oma kapteni viimset tahet. Siis tulin ma Marseille’s maale, ajasin kõik laevaasjad kiiresti korda ja ruttasin oma pruudi juurde, kes oli minu meelest veel kaunim ja kütkestavam kui varemalt. Tänu härra Morrelile saime kõik kirikuasjad kähku joonde; ja lõpuks, nagu ma teile juba ütlesin, pidasime parajasti kihluspidu, tunni aja pärast pidin ma abielluma ja homme kavatsesin sõita Pariisi, kui mind selle kaebekirja peale, mida teie näite niisama põlastavat kui mina, kinni võeti.”
“Jajaa,” pomises Villefort, “kõik see paistab olevat tõsi, ja kui te olete süüdi, siis ainult mõtlematusest; ja sedagi mõtlematust õigustab teie kapteni käsk. Andke see kiri, mille te Elba saarel saite, meie kätte, andke mulle ausõna, et te esimese nõudmise peale kohale ilmute ja minge tagasi oma sõprade juurde.”
“Ma olen siis vaba, härra!” hüüdis Dantès suurest rõõmust.
“Jah, andke mulle ainult see kiri”
“See peab olema teie ees, härra. Ta võeti mult ära koos teiste paberitega, mõne neist tunnen ma ära selles pakis.”
“Oodake,” ütles abiprokurör Dantèsile, kes võttis oma kindad ja kübara, “oodake, kellele see oli adresseeritud?”
“Härra Noirtier’le, Coq-Héroni tänavas Pariisis.”
Isegi välk poleks suutnud Villefort’i nii kiiresti ja ootamatult tabada. Ta vajus tagasi toolile, kust oli pooliti tõusnud, et haarata Dantèsilt äravõetud paberite pakki, lappas need kiiruga läbi ja tõmbas nende keskelt välja saatusliku kirja, mida jõllitas hirmsas kohkumuses.
“Härra Noirtier, Coq-Héroni tänav 13,” pomises ta üha enam kahvatades.
“Jah, härra,” vastas Dantès imestunult. “Kas te tunnete teda?”
“Ei,” vastas Villefort ägedalt. “Kuninga ustav teener ei tunne vandenõu sepitsejaid. “
“Kas tegemist on siis vandenõuga?” küsis Dantès, keda valdas nüüd, kus ta ennast juba vabaks pidas, veel suurem hirm kui enne.
“Igatahes, härra, ma juba ütlesin teile, et minul ei olnud aimugi läkituse sisust.”
“Jah,” ütles Villefort sünge häälega, “aga te teate inimese nime, kellele see oli adresseeritud.”
“Et mul oli käsk see isiklikult üle anda, pidin ma muidugi ta nime teadma.”
“Kas te pole seda kirja kellelegi näidanud?” küsis Villefort, kes kirja lugedes üha kahvatumaks läks.
“Mitte kellelegi, härra, minu ausõna selle peale!”
“Keegi ei tea, et te tõite Elba saarelt kirja, mis oli adresseeritud härra Noirtier’le?”
“Mitte keegi peale selle, kes ta mulle andis.”
“Sedagi on palju, liiga palju!” pomises Villefort.
Villefort’i laup tõmbus seda enam pilve, mida lähemale ta lugemisega kirja lõpule jõudis. Ta kahvatud huuled, värisevad käed, silmis hõõguv pilk äratasid Dantèsi mõttes piinavat kartust.
Lõpetanud lugemise, laskis Villefort pea käte vahele langeda ja oli natuke aega masendunult vait.
“Oo mu jumal! Mis on, härra?” küsis Dantès arglikult.
Villefort ei vastanud. Aga mõne aja pärast tõstis ta oma kahvatu ja krampis näo ning luges kirja veel kord läbi.
“Te ütlete siis, et teie selle kirja sisu ei tea?” küsis Villefort.
“Ma kordan seda, minu ausõna selle peale, härra,” vastas Dantès. “Ma ei tea seda. Aga mu jumal, mis teil ometi on? Kas teil on halb? Soovite, et ma helistan, kutsun kedagi?”
“Ei, härra,” ütles Villefort ja tõusis järsku püsti, “ärge liigutage, ärge ütelge ühtegi sõna, siin annan korraldusi mina ja mitte teie.”
“Härra,” ütles Dantès puudutatult, “ma tahtsin teid vaid abistada, see oli kõik.”
“Ma ei vaja midagi; see oli mööduv nõrkushoog: teie tegelge oma asjadega ja mitte minuga, vastake.”
Dantès ootas ülekuulamist, mida see käsk sisse juhatas, aga asjatult: Villefort vajus tagasi tugitooli, tõmbas jäise käega üle higist nõretava lauba ja asus kolmandat korda kirja lugema
“Oo, kui ta teab, mis on selles kirjas,” pomises ta, “kui ta saab kunagi teada, et Noirtier on Villefort’i isa, olen ma kadunud, päästmatult kadunud!”
Aeg-ajalt vaatas ta Edmond’i poole, otsekui püüaks pilguga purustada nähtamatut barjääri, mis suleb südamesse saladused, mida suu välja ei ütle.
“Oh, enam pole kahtlust!” hüüatas ta äkki.
“Aga taeva nimel, härra!” hüüdis õnnetu noormees. “Kui te kahtlete minus, kui te kahtlustate mind, küsige mult, ma olen valmis teile vastama.”
Villefort püüdis ennast kokku võtta ja ütles toonil, mida püüdis näidata kindlana:
“Härra, teie ülekuulamise tulemusena lasuvad teil väga rasked süüdistused, ja ei ole minu võimuses, nagu ma algul lootsin, teid otsekohe vabaks lasta. Enne niisuguse otsuse tegemist pean ma nõu pidama kohtu-uurijaga. Aga te nägite, kuidas ma teisse suhtusin.”
“Jaa, jaa, härra!” hüüatas Dantès. “Ma tänan teid, sest te suhtusite minusse kui sõber ja mitte kui kohtunik.”
“Niisiis, härra, ma hoian teid veel mõnda aega vahi all, nii vähe aega kui võimalik: peamine süütõend teie vastu on see kiri, ja vaadake…”
Villefort astus kamina juurde, viskas kirja tulle ja seisis seal, kuni see oli tuhaks põlenud.
“Näete, ma hävitasin selle,” sõnas ta.
“Oo härra,” hüüdis Dantès, “te olete enam kui õigusemõistja, te olete headus ise!”
“Kuulake nüüd,” jätkas Villefort, “niisuguse teo peale, te ju mõistate, et võite mind usaldada, kas pole nii?”
“Oo härra! Käskige ja ma täidan teie käsud.”
“Ei,” ütles Villefort noormehe juurde astudes, “ei, ma ei taha teile käske anda; saate isegi aru, need on soovitused.”
“Ütelge, ja ma suhtun neisse nagu käskudesse. “
“Kuni õhtuni hoian ma teid siin, kohtumajas; võib-olla tuleb teid veel keegi peale minu üle kuulama; rääkige sedasama, mida te mulle ütlesite, aga sellest kirjast ärge lausuge sõnagi.”
“Luban teile seda, härra.”
Nüüd paistis Villefort olevat paluja osas ja vang rahustas kohtunikku.
“Te mõistate,” ütles ta, heites pilgu leekide kohal lendlevale tuhale, mis oli säilitanud paberi kuju, “nüüd on see kiri hävitatud, ainult teie ja mina teame, et ta olemas on olnud; keegi teile seda esitada ei saa: eitage selle olemasolu, kui teile sellest räägitakse, eitage julgelt ja te olete päästetud.”
“Ma
