style="font-size:15px;"> “Meil ei ole lubatud teile mingeid seletusi anda.”
Dantès oli poolenisti sõdur; pärida alluvatelt, kellel oli keelatud vastata, tundus talle asjatu ja ta vaikis.
Siis tulid Dantèsile kõige imelikumad mõtted pähe: kuna sellises paadis oli võimatu ette võtta pikka teed ja sealpool, kuhu nad liikusid, ei olnud ankrus ühtegi laeva, siis lastakse ta arvatavasti kuskil kaugel rannal maale ja öeldakse talle, et ta on vaba. Ta polnud kinni seotud, keegi polnud teinud katsetki tema käsi raudu panna, see paistis talle hea endena. Pealegi, kas polnud abiprokurör, kes oli tema vastu nii kena olnud, talle öelnud, et juhul kui ta ei nimeta Noirtier’ saatuslikku nime, pole tal midagi karta? Kas polnud Villefort tema juuresolekul hävitanud ohtliku kirja, ainsa süütõendi, mis tema vastu oli.
Ta ootas, vaikides ja mõttesse süvenenult, ning püüdis meremehepilguga, mis oli harjunud pimeduse ja avarusega, ööhämarusse tungida.
Paremale oli jäänud Ratonneau saar, seal plinkis majakas, paat oli kogu aeg piki rannaäärt sõitnud ja jõudnud Katalaaniküla abaja kohale. Vangi pilk muutus kahekordselt teravaks: seal oli ju Mercédès, ja Dantès tundis sellel pimedal rannal ikka ja jälle nägevat ebamäärast, ähmast naisekuju.
Kuidas eelaimus ei öelnud Mercédèsile, et tema armsam möödub temast kolmesaja sammu kaugusel?
Katataanikülas oli ainult üks aken valge. Uurides akna asukohta taipas Dantès, et valgus tuli tema pruudi toast. Mercédès oli ainus, kes selles väikeses külas üleval oli. Kui Dantès nüüd kõvasti karjuks, võiks pruut kuulda tema häält.
Valehäbi hoidis Dantèsi tagasi Mida ütleksid teda jälgivad mehed, kuuldes teda röökimas nagu hullumeelne? Nõnda ta siis vaikis ja vaatas üksisilmi helendavat valgustäppi.
Paat liikus edasi, aga vang ei mõelnud paadile, ta mõtles Mercédèsile.
Tuli kadus kõrgendiku taha. Dantès pöördus ümber ja märkas, et paat suundus ulgumere poole.
Kui tema oli mõttesse süvenenult tuld vaadanud, olid aerud asendatud purjedega ja paat liikus nüüd tuulejõul edasi.
Kuigi Dantèsil oli vastumeelne veel midagi küsida, küünitas ta end sandarmi poole, ja haarates tal käest, ütles:
“Seltsimees, teie südametunnistuse ja sõduriseisuse nimel, ma palun teid, halastage mu peale ja vastake mulle. Ma olen kapten Dantès, hea ja riigitruu prantslane, kuigi mind süüdistatakse ma ei tea millises reetmises; kuhu te mind viite? Ütelge mulle, ja meremehe ausõna selle peale, ma täidan oma kohust ja lepin oma saatusega.”
Sandarm sügas kõrvatagust, vaatas oma kaaslase poole. See tegi liigutuse, mis pidi tähendama umbes järgmist: kuna me siiamaani oleme jõudnud, pole minu arvates rääkimiseks enam takistusi, ja sandarm pöörduski Dantèsi poole ja küsis:
“Te olete meremees, Marseille’s sündinud, ja tulete minult küsima, kuhu me läheme?”
“Jah, sest, ausõna, ma ei tea seda.”
“Kas te ei oska siis arvata?”
“Pole aimugi.”
“See ei ole võimalik.”
“Ma vannun teile kõige nimel, mis on mulle püha. Vastake, halastage ometi!”
“Aga eeskiri?”
“Eeskiri ei keela teil mulle öelda seda, mida ma saan teada kümne minuti, poole tunni või tunni aja pärast. Sellega päästate mind ebakindlusest, mis kestab minu jaoks sajandeid. Ma küsin seda teilt, nagu oleksite mu sõber. Vaadake, ma ei kavatse mässama hakata ega põgeneda, pealegi ei saaks ma seda teha; kuhu me läheme?”
“Teil pole silmad kinni seotud ja te olete küllalt sageli Marseille sadamast välja sõitnud, te peaksite ometigi aimama, kuhu me läheme?”
“Ei.”
“Vaadake siis ometi ringi.”
Dantès tõusis püsti, vaatas iseendastmõistetavalt sinnapoole, kuhu paat sõitis, ja nägi umbes kahesaja meetri kaugusel enda ees musta järsku kaljuseina, millel kõrgus nagu ülearune liialdus sünge Ifi kindlus.
See veidra kujuga loss, vangla, mis õudset hirmu äratab, see kindlus, mis juba kolmsada aastat marseille’laste meeli oma jubedate traditsioonidega toidab, kui see nüüd äkki Dantèsi silme ette kerkis, kusjuures ta sellele sugugi mõelnud polnud, mõjus see talle samamoodi kui surmamõistetule giljotiini nägemine.
“Oo mu jumal!” hüüdis ta. “Ifi kindlus! Mis meil sinna asja on?”
Sandarm muigas.
“Ega mind ometi sinna vangi ei viida?” küsis Dantès. “Ifi kindlus on riigivangla, kus hoitakse ainult suuri poliitilisi kurjategijaid. Mina ei ole mingit kuritegu toime pannud. Kas Ifi kindluses on siis kohtu-uurijaid või teisi kohtuametnikke?”
“Minu arust on seal ainult vanglaülem,” sõnas sandarm, “vangivalvurid, garnison ja vägevad müürid. Nonoh, kulla sõber, mille üle te nüüd nii väga imestate? See paneb mind tõesti arvama, et te minu heatahtlikkuse üle lihtsalt irvitate.”
Dantès pigistas sandarmi käe nagu pihtide vahele.
“Te arvate siis, et mind viiakse Ifi kindlusesse vangi?”
“Arvata võib,” ütles sandarm, “aga igal juhul, kulla mees, ärge pigistage mu kätt nii kõvasti.”
“Lähema juurdluseta, ilma formaalsusteta?” küsis noormees.
“Formaalsused on täidetud, juurdlus on läbi viidud.”
“Vaatamata härra de Villefort’i lubadusele…”
“Mina ei tea, kas härra de Villefort on teile midagi lubanud,” ütles sandarm, “mina tean ainult seda, et me läheme Ifi kindlusesse. Nonoh, mida te ometi teete! Siia, mehed, minu juurde!”
Välkkiire liigutusega, mida sandarmi kogenud pilk siiski ette oli aimanud, oli Dantès mõelnud merre hüpata, aga neli tugevat kätt haarasid tast sel hetkel kinni, kui ta jalad paadipõhjast lahti tõusid.
Ta vajus raevust kisendades tagasi paadipõhja.
“Ah nii!” hüüdis sandarm, vajutades talle põlvega rinnale.
“Ah siis nii peab üks meremees oma sõna. Usalda veel vaguraid! Aga nüüd, kulla mees, kui sa veel ühe liigutuse teed, üheainsa liigutuse, lasen ma sulle kuuli pähe. Üks kord ma rikkusin eeskirju, aga usu mind, teist korda ma seda enam ei tee.”
Ja ta lükkaski oma karabiini Dantèsi poole ja too tundis püssitoru otsa oma meelekoha vastas.
Hetkeks tuli Dantèsile mõte teha see keelatud liigutus ja sel kombel lõpetada vägivaldselt ootamatu õnnetus, mis oli talle kaela langenud ja tema oma raisakotka küüniste vahele haaranud. Aga et õnnetus oli tabanud teda nii ootamatult, siis arvas ta, et see ei saa kaua kesta; ja siis tulid talle meelde härra de Villefort’i lubadused. Lõpuks peab ka seda ütlema, et surm paadipõhjas sandarmi käe läbi paistis talle inetu ja armetu.
Ta vajus tagasi paadipõhja, ulgus raevust ja hammustas
