on juba tema asi”
“Aga kui kaua ma pean ootama, et niisugune juhus tuleks?” küsis Dantès.
“Kes pagan seda teab!” kostis valvur. “Kuu aega, kolm kuud, kuus kuud, võib-olla aasta.”
“See on liiga pikk aeg,” ütles Dantès. “Ma tahan teda kohe näha.”
“Ah, ärge mõtelge vahetpidamata sellele võimatule soovile, niiviisi olete kahe nädala pärast täitsa hull.”
“Arvad sa?” küsis Dantès.
“Hull jah. Hullumeelsus hakkab alati sedasi, meil on siin üks niisugune mees: muudkui aga pakkus vanglaülemale tervet miljonit, kui see ta vabaks laseb, ja nii see pea tal segi läkski. Sellel vanal abeel, kes enne teid siin kambris oli.”
“Millal ta siit kambrist ära läks?”
“Kaks aastat tagasi.”
“Kas ta lasti vabaks?”
“Ei, ta viidi kasematti.”
“Kuula,” ütles Dantès, “ma ei ole abee ja ma ei ole hull. Võib olla, et ma lähen hulluks, aga õnnetuseks on mu pea praegu veel täiesti korras. Ma teen sulle teise ettepaneku. “
“Noo?”
“Ma ei paku sulle miljonit, sest mul ei ole sulle seda anda. Aga ma pakun sulle sada eküüd, kui sa järgmisel korral, mil sa Marseille’sse lähed, oled nõus minema Katataanikülla ja viima ühe kirja noorele neiule, kelle nimi on Mercédès, mitte isegi kirja, ainult paar rida.”
“Kui ma viin need paar rida ja see avastatakse, kaotan ma oma koha, mis toob mulle sisse tuhat livri aastas, pluss lisaraha ja söök. Saate isegi aru, et ma peaksin olema päris loll, kui riskin kaotada tuhat livri, et võita kolmsada.”
“Hea küll!” ütles Dantès. “Kuula nüüd ja pea hästi meeles: kui sa ei ole nõus viima Mercédèsile need paar rida või vähemalt talle ütlema, et ma siin olen, siis peidan ma ennast ühel päeval ukse taha ja sel hetkel, kui sa sisse tuled, löön ma su pea taburetiga lõhki.”
“Ah tulete ähvardama!” hüüdis valvur, põrkas sammu tagasi ja valmistus ennast kaitsma. “Ilmselt hakkab teie pea segi minema, abeel algas see samamoodi, kolme päeva pärast olete te märatsev hull. Õnneks on Ifi kindluses kasematid.”
Dantès võttis tabureti ja keerutas seda pea kohal.
“Hea küll! Hea küll!” pomises valvur. “Kui te nii kangesti tahate, eks ma siis teata vanglaülemale.”
“Lõpuks ometi!” ütles Dantès, pani tabureti põrandale ja istus, pea norus ja silmis ekslev pilk, nagu hakkaks tõepoolest hulluks minema.
Valvur läks välja ja tuli varsti tagasi koos nelja sõduri ja kapraliga.
“Vanglaülema korraldusel viige vang üks korrus allapoole,” käskis ta.
“Kasematti,” sõnas kapral.
“Jah, kasematti. Hullud tuleb panna hullude juurde.”
Neli sõdurit haarasid kinni Dantèsist, kes oli nagu letargiasse langenud ja nendega vastupanuta kaasa läks.
Tal lasti viisteist trepiastet allapoole minna, seal tehti ühe kasemati uks lahti. Dantès astus sisse, pomisedes:
“Tal on õigus, hullud tuleb panna hullude juurde.”
Uks prantsatas kinni ja Dantès astus käsi ette sirutades edasi, kuni vastu tuli müür; seal istus ta nurka maha ja konutas liikumatult – aegamisi hakkasid silmad pimedusega harjuma ja ümbrust nägema.
Valvuril oli õigus. Vähe puudus ja Dantès oleks tõepoolest hulluks läinud.
IX
KIHLUSPIDUDE ÕHTU
Nagu me juba mainisime, ruttas Villefort tagasi Grand-Cours’i väljaku äärde, ja astudes proua de Saint-Mérani majja, leidis ta kõik külalised, kes temast lauda olid jäänud, salongis kohvi joomas.
Renée ootas teda kannatamatusega, mida jagas kogu muu seltskond. Sellepärast võtsid kõik teda hüüatustega vastu:
“Noh! Peade maharaiuja, riigi tugisammas, rojalistlik Brutus!” hüüdis üks külaline. “Mis oli? Rääkige!”
“Kas meid ähvardab uus terrorirežiim?” küsis teine.
“Kas Korsika Inimsööja on oma koopast välja roninud?” küsis kolmas.
“Proua markiis,” ütles Villefort tulevase ämma juurde astudes, “tulin teilt vabandust paluma, sest ma pean lahkuma… Härra markii, kas ma võiksin teiega paar sõna nelja silma all kõnelda?”
“Asi on siis päris tõsine?” küsis markiis, märgates Villefort’i sünget laupa.
“Nii tõsine, et ma pean teist paariks päevaks lahkuma. See näitab juba ise,” sõnas ta Renée poole pöördudes, “et asi peab olema tõsine.”
“Te lähete ära, härra?” hüüdis Renée, suutmata varjata erutust, mis teda valdas ootamatut uudist kuuldes.
“Paraku, preili,” vastas Villefort. “Ma pean.”
“Ja kuhu te lähete?” küsis markiis.
“See on kohtusaladus, proua. Kui aga kellelgi peaks olema Pariisis mõni asi ajada, üks mu sõber sõidab täna õhtul sinna ja on valmis seda meelsasti tegema.
Kogu seltskond vahetas isekeskis pilke.
“Te soovisite minuga rääkida?” küsis markii.
“Jah, palun lähme teie kabinetti.”
Markii võttis Villefort’il käe alt kinni ja lahkus koos temaga.
“Mis on lahti?” küsis markii kabinetti jõudes. “Rääkige.”
“Väga tõsised sündmused sunnivad mind viivitamatult Pariisi sõitma. Aga nüüd, markii, andestage minu küsimuse jõhker ebadiskreetsus, aga kas teil on riigivõlapabereid?”
“Kogu mu varandus on nendesse paigutatud: umbes kuus- või seitsesada tuhat franki”
“Müüge maha, markii, müüge maha, või te olete laostunud.”
“Kuidas ma saan neid siin müüa?”
“Teil on ju maakler?”
“Seda küll.”
“Andke mulle kiri tema jaoks kaasa, et ta müüks, minutitki, sekunditki kaotamata müüks. Võib olla, et ma jõuan juba liiga hilja kohale.”
“Pagan võtaks!” vandus markii. “Ei maksa siis aega kaotada.” Ta istus laua taha ja kirjutas kirja oma maaklerile, milles ta andis korralduse paberid mis tahes hinna eest maha müüa.
“Nüüd, kus mul see kiri on käes,” sõnas Villefort ja pani selle hoolikalt rahataskusse, “on mul vaja veel teist kirja.”
