tean. Kui politsei ei tule toime, siis ta ütleb, et on jälil, ja valitsus ootab rahulikult selle päevani, mil politsei tuleb, kõrvad longus, ütlema, et jäljed on kaotatud.”
“Jah, aga on leitud üks laip. Kindral Quesnel tapeti. Maailma kõikides riikides nimetatakse seda mõrvaks.”
“Mõrvaks, ütlete teie? Aga miski ei tõesta, et kindral langes mõrva ohvriks. Seine’ist leitakse iga päev inimesi, kes on sinna hüpanud meeleheitest, kes on seal uppunud, sest ei osanud ujuda.”
“Isa, te teate väga hästi, et kindral ei uputanud ennast meeleheitest ja et jaanuarikuus ei lähe ükski inimene Seine’i ujuma. Ei, ei, ärge petke ennast, see surm on kindlalt kvalifitseeritud mõrvaks.”
“Ja kes on seda teinud?”
“Kuningas isiklikult.”
“Kuningas! Arvasin, et ta on küllalt filosoof ja mõistab, et poliitikas ei ole mõrva. Poliitikas, mu armas, te teate seda niisama hästi kui mina, ei ole inimesi, on vaid ideed, ei ole tundeid, on vaid huvid, poliitikas ei tapeta inimest, vaid kõrvaldatakse lihtsalt takistus. Kas te soovite teada, kuidas kõik juhtus? Olgu, mina ütlen teile seda. Me arvasime, et võime kindral Quesneli peale kindlad olla, Elba saarelt soovitati teda meile. Üks meist läheb tema juurde, kutsub ta Saint-Jacques’i tänavasse koosolekule, kus ta leiab sõbrad eest. Ta tuleb sinna ja seal räägitakse talle üksikasjalikult kogu plaanist – lahkumisest Elba saarelt, kavatsetud maabumisest. Ja siis, kui ta on kõik kuulnud, kõigest aru saanud, kui talle pole enam midagi teatada, siis ütleb tema, et ta on rojalist. Kõik vaatavad üksteisele otsa, teda sunnitakse vannet andma, ta teeb seda, aga nii vastu tahtmist, et säärane vandumine tähendas tõesti jumala viha enda peale tõmbamist. Sellegipoolest lasti kindralil vabalt minna, täiesti vabalt. Koju ta ei jõudnud, mis parata, mu armas? Meie juurest läks ta minema, küllap ta lihtsalt eksis teelt! Mõrv! Te üllatate mind tõepoolest, Villefort, teie, kuninglik abiprokurör, ehitate üles süüdistuse nii armetutele süütõenditele. Kas minul on iial pähe tulnud öelda teile, kui teie oma rojalisti ametit peate ja ühel meie mõttekaaslasel lasete pea maha raiuda: “Mu poeg, te saatsite korda mõrva!” Ei, ma ütleksin: “Väga kena, härra, te võitlesite ja võitsite. Homme revanšeerime meie.””
“Aga isa, olge ettevaatlik, revanš tuleb kohutav, kui meie seda teeme.”
“Ma ei mõsta teid.”
“Te arvestate usurpaatori tagasitulekuga.”
“Ma tunnistan seda.”
“Te eksite, isa, ta ei saa liikuda kümmet ljöödki Prantsusmaal, teda jälitatakse, aetakse taga, ta püütakse kinni nagu metsloom.”
“Kallis sõber, keiser on praegusel hetkel teel Grenoble’isse. 10. või 12. on ta Lyonis ja 20. või 25. Pariisis.”
“Rahvas tõuseb üles…”
“Et minna talle avakäsi vastu.”
“Tal on vaid käputäis mehi ja tema vastu saadetakse terved armeed.”
“Kes eskordivad ta pealinna. Kallis Gérard, te olete tõesti alles laps. Te kujutlete, et olete hästi informeeritud, sest mingi telegraaf ütleb teile kolm päeva pärast maabumist: “Usurpaator on maabunud Cannes’is paarikümne mehega. Teda jälitatakse.” Aga kus ta on? Mida ta teeb? Sellest ei tea te midagi. Teda jälitatakse, see on kõik, mida te teate. Ja nii teda jälitataksegi Pariisini välja, ilma et lastaks ühtegi pauku.”
“Grenoble ja Lyon on ustavad linnad ja saavad talle ülesaamatuks tõkkeks.”
“Grenoble avab talle vaimustusega oma väravad, kogu Lyon läheb talle avakäsi vastu. Uskuge mind, me oleme niisama hästi informeeritud kui teie, meie politsei on teie omaga võrdväärne. Kas soovite tõendit selle kohta? Teie tahtsite minu eest oma reisi varjata ja ometigi sain ma teie saabumisest teada pool tundi pärast seda, kui te linnaväravast olite sisse sõitnud. Te andsite oma aadressi ainult postipoisile, aga mina tean teie aadressi, mida tõestab see, et ma jõuan teie juurde täpselt sel hetkel, kui te kavatsete lauda istuda. Helistage nüüd ja laske panna veel üks kate, me sööme koos.”
“Te paistate olevat tõesti hästi informeeritud,” sõnas Villefort, vaadates jahmunult isale otsa.
“Taevake! Asi on ju nii lihtne. Teil, kelle käes on võim, ei ole teisi vahendeid peale raha. Meil, kes me ootame, on vahendid, mida annab ustavus.”
“Ustavus?” naeris Villefort.
“Jah, ustavus. Nõndaviisi nimetatakse viisakate sõnadega auahnust, mis loodab.”
Ja Villefort’i isa sirutas ise käe kellanööri poole, et kutsuda teenrit, keda poeg polnud kutsunud.
Villefort haaras tal käsivarrest kinni.
“Oodake, isa,” ütles noormees, “veel paar sõna.”
“Rääkige.”
“Olgu kuningriiklik politsei nii vilets kui tahes, ühte kohutavat asja teab ta siiski.”
“Nimelt?”
“Selle mehe isikukirjeldust, kes sel hommikul, kui Quesnel kaduma jäi, tema juures käis.”
“Ah see tubli politsei teab seda! Kuidas see isikukirjeldus siis kõlab?”
“Tõmmu jumega, juuksed, põskhabe ja silmad mustad, sinine kurguni nööbitud redingot, Auleegioni ohvitseri rosett nööpaugus, laiaääreline kübar ja rookepp.”
“Ta tõesti teab seda?” ütles Noirtier. “Ja miks ta pole seda meest siis kinni võtnud?”
“Sest et ta kaotas mehe silmist eile või üleeile Coq-Héroni tänava nurgal.”
“Ma ju ütlesin teile, et teie politsei on loll.”
“Jah, aga ta võib selle mehe iga hetk üles leida.”
“Muidugi võib,,” ütles Noirtier, vaadates muretult ringi, “ainult sel juhul, kui seda meest pole hoiatatud, aga teda on hoiatatud, ja mees võtab endale teise näo ja riietuse,” lisas ta naeratades.
Nende sõnade peale tõusis Noirtier püsti, võttis ära redingoti ja kaelasideme, astus laua juurde, kuhu olid valmis pandud kõik tualett-tarbed poja nessessäärist, haaras habemenoa, seebitas näo sisse ja ajas absoluutselt kindla käega maha kompromiteeriva põskhabeme, selle politseile nii tähtsa tundemärgi.
Villefort jälgis teda kohkumusega, milles ei puudunud omajagu imetlust.
Kui põskhabe oli aetud, kammis Noirtier oma juuksed teisiti, asendas musta kaelasideme kirjuga, mis lebas ühe avatud kohvri peal, pani oma kaherealise sinise redingoti asemel selga Villefort’i pruuni ja üherealiste, proovis peegli ees pähe noormehe rulläärtega kübarat, näis oleval rahul sellega, kuidas see talle sobis, ja jättes oma rookepi kaminanurka, kuhu ta selle pannud oli, vibutas oma jõulises käes vilinal nõtket bambuskeppi, millega elegantne abiprokurör andis oma kõnnakule sundimatuse, mis oli üks tema peamisi väärtusi.
“Näed sa!” ütles ta, pöördudes jahmunud poja poole, kelle silme all see omamoodi metamorfoos oli toimunud. “Arvad sa, et sinu politsei mu nüüd ära tunneb?”
“Ei, isa,” kogeles Villefort. “Ma vähemasti loodan seda.”
“Ja
