirtier ja istus, “paistab, et mina võin sedasama öelda. Kuidas sellest aru saada, te teatate mulle, et teie kihluspidu on 28. veebruaril Marseille’s ja juba 3. märtsil olete Pariisis?”
“Et ma siin olen,” ütles Gérard isa juurde astudes, “selle üle ei peaks teie kurtma, sest ma tulin siia teie pärast, võib olla, et see reis päästab teid.”
“Kas tõesti?” ütles Noirtier ja seadis ennast tugitoolis mõnusamalt istuma. “Kas tõesti? Rääkige mulle sellest lähemalt, härra kohtuametnik, see peaks olema väga põnev.”
“Isa, kas te olete midagi kuulnud ühest teatavast bonapartistide klubist, mis käib koos Saint-Jacques’i tänavas?”
“Number 53? Jaa, ma olen selle asepresident.”
“Isa, teie külmaverelisus ajab mulle kananaha ihule.”
“Mis parata, mu armas! Kui montanjaarid on su põlu alla pannud, kui sa oled Pariisist lahkunud heinakärus, kui Bordeaux’ nõmmedel on sind taga ajanud Robespierre’i jäliluskoerad, sunnib see sind nii mõnegi asjaga harjuma. Räägi edasi. Mis selles SaintJacques’i tänava klubis siis juhtus?”
“Juhtus see, et sinna lasti tulla kindral Quesnelil ja et kindral Quesnel, kes lahkus õhtul kella üheksa ajal oma kodunt, leiti ülejärgmisel päeval Seine’ist.”
“Kes jutustas teile selle ilusa loo?”
“Kuningas isiklikult.”
“Ah nii. Vastutasuks selle loo eest on mul teile ka üks lugu rääkida.”
“Isa, ma arvatavasti tean, mida te tahate mulle öelda.”
“Ah! Te juba teate Tema Majesteet keisri maabumisest?”
“Vaikige, isa, ma palun teid, esiteks teie enda pärast ja ka minu pärast. Jah, ma teadsin seda ja teadsin seda veel enne teid, sest ma olen kolm päeva kihutanud Marseille’st Pariisi hirmsas raevus selle üle, et ma ei suutnud saata endast kakssada ljööd ettepoole mõtet, mis mu peas põles.”
“Kolm päeva tagasi! Olete hull? Kolm päeva tagasi ei olnud keiser maabunud.”
“See pole oluline, sain sellest plaanist teada.”
“Mil viisil?”
“Kirjast, mis oli saadetud Elba saarelt teile.”
“Minule?”
“Teile ja mille mina leidsin saadiku rahataskust. Isa, kui see kiri oleks kellegi teise kätte sattunud, oleksite praegusel hetkel võib-olla juba maha lastud.”
Noirtier pahvatas naerma.
“Ohoo!” ütles ta. “Paistab, et Restauratsioon on keisririigilt õppinud kiiret asjaajamist… Maha lastud! Oh mu armas, on teil aga rutt! Kus on see kiri? Ma tunnen teid liiga hästi ja ei tarvitse karta, et olete selle kuskile vedelema jätnud.”
“Põletasin selle ära, kartusest, et sellest võiks kas või üksainus tükike alles jääda. See kiri tähendas teile surmanuhtlust.”
“Ja teile karjääri lõppu.” ütles Noirtier külmalt. “Jah, ma mõistan seda. Aga minul pole midagi karta. sest teie kaitsete mind.”
“Teen veel enam, ma päästan teid.”
“Pagana pihta, asi läheb dramaatiliseks, selgitage lähemalt.”
“Härra, ma tulen tagasi selle Saint-Jacques’i tänava
