muud üle, kui lõhkuda kruus ja teravaservalise savikilluga tööle asuda.
Ta lasi kruusi põrandale kukkuda ja kruus lendas kildudeks.
Dantès valis kolm-neli teravat kildu, peitis need oma õlekoti alla ja jättis teised põrandale vedelema. Kruusi purunemine oli niivõrd loomulik õnnetus, et see ei pidanuks kahtlust äratama.
Edmond’il jäi kogu öö töötamiseks, aga pimeduses asi ei edenenud, sest tal tuli töötada kobamisi ja ta tundis peagi, et vormitu tööriist nürines tugeva savi vastu. Dantès lükkas voodi jälle vastu seina ja jäi ootama päeva. Koos lootusega oli tagasi tulnud ka kannatlikkus.
Ta kikitas kõrvu kogu öö ja kuulis tundmatut kaevurit, kes jätkas oma maa-alust tööd.
Päev jõudis kätte, valvur tuli. Dantès ütles talle, et eelmisel õhtul kruusist juues oli see tal käest libisenud ja kukkudes katki läinud. Valvur läks porisedes uut kruusi tooma ega võtnud isegi vaevaks eelmise kilde kaasa viia.
Ta tuli varsti tagasi, soovitas vangil hoolikam olla ja läks jälle ära.
Dantès kuulas kirjeldamatu rõõmuga luku raginat, mis iga kord varemalt oli ta südant ahistanud. Ta kuulas, kuidas sammude kaja kaugenes. Kui müra oli vaibunud, kargas ta voodi juurde, tiris selle eemale, ja kasematti langeva kahvatu päikesekiire valgusel võis näha kasutut tööd, mida oli eelmisel ööl teinud, kraapides kivi, selle asemel et eemaldada kivi ümbritsevat mörti.
Niiskus oli teinud mördi pudedaks.
Dantèsi süda põksus rõõmust, nähes, kuidas mört tükikaupa ära tuli. Tõsi küll, need tükid olid vaid kübemed, aga ligi poole tunni pärast oli Dantès sellegipoolest umbes peotäie lahti urgitsenud. Mõni matemaatik oleks võinud välja arvutada, et kui teha umbes kaks aastat niiviisi tööd, juhul kui kaljusein vastu ei tule, võib uuristada läbikäigu, mille ava on kaks ruutjalga ja sügavus kakskümmend jalga.
Vang heitis nüüd endale ette, miks ta polnud kulutanud selleks tööks üksteise järel veerenud pikki tunde, mis üha aeglasemalt venisid ja mida ta oli raisanud lootmise, palvetamise ja ahastamise peale.
Kuue aastaga, mis ta oli siin kongis olnud, kui palju tööd, mis siis, et aeglaselt, oleks ta ära jõudnud teha?
See mõte tiivustas teda.
Kolme päevaga õnnestus tal äärmise ettevaatusega töötades mört kivi ümbert täielikult eemaldada: müür oli laotud maakividest, mille vahele siia-sinna oli raidkive pandud, et müüri tugevust tõsta. See oligi üks raidkividest, mille ta oli ümbert paljaks teinud ja mis tuli nüüd oma pesast välja kangutada.
Dantès üritas seda teha küüntega, aga küüntest selleks ei piisanud.
Kruusitükid, mis ta vahele lükkas, purunesid, kui Dantès tahtis neid hoovana kasutada.
Pärast tunniajalist tulutut katsetamist ajas Dantès end püsti, ahastushigi laubal.
Kas ta tõesti peab juba kohe algul loobuma ja kas ta peab ootama, täiesti kasutuna ja käed rüpes, et tema naaber, kes võib ju ka väsida, teeks kõik üksi?
Siis sähvas tal mõte läbi pea; ta seisis püsti ja naeratas; higine laup kuivas iseendast.
Valvur tõi Dantèsile iga päev suppi plekk-kastrulis. Kastruliga toodi suppi temale ja veel ühele vangile, sest Dantès oli märganud, et kastrul oli kas poolest saadik või päris täis, olenevalt sellest, kas valvur tõi sööki enne temale või teisele vangile.
Kastrulil oli raudkäepide. Seda käepidet ihaldaski Dantès, kes oleks vastutasuks selle eest andnud, kui talt oleks küsitud, kümme aastat oma elust.
Valvur kallas kastrulisisu Dantèsi taldrikusse. Kui supp oli puulusikaga söödud, loputas Dantès ise taldriku puhtaks ja kasutas seda nõnda iga päev.
Õhtul pani Dantès oma taldriku põrandale, poolele teele ukse ja laua vahel. Sisse tulles astus valvur taldrikule ja see purunes kildudeks.
Selgi korral ei saanud Dantèsile midagi ette heita: tõsi küll, ta oli teinud rumalasti, et oli jätnud taldriku põrandale, aga valvur oleks pidanud oma jalgade ette vaatama.
Nõnda siis valvur ainult porises.
Siis vaatas ta ringi, kuhu suppi kallata. Dantèsi vallasvara hulka kuulus üksainus taldrik, valikut ei olnud.
“Jätke kastrul siia,” ütles Dantès, “viite ta homme ära, kui mulle süüa toote.”
Nõuanne oli meeltmööda laisale valvurile, kellel polnud siis vaja üles minna, alla tulla ja uuesti üles minna.
Ta jättis kastruli sinna.
Dantès värises rõõmust.
Sel korral sõi ta kiiruga ära supi ja liha, mis vangla tavade kohaselt supi sisse pandi. Kui ta oli siis tund aega oodanud, et kindel olla, kas valvur pole oma arvamust muutnud, tiris ta voodi eemale, võttis kastruli, lükkas selle käepideme mördist puhastatud raidkivi kõrval olevate maakivide vahele ja hakkas kangutama.
Hoob pääses üha rohkem liikuma ja näitas Dantèsile, et asi edeneb jõudsasti.
Ja tõesti, tunni aja pärast oli kivi seinast väljas, järele jäi auk, mille diameeter oli rohkem kui poolteist jalga.
Dantès kogus mördi hoolega kokku, viis selle kongi nurkadesse, kaapis kruusikilluga hallikat mulda põrandalt ja kattis mördi mullaga.
Soovides ära kasutada ööd või juhust või hoopis osavat võtet, mille oli välja mõelnud ja mis oli talle nii hinnalise tööriista andnud, asus ta uuesti õhinal uuristama.
Kui väljas hakkas koitma, pani ta kivi auku tagasi, lükkas voodi vastu müüri ja heitis magama.
Hommikusöögiks oli tükk leiba. Valvur tuli sisse ja pani leivatüki lauale.
“Kas te mulle uut taldrikut ei toogi?” küsis Dantès.
“Ei,” ütles valvur, “te olete igavene lõhkuja, tegite oma kruusi katki ja teie pärast astusin ka taldriku puruks. Kui kõik vangid teeksid nii palju kahju, ei jaksaks valitsus neid pidada. Teile jäetakse kastrul, supp kallatakse sinna sisse, siis ehk jäävad teie söögiriistad terveks.”
Dantès tõstis silmad taeva poole ja pani käed teki all risti.
Tema kätte jäetud rauatükk äratas ta hinges niisuguse tänutunde taeva vastu, mida ta minevikus polnud tundnud ka kõige suurematel õnnehetkedel.
Ta oli ainult tähele pannud, et sestpeale, kui tema töötas, teine vang enam ei töötanud.
Ükskõik, see polnud mingi põhjus, et oma ülesannet pooleli jätta. Kui naaber ei tule tema juurde, läheb tema naabri juurde.
Ta töötas kogu päeva ilma vaheta; õhtuks oli ta tänu uuele tööriistale müürist välja kiskunud üle kümne peotäie kivitükke, rahka ja mörti.
Kui valvuri tuleku tund kätte jõudis, painutas ta kõverdunud käepideme nii sirgeks kui suutis ja pani anuma oma tavalisele kohale. Valvur kallas sinna hariliku portsu suppi ja liha, õigemini suppi ja kala, sest oli paastupäev – vangidel lasti paastuda kolm korda nädalas. Selle järgi oleks võinud
