võimalik, ja mis oleks ta päästmatult hukutanud.
“Aga kuidas kirjutatakse ministrile?”
“Istuge sinna, härra Morrel,” ütles Villefort oma kohta reederile pakkudes. “Ma dikteerin teile.”
“Kas te tõesti olete nii lahke?”
“Loomulikult. Ei maksa aega kaotada, oleme seda juba liigagi palju kaotanud.”
“Jah, härra, mõtleme sellele, et vaene poiss ootab, kannatab ja on lootuse kaotanud.”
Villefort’il käis külmajudin üle ihu, mõeldes vangile, kes teda vaikuses ja pimeduses needis. Aga ta oli liiga kaugele läinud ja taganeda polnud enam võimalik: Dantès tuli purustada tema auahnuse hammasrataste vahel.
“Ma ootan, härra,” ütles reeder, istudes, sulg käes, Villefort’i tugitoolis. Siis dikteeris Villefort palvekirja, mille õilsas eesmärgis polnud põhjust kahelda. Ta liialdas, ülistades Dantèsi patriotismi ja bonapartistidele osutatud teeneid, palvekirjas oli Dantèsi kujutatud Napoleoni tagasituleku ühe tähtsaima läbiviijana. Oli täiesti selge, et niisugust kirja nähes pidi minister õiguse otsekohe jalule seadma, juhul kui seda veel ei olnud tehtud.
Palvekiri valmis, luges Villefort selle veel kord valjusti ette.
“Väga hea, nüüd võite loota minule,” sõnas Villefort.
“Kas palvekiri läheb varsti ära, härra?”
“Veel täna.”
“Koos teie märkusega?”
“Parim märkus, mida ma võiksin teha, on kuulutada õigeks kõik see, mida te selles palvekirjas ütlete.”
Ja Villefort istus omakorda ja kirjutas palvekirja nurka oma arvamuse.
“Aga mida nüüd tuleb teha, härra?” küsis Morrel.
“Oodata,” vastas Villefort. “Mina vastutan kõige eest.”
See kinnitus andis Morrelile lootuse tagasi. Ta lahkus, olles kuninglikust abiprokurörist vaimustuses, ja läks teatama Dantèsi vanale isale, et varsti näeb too oma poega.
Ent Villefort ei saatnud seda palvekirja Pariisi, vaid jättis enda kätte ja peitis hoolikalt ära. Palvekiri, mis praegu oleks Dantèsi päästnud, kompromiteerib teda tulevikus kohutavalt, eeldades seda, mida Euroopa olukord ja sündmuste käik juba eeldada lubas, nimelt teist restauratsiooni.
Nõnda jäigi Dantès vangi: maa-alusesse kasematti unustatud meheni ei kostnud Louis XVIII trooni langemise mürin ega veel kohutavam keisririigi kokkuvarisemine.
Ent Villefort oli kõike jälginud valvsal pilgul, kõike kuulanud kikikõrvu. Kahel korral selle lühiajalise keiserliku ilmingu vältel, mida nimetatakse Sajaks päevaks, oli Morrel käinud oma palvega, nõudes Dantèsile vabadust, ja mõlemal korral oli Villefort teda lubaduste ja lootustega rahustanud. Ja siis järgnes Waterloo. Morrel Villefort’i juurde enam ei tulnud: reeder oli oma noore sõbra heaks teinud kõik, mis inimlikult võimalik. Üritada veel midagi ette võtta selle teise restauratsiooni ajal tähendanuks enda mõttetut kompromiteerimist.
Louis XVIII astus taas troonile. Villefort, kellele Marseille oli täis süümepiinaks muutunud mälestusi, nõudis ja saigi endale Toulouse’i kuningliku prokuröri vakantse koha. Kaks nädalat pärast uude elupaika asumist abiellus ta preili de Saint-Méraniga, kelle isa oli õukonnas paremas kirjas kui kunagi varem.
Ja nõnda juhtuski, et nii Saja päeva ajal kui ka pärast Waterlood jäi Dantès luku ja riivi taha, ja kui inimesed teda unustanud polnud, siis jumal igatahes.
Nähes Napoleoni Prantsusmaale tagasi tulevat, mõistis Danglars Dantèsile antud löögi ulatust. Tema kaebekiri oli märki läinud ja nagu kõik inimesed, kellel on pisut kuritegelikke kalduvusi ja kelle intelligents igapäeva elu hindamisel on küllaltki keskpärane, nimetas ta seda imelikku kokkusattumust saatuse tahteks.
Aga kui Napoleon oli jälle Pariisis ja tema käskiv, võimas hääl taas kõmises, hakkas Danglars’il hirm. Ta kartis iga hetk, et tuleb Dantès, kes kõik teab, Dantès, kes ähvardab ja on valmis ükskõik mil viisil kätte maksma. Siis rääkis Danglars härra Morrelile, et ta soovib meremeheelust loobuda, ja laskis ennast soovitada ühele hispaania ärimehele, kelle teenistusse ta astuski kontoriametnikuna märtsi lõpus, ühesõnaga, kümme kuni kaksteist päeva pärast Napoleoni naasmist Tuileries’sse. Danglars sõitiski Madridi ja rohkem polnud temast midagi kuulda.
Fernand ei saanud millestki aru. Dantès oli ära, muud talle vaja polnud. Mis oli Dantèsist saanud? Ta ei üritanudki seda teada saada. Kogu selle hingetõmbeaja, mis Dantès ära oli, pingutas ta oma ajusid ühelt poolt selleks, et petta Mercédèsi Edmond’i äraoleku põhjuste suhtes, ja teiselt poolt tegi plaane, kuidas minema sõita ja Mercédès kaasa viia. Mõnikord, ja need olid tema elu sünged tunnid, istus ta Pharo neeme tipus, seal, kuhu korraga kätte paistab nii Marseille kui ka Katalaaniküla, ja vaatas üksisilmi, nukralt ja liikumatult nagu röövlind, kas ühte või teist teed mööda ei tule kena noormees, sundimatult kõndides ja pea püsti, sest ka temale oli Dantès kujunenud hirmsa kättemaksu kuulutajaks. Seks puhuks, kui see juhtuma peaks, oli Fernand oma otsuse teinud: ta laseb Dantèsile kuuli pähe ja pärast seda tapab enda, et mõrtsukatööle rohkem värvi anda. Aga Fernand pettis ennast: tema poleks ennast tapnud, sest ta lootis ikka veel.
Aga siis, keset neid piinavaid hingeheitlusi kutsus keisririik viimased sõdurid lippude alla ja kõik mehed, kes Prantsusmaal püssi kanda jaksasid, tormasid keisri kõmiseva hääle peale üle Prantsusmaa piiri võitlusesse. Fernand läks koos teistega, jättes maha oma hurtsiku ja Mercédèsi, hinge närimas sünge ja kohutav mõte, et äkki tuleb tema võistleja vahepeal tagasi ja abiellub neiuga, keda tema, Fernand, armastab.
Kui Fernand oleks end iial tapnud, siis Mercédèsist lahkumise hetkel.
Tema tähelepanelik suhtumine Mercédèsi, näiline kaasatundmine tema õnnetusele, hoolikus, millega püüdis tema pisimatki soovi ära aimata, olid saavutanud mõju, mida suuremeelsetele hingedele avaldavad ustavuse märgid: Mercédès oli Fernandi alati oma sõbraks pidanud, nüüd lisandus sõprusele uus tundmus – tänulikkus.
“Kallis vend,” ütles Mercédès nekrutikotti noormehele selga kinnitades, “kallis vend, mu ainus sõber, ärge laske ennast tappa, ärge jätke mind maha siin maailmas, kus ma ainult nutan ja kuhu ma jään ihuüksi, kui teid enam ei ole.”
Need lahkumisel öeldud sõnad andsid Fernand’ile mõningal määral lootust. Kui Dantès tagasi ei tule, võiks Mercédès ühel päeval temale kuuluda.
Mercédès jäi üksi kõledale maale, mis polnud talle paistnud iial nii viljatu ja kus määratu meri ulatus silmapiirini. Silmad pisarais, nagu sellel hullul naisel, kelle kannatusterohkest loost pajatatakse, võis teda näha lakkamatult hulkumas väikese Katalaaniküla ümber. Kord seisatas ta kõrvetava lõunamaa päikese all, püsis jäigalt ja liikumatult nagu raidkuju ning vaatas Marseille poole, kord istus kaldapervel, kuulates mere oigamist, mis oli igavene nagu tema ahastus, ja küsides endalt alalõpmata, kas ei oleks õigem ettepoole kummarduda, lasta ennast oma raskusest kaasa haarata, lõhestada vetepinda ja vajuda meresügavusse, kui et taluda kõike seda lootusetu ootamise julma hingepiina.
Julgusest Mercédèsil puudust polnud, et seda mõtet teoks teha, aga talle tuli appi usk, mis päästis ta enesetapust.
Caderousse kutsuti sõjaväkke nagu Fernand’gi, aga et ta oli
