Katalaanikülas, kus ta sisse astus vaesesse kalurimajja ja kus ta oli üle tunni aja, pärides mitmete inimeste järele, kes olid surnud või kellest juba viisteist-kuusteist aastat polnud midagi kuulda.
Järgmisel päeval need inimesed, kelle juures ta oli käinud teateid küsimas, said kingituseks uhiuue katalaani pargase koos kahe mõrra ja ühe noodaga.
Tublid inimesed oleksid heldet küsitlejat heameelega tänanud, aga kui ta oli nende juurest lahkunud, olid nad näinud, kuidas ta ühele meremehele mingid korraldused andis, ise hobuse selga istus ja Aixi värava kaudu Marseille’st välja sõitis.
VI
“PONT DU GARDI” KÕRTS
Kes on minu moodi Lõuna-Prantsusmaal jalgsi ringi rännanud, on võinud märgata Bellegarde’i ja Beaucaire’i vahel, umbes poolel teel külast linna, aga siiski lähemal Beaucaire’ile kui Beliegarde’ile, väikest kõrtsi plekksildiga, mida iga tuuleiil kriiksuma paneb ja millel on Pont du Gard’i groteskne kujutis. Kui Rhone’i voolusuunda jälgida, asub see väike kõrts vasakul teeserval, tagaküljega jõe poole; maja juurde kuulub see, mida Languedocis nimetatakse aiaks, see tähendab, et maja esiküljel avaneb uks teelistele ja tagakülg on väikese tarandiku poole, kus ennast vaevaliselt ülespoole sirutavad paar kidurat oliivipuud ja tolmust hõbedaste lehtedega metsikut viigipuud; nende vahele on maha pandud natuke juurvilja: küüslauku, paprikat ja šalotte; ühes aianurgas, otsekui unustatud tunnimees, sirutab kõrge piinia nukralt oma nõtket tüve ja tema lehvikuna laiuv võra praksub kolmekümnekraadises kuumuses.
Kõik need puud, nii suured kui väikesed, on loomu poolest längu selles suunas, kuhu puhub mistraal, üks Provence’i kolmesi hädast; teised kaks, nagu üldiselt teada või pole teada, on Durance’i jõgi ja parlament.
Suurt tolmujärve meenutaval ümberkaudsel tasandikul kiratsevad siin-seal harvad nisukõrred, mida kohalikud aiapidajad kasvatavad ilmselt uudishimust ja mida kasutavad õrrena tirdid, kes oma kimeda ja monotoonse häälega jälitavad teebalikku üksildusse eksinud rännumeest.
Umbkaudu juba seitse või kaheksa aastat pidas seda kõrtsi abielupaar, kellel oli vaid kaks teenijat: tüdruk, keda hüüti Trinette’iks, ja tallipoiss nimega Pacaud. Nende kahe inimese tööjõust piisas täiesti majapidamises sest ajast peale, kui Beaucaire’i ja Aiguegmortes’i vahele ehitatud kanali tõttu alused tõrjusid edukalt välja vankrid ja reisilaevad tõlla.
See kanal, otsekui veelgi teravdades õnnetu kõrtsimehe ahastust, kelle ta ruineeris, voolab teda toitva Rhone’i ja tema poolt hävitatud tee vahel umbes saja sammu kaugusel kõrtsist, mida me eelpool lühidalt, ent täpselt kirjeldasime.
Mees, kes seda väikest kõrtsi pidas, võis olla umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane, pikk, kuivetu ja sitke, tõeline lõunamaa tüüp oma sügaval asetsevate säravate silmadega, kullinina ja valgete kiskjahammastega. Tema juuksed, mis ilmselt ei tahtnud lähenevale vanadusele vaatamata halliks minna, olid nagu tema ümar habegi kohevad ja krussis ning neis sädeles vaid paar halli karva. Tema loomult tõmmu nahk oli veelgi tumenenud harjumuse tõttu, mis sel vaesel mehikesel oli, hommikust õhtuni ukselävel passida, et näha, kas kuskilt ei tule hobuse seljas või jalgsi mõni külaline. Selle peaaegu lootusetu ootamise ajal kasutas ta päikese kõrvetava kuumuse vastu ainult punast rätti, mis oli pähe keeratud hispaania muulaajajate kombel. See mees oli meie vana tuttav Gaspard Caderousse.
Tema naine, neiupõlvenimega Madeleine Radelle, oli, vastupidi, kahvatu, kõhn ja haiglane. Ta oli sündinud Arles’i lähedal ja tema näos oli veel märgata kunagise ilu jälgi, mille poolest ta kaasmaalannad nii kuulsad on; ajapikku oli ta pidanud nägema, kuidas ta nägu laostus peaaegu pideva salakavala palaviku toimel, mis on nii laialt levinud Aiguesmortes’i tiikide ja Camargue’i soode lähikonnas elavate inimeste seas. Enamjagu ajast istus ta ja külmetas oma teise korruse toas, kas lamas tugitoolis või nõjatus voodipäitsile, kuna mees sel ajal ukselävel vahti pidas; vahipostil olemist pikendas mees seda meelsamini, et iga kord, kui ta oma kibestunud teisepoolega koos oli, too järelejätmatult oma saatuse üle kurtis, mille peale tema tavaliselt vaid filosoofilise rahuga kostis:
“Ole vakka, Carconte! See on jumala tahtmine!”
Selle hüüdnime oli Madeleine Radelle saanud oma koduküla Carconte’i järgi, mis asus Saloni ja Lambesci vahel. Seal kandis oli kujunenud tavaks kutsuda inimesi hüüdnime ja mitte nime järgi ja temagi mees oli selle hüüdnimega asendanud Madeleine’i, mis oli võib-olla liiga mahe ja helisev mehe rohmakale rääkimisviisile.
Ent kuigi meie kõrtsmik oli pealtnäha leppinud saatuse tujudega, ei maksa sellepärast veel arvata, et ta hinge raskelt ei vaevanud vilets olukord, milleni see armetu Beaucaire’i kanal oli ta viinud, või et ta oli tuim lakkamatu kurtmise vastu, millega naine teda jälitas. Nagu kõik lõunamaainimesed, oli ta küllalt mõõdukas mees, kelle vajadused polnud kuigi suured, aga ta armastas välist hiilgust. Sellepärast, kui ta veel heäl järjel elas. ei läinud mööda ühtegi karjamärgistamise pidu ega tarasque’i-protsessiooni24, kuhu ta poleks tulnud ennast Carconte’iga näitama: tema oma maalilises lõunamaalase riietuses, milles on ühteaegu nii katalaani- kui ka andaluusiapärast; naine Arles’i naiste nägusais rõivais, mis näivad olevat laenatud muistsetelt kreeklannadelt ja araablannadelt. Kuid ajapikku kadusid kellaketid, kirevad vööd, tikitud pihikud, sametvestid, elegantsete rombidega sukad, kirjud kedrid ja hõbepannaldega kingad, ning Gaspard Caderousse, kes ei suutnud enam esineda kadunud hiilguse tasemel, loobus nii enda kui naise nimel kõigist neist uhketest pidudest, mille kaugele kostvat lõbusat melu pidi ta näriva südamevaluga kuulma siin viletsas kõrtsis, mis oli talle pigem peavarju eest kui rahateenimiseks.
Caderousse oli osa hommikupoolikust, nagu tal harjumuseks oli saanud, ukselävel seisnud, libistades oma nukrat pilku rohulibleta jäänud väikeselt muruplatsilt, kus paar kana mullas siblisid, inimtühjale teele, mille üks ots viis lõunasse ja teine põhja, kui äkki naise tige hääl ta postilt ära kutsus. Ta läks porisedes ülemisele korrusele, jättes siiski ukse pärani lahti, otsekui tahaks teelistele meenutada, et nad ei unustaks sisse astuda.
Sel hetkel, kui Caderousse majja tuli, oli maantee, millest juttu oli ja mida Caderousse’i pilk oli ainiti jälginud, niisama lage ja üksildane nagu kõrb keskpäeval. Valget ja lõputut teed palistas kaks kidurate puude rida, ja oli täiesti arusaadav, et ükski reisimees, kellel on võimalik mõnda teist kellaaega valida, ei söanda tikkuda sellesse kohutavasse Saharasse.
Kui aga Caderousse oleks oma postile jäänud, oleks ta igasuguse tõenäosuse vastu näinud Bellegarde’i pool kerkivat teele hobust ja ratsanikku, kes tegid korralikku ja sõbralikku sõitu, mis näitas, et hobuse ja ratsaniku vahel valitses parim läbisaamine. Hobune oli küliskäija ruun, ratsanik aga mustas kuues preester, kellel oli keskpäeva tapvast päikesest hoolimata kolmnurkne kübar peas; nad sõitsid üsna mõistlikku traavi.
Kõrtsi ukse juures nad peatusid: raske oleks olnud väita, kas peatas hobune mehe või mees hobuse; igatahes hüppas ratsanik hobuse seljast maha, tõmbas looma ratsmeidpidi enda järele ja sidus ainult ühe hinge küljes kiikuva lagunenud aknaluugi krambi külge. Siis, pühkides punase puuvillarätiga higist nõretavat laupa, astus preester ukse juurde ja koputas lävel kolm korda kepi raudotsaga.
Otsekohe ajas ennast suur must koer püsti ja tuli lõrisedes ning valgeid ja teravaid hambaid paljastades paar sammu ligemale: see kahekordne vaenuavaldus näitas, kui vähe ta seltskonnaga harjunud oli.
Seina ääres olev puutrepp kiikus raske sammu all ja viletsa majalogu peremees tuli, selg ees ja kummargil, trepist alla ukse juurde, kus seisis preester.
“Ma olen siin!” ütles Caderousse jahmudes. “Olen siin! Jää ometi vait, Margottin! Ärge kartke, härra, ta haugub, aga ei hammusta.
Tarasque – koletisliku looma kujutis, mida kanti ringi püha Marta päeval Pentecote’is, eriti aga Tarasconis.
