astus.
“Kas te räägite juba!” ütles ta.
“Oo Sire, milline kohutav õnnetus! Minu olukord on õudne! Ma ei toibu sellest iial!”
“Härra,” ütles Louis XVIII, “ma käsin teil rääkida.”
“Sire, usurpaator lahkus Elba saarelt 28. veebruaril ja maabus 1. märtsil.”
“Kus?” küsis kuningas erutatult.
“Prantsusmaal, Sire, ühes väikeses sadamas Antibes’i lähedal, Juani lahes.”
“Usurpaator on maabunud Prantsusmaal, Antibes’i lähedal, Juani lahes, kakssada viiskümmend ljööd Pariisist, 1. märtsil, ja teie saate sellest teada alles täna, 3. märtsil… Oo härra, see, mida te räägite, on ilmvõimatu: kas teile on esitatud võltsitud raport või olete te hull.”
“Õnnetuseks, Sire, on see liigagi tõsi.”
Louis XVIII tegi kirjeldamatu liigutuse, milles oli nii viha kui hirmu, ja ajas ennast täiesti sirgu, nagu oleks ootamatu hoop tabanud teda ühtaegu nii südamesse kui näkku.
“Prantsusmaal!” hüüdis ta. “Usurpaator on Prantsusmaal! Kas siis seda meest ei valvatud? Aga kes teab, võib-olla oldi temaga ühe mütsi all?”
“Oo Sire,” hüüdis hertsog de Blacas. “härra Dandré ei ole niisugune mees, keda võib reetmises süüdistada. Sire, me olime kõik nagu pimedusega löödud, politseiminister lihtsalt jagas seda üldist pimedust.”
“Aga…” ütles Villefort ja jäi siis äkki vait, “oo andestust, andestust, Sire,” ütles ta kummardades, “Teie Majesteet andku mulle andeks, lasksin ennast oma innust kaasa haarata.”
“Rääkige, härra, rääkige julgelt,” ütles kuningas. “Teie üksi hoiatasite meid õnnetuse eest, aidake meil nüüd selle vastu ka abi leida.”
“Sire,” ütles Villefort, “lõunas usurpaatorit ei sallita. Mulle tundub, et kui ta kavatseb lõunasse pöörata, oleks kerge Provence’i ja Languedoci tema vastu mässule ajada.”
“Jah, kahtlemata,” ütles minister, “aga ta liigub edasi Gapi ja Sisteroni kaudu.”
“Ta liigub edasi, liigub edasi,” ütles Louis XVIII. “Ta sammub siis Pariisi peale?”
Politseiministri vaikimine võrdus täieliku ülestunnistusega.
“Aga Dauphiné, härra,” küsis kuningas Villefort’ilt, “kas te arvate, et seda võiks usurpaatori vastu üles ässitada nagu Provence’i?”
“Sire, ma pean kahetsusega avaldama Teie Majesteedile julma tõe: Dauphiné meelsus ei ole seda väärt, mis ta on Provence’is või Languedocis. Mägilased on bonapartistid, Sire.”
“Ta oli hästi informeeritud,” pomises Louis XVIII. “Kui palju tal mehi on?”
“Ma ei tea, Sire,” vastas politseiminister.
“Kuidas? Te ei tea! Te unustasile selles osas informatsiooni hankimise? See, teadagi, ei ole ju oluline,” lisas ta tapva naeratusega.
“Sire, mul oli võimatu informatsiooni hankida. Depešš teatas ainult maabumisest ja mis teed mööda usurpaator liigub.”
“Ja kuidas see depešš teieni jõudis?” küsis kuninegas.
Minister vaatas maha ja äge puna tõusis ta laubale.
“Telegraafi teel, Sire,” kogeles ta.
Louis XVIII astus sammu ettepoole ja pani käed rinnal risti, nagu oleks teinud Napoleon.
“Niisiis, ütles ta raevust kahvatades, “seitsme riigi koalitsiooniarmee paiskas selle mehe põrmu; taeva ime pani mind tagasi troonile pärast kakskümmend viis aastat kestnud eksiili; mina püüdsin selle kahekümne viie aasta jooksul uurida, välja selgitada, analüüsida selle minule tõotatud Prantsusmaa inimesi ja olukorda, ja nüüd, kus mu soovid on täitunud, nüüd see jõud, mis on minu valduses, plahvatab ja purustab minu!”
“Sire, see on saatus,” pomises minister, tajudes, et säärane koorem, mis inimesele on hävitav, ei tähenda saatusele midagi.
“Tuleb välja, et see, mida vaenlased meist rääkisid, on õige: midagi pole teada saadud, midagi teatatud? Oleks mind reedetud nagu teda, ma saaksin sellest üle. Aga olla inimeste keskel, keda ma olen kõrgetele kohtadele tõstnud, kes pidid minu üle valvama hoolikamalt kui iseenda üle, sest minu õnn on nende õnn, enne mind ei olnud nad midagi, pärast mind ei ole nad midagi, ja hukkuda nüüd võimetuse, saamatuse tõttu! Oo jaa, härra, teil on õigus, see on õnnetu saatus.”
Minister vajus küüru kohutava sajatamise all.
Härra de Blacas pühkis higist laupa, Villefort naeratas sisimas, sest tajus oma tähtsuse tõusu.
“Langeda,” jätkas Louis XVIII, kes oli silmapilguga hoomanud kuristiku sügavust, kuhu oli vajumas monarhia, “langeda ja saada oma langemisest teada telegraafi teel! Oo, parema meelega läheksin ma tapalavale nagu mu vend Louis XVI, kui et nõndaviisi astuda Tuileries’i trepist alla, naeruväärsena… Naeruväärsus, härra, te ei tea, mida see tähendab Prantsusmaal, ja ometigi peaksite seda teadma.”
“Sire, Sire!” pomises minister. “Halastage!..”
“Astuge lähemale, härra de Villefort,” jätkas kuningas, pöördudes noormehe poole, kes tagapool liikumatult seistes jälgis kõikuva kuningriigi saatuse ümber keerlevat jutuajamist, “astuge lähemale ja ütelge sellele härrale, et oli täiesti võimalik kõike seda ette teada, mida tema ei teadnud.”
“Sire, praktiliselt oli võimatu aimata plaane, mida see mees kogu maailma eest varjas.”
“Praktiliselt võimatu! Jaa, tõesti kaalukas sõna! Õnnetuseks on nii kaalukaid sõnu kui ka kaalukaid mehi, ma tunnen nende hinda. Praktiliselt võimatu ühel ministril, kellel on juhtkond, kantseleid, agendid, nuhid, spioonid ja poolteist miljonit franki salasummasid, et teada saada, mis toimub kuuekümne ljöö kaugusel Prantsusmaa rannikust! Tohoh! Aga vaadake, see härra, kelle käsutuses polnud neist vahendeist ühtegi, see härra, lihtne kohtuametnik, teab sellest rohkem kui teie kogu oma politseiga, tema oleks päästnud mu krooni, kui tal oleks olnud nagu teil õigus kasutada telegraafi.”
Politseiministri sügavalt morn pilk langes Villefort’ile, kes võitja tagasihoidlikkusega maha vaatas.
“Teie kohta ma seda ei ütle, Blacas,” jätkas Louis XVIII, “sest kuigi te midagi ei avastanud, ometi olite küllalt arukas, et oma kahtlustega mulle peale käia. Mõni teine oleks teie asemel härra de Villefort’i teadet võib-olla tähtsusetuks pidanud või arvanud, et selle taga on omakasupüüdlik auahnus.”
Kuninga sõnad vihjasid politseiministri sõnadele, mida too oli nii enesekindlalt väljendanud tund aega tagasi.
Villefort taipas kuninga mängu. Mõni teine oleks ehk lasknud ennast kiitusejoobumusest kaasa haarata, aga tema kartis politseiministrit oma surmavaenlaseks teha, kuigi ta tajus, et too oli päästmatult kadunud. Tõepoolest, minister, kes oma võimutäiuse juures polnud osanud ära aimata Napoleoni salasepitsust, võiks agooniakrampides teada saada Villefort’i saladuse;
