oli nii vaikne nagu neil kolmel päeval, kui tööd ei tehtud.
Dantès ohkas: oli täitsa ilmne, et naaber umbusaldas teda.
Sellegipoolest ei kaotanud ta lootust ja töötas kogu öö. Aga pärast kahe- või kolmetunnist tööd tuli ette takistus. Rauatükk ei haakunud enam millegi taha, vaid libises mööda siledat pinda.
Dantès puudutas takistust käega ja taipas, et see oli tala.
Tala läks läbi täpselt sellelt kohalt, kust Dantès uuristas.
Nüüd tuli õõnestada kas pealt või alt.
Õnnetu noormees polnud osanud sellist takistust aimatagi.
“Oo mu jumal, mu jumal!” hüüdis ta. “Ma palusin sind ju nii väga ja ma lootsin, et sa oled mind kuulda võtnud. Mu jumal! Sa võtsid mu elult vabaduse! Mu jumal! Sa võtsid mult surmarahu! Mu jumal! Sa äratasid mind tagasi elule! Halasta mu peale, ära lase mul surra ahastusse!”
“Kes seal räägib jumalast ja samal ajal ahastusest?” kostis hääl, mis oma hauakõlaga otsekui maa alt noormeheni jõudis.
Edmond tundis, kuidas tal juuksed peas püsti tõusid, ja ta roomas põlvedel tagasi.
“Oh,” pomises ta. “ma kuulen inimese häält.”
Neli või viis aastat oli Edmond kuulnud ainult valvuri häält, vangile aga ei ole valvur inimene: ta oli elav uks lisaks tammepuust uksele, elav trell lisaks raudtrellidele.
“Taeva pärast!” hüüdis Dantès. “Teie, kes te rääkisite, rääkige veel, kuigi teie hääl mind kohutas. Kes te olete?”
“Kes teie ise olete?” küsis hääl.
“Õnnetu vang,” vastas Dantès, kes ei hakanud vastamisega põiklema.
“Kust maalt?”
“Olen prantslane.”
“Teie nimi?”
“Edmond Dantès.”
“Teie amet?”
“Meremees.”
“Kui kaua te olete siin olnud?”
“28. veebruarist 1815. aastal.”
“Teie kuritegu.”
“Olen süütu.”
“Aga milles teid süüdistatakse?”
“Et ma võtsin osa keisri tagasitulemise vandenõust.”
“Kuidas? Keisri tagasitulemise vandenõust! Kas keiser siis pole enam troonil?”
“Ta loobus troonist Fontainebleau’s 1814. aastal ja ta saadeti välja Elba saarele. Aga mis ajast siis teie ise siin olete, et te seda kõike ei tea?”
“1811. aastast.”
Dantès judises; see mees oli olnud neli aastat kauem vangis kui tema.
“Hea küll, ärge enam kaevake,” ütles hääl kiiresti, “ütelge mulle ainult, kui kõrgel on käik. mille olete teinud?”
“Põranda kõrgusel.”
“Kuidas ta on varjatud?”
“Soe on mu voodi taga.”
“Kas teie voodit on liigutatud sellest ajast, kui teie vangis olete?”
“Mitte kunagi.”
“Kuhupoole teie kong on?”
“Koridori poole.”
“Ja koridor?”
“Viib õue.”
“Oh häda!” pomises hääl.
“Mu jumal, mis on?” hüüdis Dantès
“Ma eksisin, minu ebatäpsed joonised viisid mind eksiteele, kompassi puudumine ajas kõik nurja, üks vale joon plaanil tähendas tegelikkuses viisteist jalga. Mina pidasin müüri, mida te kaevate, tsitadelli välismüüriks.”
“Aga seal on ju meri.”
“Seda ma tahtsingi.”
“Ja kui teil oleks õnnestunud?”
“Oleksin hüpanud merre ja ujunud mõnele Ifi kindluse lähedal olevale saarele, kas siis Daume’i või Tibouleni saarele, või isegi päris randa ja ma oleksin päästetud.”
“Kas te oleksite suutnud nii kaugele ujuda?”
“Jumal oleks mulle jõudu andnud, aga nüüd on kõik läbi.”
“Kõik?”
“Jah. Toppige oma auk ettevaatlikult kinni, ärge enam töötage, ärge tegelge millegagi ja oodake minult teateid.”
“Kes te vähemasti olete… ütelge mulle, kes te olete?”
“Ma olen… ma olen… number 27.”
“Te siis ei usalda mind?” küsis Dantès.
Edmond’ile tundus, nagu tungiks kibestunud naer läbi põranda võlvi ja tõuseks temani.
“Oo, ma olen õige ristiinimene,” hüüdis ta, tajudes vaistlikult, et see mees kavatseb ta maha jätta. “Ma vannun teile Kristuse nimel, et lasen ennast pigem maha tappa, kui luban teie ja minu timukatel tõe varjugi aimata; aga jumala nimel, ärge võtke mult ära teie juuresolekut, ärge võtke mult ära teie häält, ma vannutan teid, mu jõud on lõpukorral, ma peksan oma pea vastu müüri puruks ja teie võite ennast minu surmas süüdistada.”
“Kui vana te olete? Teil tundub olevat noore inimese hääl.”
“Ma ei tea oma vanust, ma ei ole aega arvestanud sest ajast peale, kui olen siin. Tean vaid seda, et pidin saama üheksateist aastat vanaks, kui mind arreteeriti 28. veebruaril 1815.”
“Pole veel kakskümmend kuus täis,” pomises hääl. “Selles eas ei olda veel reetur.”
“Ei, ei, ma vannun teile.” kordas Dantès. “Ma juba ütlesin teile ja kordan veelgi, ennem lasen ennast tükkideks raiuda, kui teid reedan.”
“Õigesti tegite, et rääkisite minuga, õigesti tegite, et palusite mind, sest kavatsesin teha uue plaani ja teist kaugemale minna. Aga teie iga rahustas mind, ma tulen teie juurde, oodake mind.”
“Millal?”
“Ma pean meie võimalusi kaaluma. Oodake minu signaali.”
“Aga te ei jäta mind maha, te ei jäta mind üksi, te tulete minu juurde või lubate mul tulla teie juurde? Me põgeneme koos, ja kui meil ei õnnestu põgeneda, siis me räägime, teie inimestest, keda teie armastate, ja mina inimestest, keda mina armastan. Te ju armastate kedagi?”
“Olen
