et ta peatuks hauaäärel, kus tema jalg juba kõikus. Kes võis teada, võib-olla mõni tema sõber, mõni neist kallitest inimestest, kellele ta nii sageli oli mõelnud, et ta muud enam mõelda ei suutnud, tegutses just praegu tema heaks, püüdes vähendada vahemaad, mis neid lahutas?
Aga oh ei, kindlasti ta eksis ja see oli vaid surmaväraval hõljuv unenägu.
Ja ometigi kuulatas ta seda kraapimist kogu aeg. See kestis umbes kolm tundi, siis kostis nagu varingumüra ja kõik jäi vaikseks.
Paari tunni pärast algas kraapimine uuesti, aga nüüd oli see palju tugevam ja lähemal. Edmond’il ärkas juba huvi töö vastu, mis talle seltsi pakkus, kui äkki tuli sisse valvur.
Sellest oli umbes kaheksa päeva, mil ta oli otsustanud surra, ja neli päeva, mil ta seda plaani ellu oli viinud, ja kogu selle aja vältel ei olnud Edmond sõnagi vahetanud valvuriga, ei vastanud talle, kui too oli küsinud, mis haiguse ta arvab endal olevat, ja oli näo seina poole keeranud, kui valvur oli teda liiga tähelepanelikult silmitsenud. Aga täna võis valvur summutatud kriipimist kuulda, võis ärevusse sattuda, sellest teatada ja hävitada lootusekübeme, millele juba ainuüksi mõtlemine tegi meeldivaks Dantèsi viimased eluhetked.
Valvur tõi hommikusöögi.
Dantès ajas ennast voodis istuli ja hakkas kõva häälega rääkima kõikvõimalikest asjadest, viletsast söögist, mida valvur tõi, külmast, mida tuli kasematis kannatada, torises ja porises, et õigustada valjusti rääkimist, pannes sellega proovile valvuri kannatuse, kes just sel päeval oli haigele vangile puljongit ja värsket leiba nõudnud ning kes seda talle nüüd ka tõi.
Õnneks arvas valvur, et Dantès sonib. Ta pani söögi viletsale logisevale lauale nagu ikka ja läks ära.
Dantès oli nüüd vaba ja jätkas rõõmsa õhinaga kuulatamist.
Kraapimine kostis nüüd nii selgesti, et noormees kuulis seda pingutuseta.
“Enam pole kahtlust,” sõnas ta endamisi, “kraapimine kostab ka päevaajal, see peab olema mõni minusugune õnnetu vang, kes töötab oma vabaduse heaks. Oo, kui ma oleksin tema kõrval, kuidas ma teda aitaksin!”
Äkki libises tume pilv lootusekoidu ette selles õnnetusega harjunud ajus, mis väga vaevaliselt leidis tee inimlike rõõmude juurde: otsekohe tekkis mõte, et müra põhjustasid töölised, keda vanglaülem kasutas mõne kõrvalkongi remontimisel.
Seda oli kerge kindlaks teha; aga kuidas riskida küsimusega välja tulla? Oli ju väga lihtne oodata ära valvuri tulek, lasta tal seda müra kuulatada ja vaadata, mis näo ta selle peale teeb; aga kui ta seda endale võimaldab, kas ta selle lühikese rahulduse eest ei reeda väärtuslikumad huvid? Õnnetuseks oli Edmond’i pea tühi nagu kõrata kell, üksainus kurdistav mõte kõmises seal; ta oli nii nõrk, et see hõljus nagu aur ega suutnud ühele asjale keskenduda. Edmond nägi vaid ühte võimalust, kuidas mõtteselgus ja kindel otsustusvõime tagasi saada; ta pööras silmad aurava puljongi poole, mille valvur oli lauale pannud, tõusis asemelt, läks vankudes sinna, tõstis tassi suu juurde ja neelas leeme kirjeldamatu mõnuga alla.
Tal jätkus vaprust sellega piirduda; ta oli kuulnud, et näljast kurnatud õnnetud merehädalised, keda oli üles korjatud, olid sellepärast surnud, et olid toitvat sööki liiga aplalt ahminud. Edmond pani leiva, mis oli tal juba peaaegu suu juures, lauale tagasi ja heitis uuesti pikali. Edmond ei tahtnud enam surra.
Varsti ta tundis, kuidas pea hakkab selgeks minema; kõik ähmased ja peaaegu tabamatud mõtted asusid oma kohale sel imepärasel malelaual, kus võib-olla piisab ainult ühest lisaruudust, et kindlustada inimese üleolekut loomadest. Ta suutis mõelda ja arutlemisega mõtteid kaalukamaks muuta.
Ja ta arutles:
“Tuleb katsuda õnne, ilma et sellest kellelegi kahju tuleks. Kui seal on tavaline töömees, siis tarvitseb mul vaid vastu müüri kõpsida ja tema jätab otsekohe järele, püüdes ära aimata, kes kõpsib ja mis eesmärgil ta kõpsib. Aga et tema töö pole üksnes lubatud, vaid seda on kästud teha, võtab ta selle varsti uuesti käsile. Kui see on, vastupidi, mõni vang, siis müra, mida ma teen, ehmatab teda; ta kardab, et teda võidaks avastada; ta jätab töö katki ja võtab uuesti käsile alles õhtul, kui arvab, et kõik on magama läinud ja uinunud.”
Edmond tõusis otsekohe uuesti. Jalad ei värisenud enam ja silmade ees ei virvendanud. Ta läks konginurka, kangutas lahti niiskuse tõttu logiseva kivi ja tuli müüri selle koha juurde, kust kraapimine kostis kõige selgemini.
Ta lõi kolm korda.
Esimese löögi peale lakkas müra nagu imeväel.
Edmond jäi pingsalt kuulatama. Möödus tund, möödus teine, mingit uut krõbinat polnud kuulda; Edmond oli oma kopsimisega põhjustanud teisel pool seina absoluutse vaikuse.
Lootusrikkalt sõi Edmond paar suutäit leiba, jõi natuke vett ja tänu looduse poolt antud tugevale kehaehitusele tundis ennast umbes nõndasamuti kui enne nälgimist.
Päev läks, vaikus kestis.
Tuli öö, aga midagi polnud kuulda.
“See on vang,” mõtles Edmond kirjeldamatu rõõmuga.
Ta pea võttis tuld, tegutsemine tõi tagasi kirgliku elutahte.
Öö möödus, ilma et vähimatki kuulda oleks olnud.
Edmond ei maganud silmatäitki.
Kätte jõudis päev; valvur tuli söögiga. Eelmise päeva söögi oli Edmond ahnelt ära söönud, ahnelt sõi ka selle, kuulatades krabinat, mida ei olnud, värisedes hirmust, et see on alatiseks lakanud. Ta kõndis kümme või kaksteist ljööd oma kongis, raputas tundide kaupa akna raudtrelle, püüdis ammuilma unustatud harjutustega taas nõtkeks ja tugevaks saada, olles lõpuks hingeliselt valmis rinnutsi vastu astuma oma tulevasele saatusele, nagu teeb seda käsi sirutades ja keha õliga sisse hõõrudes areenile astuv gladiaator. Palavikulise tegevuse vaheaegadel kuulatas ta, kas müra ei kosta uuesti, teda tegi kärsituks vangi ettevaatus, kes ei osanud aimata, et tema vabastustööd oli seganud teine vang, kellel oli vabakssaamisega niisama kiire.
Mööda läks kolm päeva, minut-minutilt loetud seitsekümmend kaks ahastavat tundi.
Lõpuks ühel õhtul, kui valvur oli oma viimase käigu teinud, kui Dantès juba sajandat korda kõrva vastu seina pressis, tundus talle, et tajub tummade kivide vastu surutud peas vaevumärgatavat vabinat.
Dantès tõmbus eemale, et ärritatud aju rahustada, tegi paar tiiru kongis ja surus siis kõrva samale kohale.
Enam polnud kahtlust, teisel pool seina tehti midagi; vang oli taibanud oma tegutsemisviisi ohtlikkust ja oli seda muutnud, ning kahtlemata selleks, et ohutumalt tööd jätkata, oli kangi asendanud peitliga.
Edmond’i tiivustas see avastus ja ta otsustas väsimatule töömehele appi asuda. Kõigepealt tiris ta voodi eemale, sest tema meelest just selle taga tehti vabastamistööd; ta vaatas otsivalt ringi, et leida eset, millega müüri kallale asuda, eemaldada niiskusest pudedaks läinud mört, kangutada lõpuks mõni kivigi lahti.
Ta pilgu alla ei jäänud midagi. Tal polnud ei nuga ega teravat tööriista; ainult raudtrellid, aga ta oli korduvalt kindlaks teinud, et trellid olid nii tugevasti kinnitatud, et ei tasunud üldse vaeva neid kangutama hakata.
Voodil olid küll rauast kinnitusklambrid, aga need olid kruvidega kinni keeratud.
