Nüüd ma usun, et sul on õigus, võib olla, et sa tõesti päästsid mu elu. Aga ole rahulik, varsti teen selle sulle tagasi.”
Villefort vangutas pead.
“Sa ei usu?”
“Loodan, et te eksite.”
“Kas sa näed veel kuningat?”
“Võib-olla.”
“Tahad sa tema silmis prohvet olla?”
“Prohvetitele, kes halba ette kuulutavad, ei vaadata õukonnas hea pilguga, isa.”
“Jah, aga varem või hiljem tunnistatakse, et neil oli õigus. Ja oletagem, et tuleb teine restauratsioon, siis peetakse sind suureks meheks.”
“Mida ma pean kuningale ütlema?”
“Ütle talle seda: “Sire, teid on petetud Prantsusmaa olukorra kohta, linnade meeleolu kohta, armee vaimu kohta. Mees, keda teie nimetate Pariisis Korsika Inimsööjaks, keda veel Nevers’is nimetatakse usurpaatoriks, on Lyonis juba Bonaparte ja Grenoble’is keiser. Te arvate, et teda jälitatakse, aetakse taga, et ta põgeneb. Ta liigub edasi kiirelt nagu kotkas, mille ta meile tagasi toob. Sõdurid, kes teie arvates on poolnäljas, väsimusest kurnatud, valmis deserteerima, paljunevad nagu lumekübemed veereva lumepalli ümber. Sire, lahkuge, jätke Prantsusmaa tema tõelisele isandale, sellele, kes teda ei ostnud, vaid võitis, lahkuge, Sire, mitte sellepärast, et teid mingi oht ähvardaks, teie vastane on küllalt tugev, et armu anda, vaid sellepärast, et ühele Püha Louis’ järeltulijale oleks alandav võlgneda oma elu Arcole, Marengo ja Austerlitzi võitjale.” Ütle talle seda, Gérard, või parem lahku, ära ütle talle midagi. Varja oma reisi, ära kiitle sellega, mida tulid tegema ja mida tegid Pariisis. Võta posthobused, ja kui sa siia tulid tuhatnelja kihutades, siis tagasi lausa lenda, mine Marseille’sse tagasi öösel, astu oma majja köögiukse kaudu, jää sinna ja püsi seal – ole vagur, alandlik, hoia ennast varjul, ära kedagi ründa, sest sel korral, ma vannun sulle, tegutseme me kui tugevad inimsed, kes tunnevad oma vaenlasi. Minge, mu poeg, minge, mu kallis Gérard, ja kui teie täidate neid isalikke käske, või kui see teile paremini meeldib, suhtute aupaklikult sõbra nõuannetesse, siis me jätame teid teie ametipostile. Siis oleks teil võimalus,” lisas Noirtier naeratades, “päästa mind veel üks kord, kui poliitika vaekauss teid ühel päeval üles tõstab ja mind alla laseb. Hüvasti, mu kallis Gérard, oma järgmise reisi ajal peatuge minu juures.”
Nende sõnade peale lahkus Noirtier südamerahuga, mis ei olnud teda hetkekski maha jätnud selle keerulise jutuajamise vältel.
Kahvatu ja erutatud Villefort ruttas akna juurde, piilus kardinate vahelt välja ja nägi, kuidas isa rahuliku ja kindla sammuga läks mööda paarist kahtlase välimusega mehest, kes varitsesid teeristil ja tänavanurgal ning olid seal võib-olla selleks, et arreteerida meest musta põskhabeme, sinise redingoti ja laiaäärelise kübaraga.
Villefort seisis raskelt hingates akna juures, kuni isa Bussy ristmikul silmist kadus. Siis tormas ta asjade juurde, mis isa maha oli jätnud, surus kohvri põhja musta kaelasideme ja sinise redingoti, käkerdas kokku kübara ja toppis selle kapi põhja, murdis rookepi kolmeks tükiks ja viskas tulle, pani endale reisimütsi pähe, kutsus toapoisi, keelas hävitava pilguga tuhat küsimust, mis too talle esitada tahtis, maksis hotelliarve, hüppas sõiduvalmis tõlda, sai kuulda Lyonis, et Bonaparte on jõudnud Grenoble’isse, ja teed mööda, mis oli täis ärevat saginat, jõudis Marseille’sse, vaeveldes kõigis neis piinades, mida tunneb auahne inimene, kellele esimesed auavaldused osaks on langenud.
XIII
SADA PÄEVA
Härra Noirtier oli hea prohvet, ja asjad läksid kiiresti, nagu ta ette oli kuulutanud. Igaüks meist tunneb seda tagasipöördumist Elba saarelt, seda kummalist, imelist tagasipöördumist, millele polnud minevikus eeskuju leida ja mida ilmselt ka tulevikus keegi ei korda.
Louis XVIII püüdis ränka hoopi vaid nõrgalt pareerida. Tema vähene inimeste usaldamine võttis talt võime usaldada sündmusi. Kuningriik, õigemini tema poolt vaevalt taastatud monarhia, vankus oma ebakindlal alusel ja keisri üks käeliigutus paiskas põrmu kogu selle ehitise – vanade eelarvamuste ja uute ideede vormitu segu. Nii et kuningalt Villefort’ile osaks langenud tänu polnud antud hetkel üksnes kasutu, vaid koguni ohtlik, ja seetõttu oli ta küllalt ettevaatlik, et mitte näidata Auleegioni ohvitseri risti, kuigi härra de Blacas oli, nagu kuningas nõudnud, talle tunnistuse hoolikalt ära saatnud.
Napoleon oleks Villefort’i kahtlemata kohalt maha võtnud, kui poleks olnud Noirtier’ protektsiooni, kes oli Saja päeva õukonnas kõikvõimas – tänu ohtudele, millele ta oli vastu astunud, ja teenetele, mida ta oli osutanud. Ja nõnda siis, nagu Noirtier oli Villefort’ile lubanud, kaitses 1793. aasta žirondiin ja 1806. aasta senaator meest, kes hiljaaegu teda oli kaitsnud.
Villefort’i kogu võimu kasutamine keisririigi naasmise ajal, mille teistkordset langemist oli kerge aimata, piirdus vaid sellega, et varjata saladust, mille Dantès äärepealt avalikuks oleks teinud.
Maha võeti ainult kuninglik prokurör, kelle bonapartismi peeti liiga leigeks.
Ja ometigi, vaevalt oli keisririigi võim taastatud, see tähendab, et vaevalt oli keiser jõudnud elama asuda Tuileries’sse, kust Louis XVIII oli lahkunud, vaevalt oli ta jõudnud välja anda oma arvukad, üksteisele vastukäivad korraldused sellest kabinetist, kuhu me Villefort’i kannul oma lugejad olime viinud ja mille pähklipuust laual seisis veel Louis XVIII avatud ja poolenisti täis tubakatoos, kui Marseille’s hakkas kohtuametnike hoiakule vaatamata tunda andma kodusõjasüte hõõgumine, mis polnud lõunas kunagi päris lõplikult kustunud. Vähe puudus ja repressioonid oleksid kaugemale läinud mürgeldamisest nelja seina vahele sulgunud rojalistide majade ümber ja nende avalikust sõimamisest, kes olid söandanud kodunt välja tulla.
Järsu kursimuutuse tulemusena osutus rahvameelsesse parteisse kuuluv väärikas reeder praegusel momendil iseendastmõistetavalt, ma ei ütleks, et kõikvõimsaks, sest härra Morrel oli ettevaatlik ja natuke kartlik mees, nagu on seda kõik, kes endale vähehaaval ja usina tööga ärimaailmas varanduse on kindlustanud, aga siiski täiesti võimeliseks, ehkki ägedad bonapartistid teda mõõdukaks pidasid, ma ütlesin, täiesti võimeliseks häält tõstma, et ühte nõudmist esitada. See nõudmine, nagu kergesti aimata võib, oli seotud Dantèsiga.
Villefort oli jäänud püsti, kuigi tema ülemus oli langenud, ja tema abielu, mis oli küll otsustatud, lükati paremate aegade peale edasi. Kui keiser jääb troonile, vajab Gérard teistsugust abielu ja tema isa võtab selle leidmise enda peale. Kui teine restauratsioon toob Louis XVIII Prantsusmaale tagasi, kasvab nii härra de Saint-Mérani kui ka tema enda mõju ja abielu on siis igapidi sünnis.
Niisiis oli kuninglik abiprokurör momendil Marseille kõrgeim kohtuametnik, kui ühel hommikul tema kabinetiuks lahti läks ja talle teatati härra Morreli tulekust.
Mõni teine oleks reederile vastu kiirustanud ja selle kiirustamisega oma nõrkust näidanud, aga Villefort oli tark mees, ja ehkki tal kogemusi oli vähe, oli tal suurepärane vaist. Ta laskis Morrelil oodata, nagu ta oleks seda teinud Restauratsiooni ajal, kuigi tema juures ei olnud kedagi, vaid lihtsalt sel põhjusel, et üks kuninglik abiprokurör laseb oodata. Siis, umbes veerandtunni möödudes, mille jooksul ta luges erinevate poliitiliste tendentsidega ajalehti, andis ta kasu reeder sisse kutsuda.
Härra Morrel arvas, et leiab eest masendatud Villefort’i; mees tema ees oli täpselt samasugune nagu kuus nädalat tagasi, ühesõnaga, Villefort oli rahulik, enesekindel, külmalt viisakas, mis püstitab ületamatu
