Mu isa ei ole mind unustanud, selles olen ma kindel, aga Mercédès, jumal teab, kas ta veel mõtleb minule. Ma armastaksin teid nagu oma isa.”
“Hästi,” ütles vang. “Nägemiseni.”
Need vähesed sõnad öeldi toonil, mis Dantèsi veensid; rohkem ta ei vajanud, ta tõusis püsti, peitis seinast lahtikistud prahi hoolikalt ära nagu alati ja lükkas voodi seina äärde tagasi. Nüüd laskis Dantès õnnetundel enda üle võimust võtta: kahtlemata ei ole ta tulevikus enam üksi, võib-olla saab ta koguni vabaks; kõige halvemal juhul, kui ta peakski vangi jääma, on tal ikkagi kaaslane; aga jagatud vangipõlv on ainult pool vangipõlve. Koos kurtmised on peaaegu palved; kahekesi öeldud palved on peaaegu õndsus.
Kogu päeva kõndis Dantès rõõmust põksuva südamega oma kongis edasi-tagasi. Aeg-ajalt rõõm lausa lämmatas teda; ta istus voodiservale ja surus käe vastu rinda. Vähimagi krabina peale, mis kostis koridorist, sööstis ta ukse poole. Paaril korral turgatas talle pähe hirmus mõte, et teda võidaks lahutada sellest mehest, keda ta veel ei tundnud ja keda ta juba armastas nagu sõpra. Ta oli otsustanud: sel hetkel, kui valvur tema voodi seina juurest eemale tirib ja kummardub, et auku vaadata, lööb ta valvuri pea lõhki kiviga, mille peal seisis veekruus.
Ta mõistetakse surma, ta teadis seda hästi, aga kas ta polnud suremas tüdimusse ja ahastusse siis, kui too imepärane krabin oli ta elule tagasi andnud?
Õhtul tuli valvur; Dantès lebas voodis; talle tundus, et sel kombel kaitseb ta kõige paremini lõpetamata avaust. Ilmselt vaatas ta tülikat külalist imeliku pilguga, sest too ütles:
“Hakkate jälle lolliks minema või?”
Dantès ei vastanud, ta kartis, et erutatud hääl võiks ta reeta.
Valvur läks pead vangutades minema.
Kui öö kätte jõudis, arvas Dantès, et naaber kasutab ära vaikuse ja pimeduse, et temaga uuesti vestlust alustada, aga ta eksis; öö läks mööda ja ükski krabin ei vastanud ta palavikulisele ootusele. Aga järgmisel päeval, pärast valvuri hommikust käiku, kui ta oli oma voodi seinast eemale tirinud, kuulis ta ebaühtlaste vaheaegade järel kolme lööki; ta põlvitas seina juurde.
“Olete see teie?” küsis ta. “Mina olen siin.”
“Kas valvur on läinud?” küsis hääl.
“Jah,” vastas Dantès, “ta tuleb uuesti alles õhtul. Meil on kaksteist tundi vaba aega.”
“Ma võin siis tegutseda?” küsis hääl.
“Jaa, jaa, otsekohe, ärge viivitage, ma anun teid.”
Sedamaid hakkas muld, millele Dantès auku ronides kätega toetus, tema all järele andma; ta tõmbus kähku tagasi; muld ja lahtitulnud kivid vajusid auku, mis oli tekkinud allpool tema tehtud avaust; siis nägi ta ilmuvat selle pimeda augu põhja, mille sügavust ta ei osanud mõõta, pead, õlgu ja lõpuks tervet meest, kes üsna väledalt august välja ronis.
XVI
ITAALIA ÕPETLANE
Dantès kaisutas oma uut, nii kaua ja nii kannatamatult oodatud sõpra ja tõmbas teda akna poole, et vähene kasematti tungiv päevavalgus täiesti temale langeks.
Mees oli väikest kasvu, pigem kannatuste kui aastate tõttu valgeks läinud juustega. Halliseguste tihedate kulmude alt vaatas läbitungiv pilk ja habe oli veel tume ja ulatus rinnani. Tema kõhn, sügavate kortsude ja julgete väljendusrikaste joontega nägu kõneles sellest, et ta oli harjunud pigem vaimse kui füüsilise tegevusega. Mehe laup oli higine.
Mis puutub tema riietesse, siis nende esialgset kuju oli võimatu kindlaks teha, sest need olid räbalaiks lagunenud.
Ta paistis olevat vähemasti kuuekümne viie aastane, kuigi tema jõulised liigutused näitasid, et võib-olla oli tal tegelikult aastaid vähem ja ta näis ainult pika vangipõlve tõttu nii vana.
Noormehe vaimustustuhin näis talle heameelt tegevat; tema jäätunud hing nagu soojenes hetkeks ja sulas kokkupuutel teise tulise hingega. Ta tänas noormeest tema südamlikkuse eest üsnagi soojalt, kuigi ta pettumus pidi olema suur, leides teise kasemati sealt, kust oli lootnud leida vabaduse.
“Vaatame kõigepealt,” ütles ta, “kas on võimalik teie valvurite silme eest kaotada minu siiatuleku jälgi. Tulevikus võime me rahulikud ja kindlad olla ainult siis, kui nemad teada ei saa, mis on juhtunud.”
Ta kummardus ava poole, võttis kivi, tõstis selle raskusest hoolimata hõlpsasti üles ja lükkas auku.
“Kivi on üsna lohakalt lahti kangutatud,” ütles ta pead vangutades. “Teil polnud vist tööriistu?”
“Kas teil siis on?” imestas Dantès.
“Olen endale mõned teinud. Peale viili on mul kõik, mida ma vajan – peitel, tangid, kang.”
“Oo! Põnev oleks näha neid teie kannatlikkuse ja osavuse vilju,” ütles Dantès.
“Vaadake, peitel on siin.”
Ja ta näitas tugevat ja vahedat tera, mis oli pandud pöökpuust pideme sisse.
“Millest te selle tegite?” küsis Dantès.
“Voodivarvast. Selle riistaga uuristasin ma terve tee kuni siiani, ligikaudu viiskümmend jalga.”
“Viiskümmend jalga!” hüüatas Dantès peaaegu kohkunult.
“Rääkige tasem, noormees, rääkige tasem. Pahatihti kuulatatakse kongi ukse taga.”
“On ju teada, et ma olen üksi.”
“See ei loe.”
“Te ütlesite, et uuristasite viiskümmend jalga, et jõuda siiani.”
“Jah, umbes nii suur vahemaa lahutab minu kongi teie omast; ainult et ma arvestasin kõverjoone valesti, mul ei olnud geomeetrilist instrumenti ja proportsioonid ei tulnud õiged, neljakümne jala asemel oli ellipsit pidi viiskümmend. Ma lootsin, nagu ma teile ütlesin, jõuda välismüürini, tungida sellest müürist läbi ja hüpata merre. Ma liikusin piki koridori, kuhu avaneb teie kongi uks, aga ma oleksin pidanud selle alt läbi minema. Kogu mu töö oli asjatu, sest see koridor viib õuele, mis on valvureid täis.”
“Nii see on,” ütles Dantès, “kuid koridori poole on ainult üks kongi sein, kongil on aga neid neli.”
“Seda nüüd küll,” ütles abee, “aga näiteks see siin on kaljusein; et sellest läbi tungida, kulub kümme aastat tööd kümnel kaevuril, kellel on kõik vajalikud tööriistad. Teine sein on vastu vanglaülema korteri vundamenti; siit pääseksime keldritesse, mis käivad ilmselt lukus, ja meid võetaks kinni. See sein, oodake, kuhupoole see sein on?”
Selles seinas asus laskeava, kust valgus sisse pääses: laskeava ahenes väljapoole valgusepiluni nii kitsukeseks, et isegi laps poleks suutnud sellest läbi pugeda, ja pealegi olid tal ees kolmed trellid, mis pidi põgenemiskartuse ära võtma ka kõige umbusklikumalt valvurilt.
Esitanud oma küsimuse, tiris uustulnuk laua akna alla.
“Ronige laua peale,” ütles ta Dantèsile.
Dantès
