Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas страница 34

Krahv Monte-Cristo (koguteos) - Alexandre Dumas

Скачать книгу

jäi ukse juures seisma. Villefort vaatas teda niisuguse näoga, nagu oleks tal raskusi tema äratundmisega. Lõpuks, pärast lühiajalist uurimist ja vaikust, mille jooksul auväärne reeder oma kübarat käes keerutas, ütles Villefort:

      “Härra Morrel, kui ma ei eksi?”

      “Jah, härra, seda küll,” vastas reeder.

      “Astuge ometi lähemale,” jätkas magistraat ja viipas heatahtlikult käega, “ja ütelge mulle, millele võlgnen au teie külaskäigu eest.”

      “Kas te seda sugugi ei oska arvata?” küsis Morrel.

      “Ei, pole vähimatki aimu. Mis sugugi ei tähenda, et ma pole valmis olema teile kasulik, kui see minu võimuses peaks olema.”

      “Asi sõltub täielikult teist, härra,” ütles Morrel.

      “Seletage, palun, lähemalt.”

      “Härra.” sõnas Morrel, kes läks rääkides enesekindlamaks ja ammutas tuge oma asja õigsusest ja kindlast positsioonist, “te mäletate, et mõni päev enne seda, kui saadi teada Tema Majesteedi keisri maabumisest, palusin ma teid olla heatahtlik ühe õnnetu noormehe vastu, meremehe vastu, kes töötas tüürimehena minule kuuluval laeval. Teda süüdistati, kui mäletate, selles, et tal on sidemed Elba saarega: need sidemed, mis tol ajal tähendasid kuritegu, väärivad antud hetkel soosingut. Teie teenisite siis Louis XVIII-t ja te ei säästnud seda noormeest, härra, see oli teie kohus. Praegu te teenite Napoleoni ja peate teda kaitsma. Seegi on nüüd teie kohus. Ma tulin nüüd teie käest küsima, mis on temast saanud?”

      Villefort püüdis ennast meeleheitlikult vaos hoida.

      “Selle mehe nimi?” küsis ta. “Olge nii kena ja öelge mulle ta nimi.”

      “Edmond Dantès.”

      Arvata võib, et Villefort oleks eelistanud vaenlase tuld duellil kahekümne viie sammu kauguselt kui saada siin täistabamus selle nimega; aga ta ei pilgutanud silmagi.

      “Igatahes antud situatsioonis,” mõtles Villefort, “ei saa mind keegi süüdistada, et olen noormehe puhtalt isiklikel kaalutlustel arreteerida lasknud.”

      “Dantès?” kordas ta. “Te ütlesite Edmond Dantès?”

      “Jah, härra.”

      Villefort võttis lähedal olevast kapist suure registreerimisraamatu ja lõi lahti, astus siis laua juurde, laua juurest toimikute riiuli juurde ja pöördus siis reederi poole.

      “Kas te olete päris kindel, et te ei eksi, härra?” küsis ta täiesti loomuliku häälega.

      Oleks Morrel olnud teravapilguliseni või selle looga rohkem kursis, oleks talle imelik tundunud, et kuninglik abiprokurör suvatses talle vastata tema pädevusse mittekuuluva küsimuse kohta, ja ta oleks mõelnud, miks Villefort ei saada teda vangiregistrite, vanglaülemate, departemangu prefekti juurde. Aga Morrel, kes asjatult Villefort’is hirmu jälgi otsis, millest aga midagi märgata polnud, nägi nüüd ainult tema vastutulelikkust: Villefort oli õigesti arvestanud.

      “Ei, härra,” ütles Morrel, “ma ei eksi. Pealegi tunnen ma õnnetut poissi juba kümme aastat, minu teenistuses on ta olnud neli. Mäletate, ma tulin teie juurde kuus nädalat tagasi ja palusin, et te oleksite ta vastu heatahtlik, nagu ma täna tulen paluma, olge õiglane õnnetu poisi vastu. Tookord suhtusite te minusse õige halvasti ja vastasite mulle väga tõredalt. Ah! Rojalistid olid neil aegadel karmid bonapartistide vastu.”

      “Härra,” vastas Villefort, pareerides talle omase väleduse ja külmaverelisusega. “Ma olin rojalist tol ajal, mil pidasin Bourbone mitte ainult trooni seaduslikeks pärijateks, vaid ka rahva poolt valituks. Aga imepärane tagasitulek, mille tunnistajaks me olime, näitas mulle, et ma olin eksinud. Napoleoni geniaalsus võitis: seaduslik monarh on see, keda armastatakse.”

      “Jumal tänatud!” hüüdis Morrel oma lihtsakoelise avameelsusega.

      “Mui on hea meel seda teie suust kuulda, näen selles head ennet Edmond’i saatuse otsustamisel.”

      “Oodake, oodake,” sõnas Villefort järjekordset registrit lapates, “siin see on. Meremees, eks ole, kes pidi abielluma katalaaniga. Jajah, mul tuleb nüüd meelde. Asi oli väga tõsine.”

      “Kuidas nii?”

      “Te teate, et minu juurest viidi ta kohtumaja vanglasse.”

      “No ja siis?”

      “Mina saatsin oma aruande Pariisi, koos sellega paberid, mis tema juurest leiti. See oli minu kohus, mis parata… Ja nädal pärast arreteerimist viidi vang ära.”

      “Viidi ära?” hüüdis Morrel. “Mida siis ometi vaese poisiga tehti?”

      “Rahunege! Ta viidi kas Fenestrellesse, Pinerolosse või Sainte-Marguerite’i saarele, ametlikus keeles nimetatakse seda maalt väljasaatmiseks. Ühel ilusal päeval te saate näha, kuidas ta tagasi tuleb ja laeva juhtimise üle võtab.”

      “Tulgu millal tahab, tema koht hoitakse talle alles. Aga miks ta ei ole siis veel tulnud? Minu arvates oleks pidanud bonapartistide kohtu esimene ülesanne olema lasta vabaks need, keda rojalistide kohus kinni pani.”

      “Ärge süüdistage enneaegu, kallis härra Morrel,” sõnas Villefort. “Igas asjas tuleb seaduslikkusest kinni pidada. Vangistuskäsk tuli ülevalt, ülevalt peab tulema ka vabastamiskäsk. Napoleon on kõigest kaks nädalat Pariisis olnud, tühistamiskirjad on ilmselt alles teele läinud.”

      “Aga kas ei saaks ametlikku käiku kiirendada, nüüd, kus meie oleme võitnud? Mul on sõpru, mõjukaid tutvusi. Ma võin saavutada otsuse tühistamise.”

      “Otsust ei olnud.”

      “Siis vangiregistrist kustutamise.”

      “Poliitikas vangiregistreid ei ole. Valitsused on teinekord huvitatud sellest, et mõni inimene kaoks jäljetult. Märkmed vangiregistris võiksid jälile juhtida.”

      “Võib-olla oli see nõnda Bourbonide ajal, aga nüüd… ”

      “Nii on see olnud kõikidel aegadel, kallis härra Morrel, valitsused järgnevad üksteisele ja sarnanevad üksteisega. Louis XIV ajal rajatud karistussüsteem kehtib veel praegugi, umbes nagu Bastille ajal. Keiser on oma vanglaeeskirjadega alati palju rangem olnud kui suur kuningas ise, ja vangide arv, kellest registrites pole ühtegi jälge, on arvamatu.”

      Säärane vastutulelikkus oleks pidanud kummutama kindla veendumusegi, Morrelil aga polnud isegi kahtlusi.

      “Aga härra de Villefort,” küsis Morrel, “mis nõu te mulle annaksite, et vaese Dantèsi tagasitulekut kiirendada?”

      “Oskan vaid ühte soovitada. Saatke palvekiri kohtuministrile.”

      “Ah see palvekirjade asi on teada. Minister saab kakssada palvekirja päevas ja ei loe neist neljagi läbi.”

      “Jah, aga ta loeb palvekirja, mille olen saatnud mina,” ütles Villefort, “millel on minu ääremärkus ja mis tuleb otse minu käest.”

      “Härra, kas teie võtate selle palvekirja edasisaatmise enda peale?”

      “Suurima

Скачать книгу