kuningas ütles seda, krahv?” hüüatas Villefort vaimustatult.
“Need on täpselt tema sõnad, ja kui markiis soovib olla avameelne, peab ta tunnistama, et minu jutt praegu siin on täielikus kooskõlas sellega, mida kuningas ütles temale, kui ta poole aasta eest rääkis kuningale oma tütre ja teie abieluplaanidest.”
“Sulatõsi,” kinnitas markii.
“Siis olen ma ju kõige eest tänu võlgu üllale valitsejale. Mida ma kõik ei teeks, et teda hästi teenida!”
“Lõpuks ometi,” sõnas markiis, “sellisena te meeldite mulle: kui praegu satuks ette üks vandenõulane, oleks ta teretulnud.”
“Aga mina, ema,” ütles Renée, “palun jumalat, et ta teid kuulda ei võtaks ja et ta saadaks härra de Villefort’ile ainult tühiseid vargaid, nõrga iseloomuga pankrotitegijaid, araverelisi petiseid, ainult siis saan ma rahulikult magada.”
“See on niisama hea,” naeris Villefort, “kui te sooviksite, et arst tegeleks peavalude, leetrite ja herilaste nõelamisega, kõige sellega, mis kahjustab ainult pealispinda. Kui te tahate mind näha kuningliku prokurörina, siis peate soovima mulle neid kohutavaid haigusi, millest tervendamine teeb arstile au.”
Selsamal hetkel, just nagu oleks juhus vaid oodanud Villefort’i soovi, et seda täita, astus teener tuppa ja ütles talle midagi kõrva. Villefort tõusis vabandades lauast ja tuli mõne hetke pärast tagasi, nägu rõõmus ja naeratus huulil.
Renée vaatas teda armunult: oma siniste silmadega, kahvatu jume ja nägu ümbritseva tumeda põskhabemega oli Villefort tõesti kena ja elegantne noormees; neiu näis kogu hingega tema huulte küljes rippuvat, oodates seletust tema lühiajalisele äraolekule.
“Teie soovisite äsja, preili, et teie mees oleks arst, minul on vähemalt see ühine omadus Aesculapiuse jüngritega (nõnda kõneldi veel 1815. aastal), et käesolev silmapilk ei kuulu iial mulle, mind tülitatakse isegi siis, kui olen teie kõrval, kui olen oma kihluspeol.”
“Mis põhjusel teid tülitatakse, härra de Villefort?” küsis noor neiu kerge murega.
“Kui see peaks tõele vastama, mida mulle öeldi siis haige pärast, kes on väga raskes seisukorras: tegemist on tõsise juhtumiga ja haigust tuleb ravida giljotiiniga.”
“Oo mu jumal!” hüüdis Renée kahvatades.
“Kas tõesti?” hüüdsid külalised nagu ühest suust.
“Paistab, et on lihtsalt avastatud väike bonapartistide vandenõu.”
“On see võimalik?” küsis markiis.
“Siin on kaebekiri.”
Ja Villefort luges ette:
“Üks trooni ja usu sõber teatab härra kuninglikule prokurörile, et keegi Edmond Dantèsi nimeline mees, “Pharaoni” tüürimees, jõudis täna hommikul kohale Izmirist. Laev tegi vahepeatuse Napolis ja Portoferraios, kuhu see mees viis Murat’lt kirja usurpaatorile ja kus ta sai usurpaatorilt kirja viimiseks bonapartistide komiteele Pariisi.
Tõendid tema kuriteo kohta leitakse, kui ta arreteeritakse. See kiri on kas tema käes, tema isa juures või tema kajutis “Pharaoni” pardal.”
“Aga see kiri,” ütles Renée, “on adresseeritud kuninglikule prokurörile ja mitte teile, ja pealegi on see anonüümkiri.”
“Jah, aga kuninglik prokurör on ära; tema äraoleku tõttu läks läkitus tema sekretäri kätte, kelle ülesanne oli kirjad avada; sekretär tegi kirja lahti, laskis mind otsida, aga et ta mind ei leidnud, andis arreteerimiskäsu.”
“Süüdlane on siis kinni võetud,” ütles markiis.
“See tähendab, et kaebealune,” sõnas Renée.
“Jah, proua,” ütles Villefort, “ja nagu mul oli au äsja preilile öelda, kui kõnesolev kiri leitakse, siis on haige väga haige.”
“Kus see õnnetu on?” küsis Renée.
“Ta on minu juures.”
“Minge, kallis sõber,” ütles markii, “ärge jätke oma kohustusi hooletusse, ärge jääge meie juurde, kui kuningateenistus kutsub teid mujale; minge sinna, kuhu kutsub teid kuningateenistus.”
“Härra de Villefort,” ütles Renée käsi risti pannes, “olge heatahtlik, täna on meie kihluspäev.”
Villefort läks ümber laua, astus neiu tooli juurde ja selle korjule nõjatudes ütles:
“Et teid säästa südamevalust, teen ma kõik, mis minu võimuses, kallis Renée. Aga kui süütõendid on kindlad, kui süüdistus on õige, siis tuleb see bonapartistlik umbrohi maha niita.”
Renée võpatas sõna juures “maha niita”, sest umbrohul, millest räägiti, oli pea.
“Ah ärge kuulake seda väikest tüdrukut, Villefort,” ütles markiis. “Küll ta harjub.”
Ja markiis ulatas Villefort’ile krimpsus käe, mida see suudles, ise aga vaatas Renée poole, öeldes talle oma pilkudega:
“Tegelikult suudlen ma teie kätt või vähemalt tahaksin seda suudelda.”
“Halvad ended!” pomises neiu.
“Tõepoolest, Renée,” ütles markiis, “te olete ahastamapanevalt lapsik: ma tahaksin tõesti teada, mis seost võib olla riigi saatusel teie väljamõeldud tundmuste ja hella südamega.”
“Oo, ema.” pomises Renée.
“Halastage kehvale rojalistile, proua markiis,” ütles Villefort.
“Ma luban teile, et täidan oma kuningliku abiprokuröri kohust südametunnistusega, ühesõnaga, olen kohutavalt karm.”
Ent samal ajal kui magistraat lausus need sõnad markiisile, heitis peigmees vargsi pilgu pruudile ja see pilk ütles:
“Ärge muretsege, Renée, teie armastuse pärast olen heatahtlik.”
Renée vastas sellele pilgule oma kõige mahedama naeratusega ja Villefort lahkus, südames paradiisiõndsus.
VII
ÜLEKUULAMINE
Villefort jõudis vaevalt söögitoast välja, kui ta loobus rõõmsast maskist ja manas näole inimese range ilme, kes on kutsutud täitma ülimat kohust, langetama otsust ligimese elu üle. Hoolimata liikuvast miimikast, mida abiprokurör oli nagu osav näitleja korduvalt peegli ees harjutanud, nõudis kulmu kortsu tõmbamine ja sünge ilme näole manamine temalt tükk tööd. Tõepoolest, välja arvatud mälestus isa poliitilisest liinist, mis võis tema tuleviku nurja ajada, kui ta sellest lõplikult lahti ei ütle, oli Gérard de Villefort sel hetkel nii õnnelik, nagu üks mees seda olla võib: ta oli varakas, kahekümne seitsme aastaselt oli tal kõrge positsioon kohtus, ta abiellub noore ja kauni neiuga, keda ta armastas, mitte küll kirglikult, kuid arukalt, nagu üks kuninglik abiprokurör armastada võib; ta pruut preili de Saint-Méran oli silmapaistvalt ilus ja kuulus pealegi perekonda, kes oli väga heas kirjas praeguses õukonnas; Renée isa ja ema, kellel teisi lapsi polnud, võisid
