vastas abee, “Edmond rääkis mulle asjade käigust kuni selle hetkeni, mil ta arreteeriti ühes väikeses kõrtsis Marseille lähedal.”
“”Reserve’is”! Oo, jumal küll! Jah. Näen veel praegugi kõike nii, nagu oleksin ma seal.”
“Kas see ei toimunud mitte kihluspeol?”
“Jah. Kihluspeol, mis nii lõbusalt algas ja nii kurvalt lõppes. Politseikomissar koos nelja püssimehega tuli sisse ja Dantes arreteeriti. “
“See on viimane, mida ma tean,” ütles preester. “Dantes ise ei teadnud ka rohkem kui ainult seda, mis tema isikusse puutus, sest ta ei näinud kunagi enam ühtegi neist viiest inimesest, keda ma teile mainisin, ega kuulnud ka midagi nende kohta.”
“Nojah, kui Dantes oli arreteeritud, ruttas härra Morrel tema kohta teateid hankima: need olid õige kurvad. Vana Dantes läks üksi tagasi koju, pani oma peokuue nuuksudes kokku, käis kogu päeva oma toas edasi-tagasi ja õhtulgi ei läinud magama, sest mina elasin tema all, ja kuulsin, kuidas ta öö otsa edasi-tagasi sammus. Pean ütlema, et ega minagi saanud silma kinni, sest vaese isa ahastus rõhus mind väga, iga ta samm käristas mu südant, just nagu oleks ta oma jalaga tegelikult mu rinnale astunud.
Järgmisel päeval tuli Mercedes Marseille’sse, et paluda abi härra de Villefort’ilt: ta ei saavutanud midagi. Aga ühtlasi läks ta Dantesi isa vaatama. Nähes, et vanake oli nii sünge ja löödud, et ta oli öö otsa üleval olnud ja polnud eelmisest päevast peale ivagi söönud, tahtis Mercedes teda enda poole viia ja seal tema eest hoolitseda, aga rauk ei jäänud sellega ei siis ega ka hiljem nõusse.
“Ei,” ütles vanainimene, “ma ei lahku siit majast, sest minu vaene poiss armastab mind kõige rohkem, ja kui ta peaks vanglast välja tulema, ruttab ta kõigepealt minu juurde. Mida ta siis ütleks, kui mind poleks siin teda ootamas?”
Mina kuulsin seda kõike trepikojas seistes, sest ma tahtsin, et Mercedes saaks vanainimese niikaugele, et too temaga kaasa läheks; päevast päeva minu pea kohal kõmisevad sammud ei andnud mulle minutikski hingerahu.”
“Kas teie ise ei käinud ülemisel korrusel vanakest lohutamas?” küsis preester.
“Ah teate, härra,” vastas Caderousse, “lohutada saab ainult neid, kes tahavad lohutamist, aga tema seda ei tahtnud. Pealegi, ma ei tea miks, aga mulle tundus, et minu nägemine oli talle vastumeelt. Ent ühel ööl, kui ma tema nuuksumist kuulsin, ei suutnud ma vastu panna ja läksin üles. Aga kui ma ukse taha jõudsin, siis ta enam ei nuuksunud, vaid palvetas. Ta sõnad olid nii ilusad ja palved nii härdad, et seda ma ei oska teile edasi anda; nendes oli palju rohkem kui lihtsalt vagadust ja ahastust. Sellepärast ütlesin ma endale – mina, muide, ei ole silmakirjateener ja jesuiite ma ei armasta –, ühesõnaga, ma ütlesin endale tol päeval: on ikka tõepoolest suur õnn, et ma olen üksi ja et armas jumal ei ole mulle lapsi kinkinud, sest kui mina oleksin isa ja peaksin samasugust ahastust üle elama nagu see vaene rauk, siis läheksin mina ja hüppaksin, pea ees, merre, et pääseda kannatustest, sest mina ei suuda ei oma peas ega südames leida kõike seda, mida tema armsale jumalale ütleb.”
“Vaene isa!” pomises preester.
“Mida päev edasi, seda enam üksi ja omaette ta jäi; tihtipeale tulid härra Morrel ja Mercedes teda vaatama, aga uks oli lukus. Mina olin küll päris kindel, et ta oli kodus, aga tema lahti ei teinud. Ühel päeval oli ta siiski Mercedesi sisse lasknud; vaene laps oli niisama sügavas ahastuses ja oli vanainimest lohutama tulnud, papi Dantes aga ütles siis neiule:
“Usu mind, mu laps, ta on surnud. Ja mitte meie ei oota teda, vaid hoopis tema ootab meid. Mina olen sinust palju õnnelikum, sest mina olen palju vanem ja järelikult näen teda esimesena.”
Teate, inimene võib olla teab kui hea, aga õige pea hakatakse eemale hoidma neist, kes meele kurvaks teevad. Lõpuks jäi vana Dantes päris üksi; ainult aeg-ajalt nägin tema juurde üles minemas tundmatuid inimesi, kes tulid sealt varsti jälle alla, käes mõni komps, mida nad kohmakalt varjata püüdsid. Sain varsti aru, mida need pakid tähendavad: ta müüs vähehaaval ära kõik, et hinge sees hoida. Lõpuks polnud vanapapil enam muud kui viletsad riidehilbud; tal oli kolme kuu üür võlgu; teda ähvardati välja tõsta; ta palus veel nädal aega pikendust, see talle ka anti. Sain neid üksikasju sellepärast teada, et kui peremees tema juurest tuli, astus ta minu poolt läbi.
Esimesed kolm päeva pärast seda kuulsin, kuidas ta nagu tavaliselt toas edasi-tagasi käis; aga neljandal päeval ei kuulnud ma enam midagi. Võtsin südame rindu ja läksin üles: uks oli kinni, aga läbi lukuaugu nägin ma, et ta oli nii kahvatu ja otsa jäänud, et pidasin teda väga haigeks ja lasksin teatada härra Morrelile ja jooksin Mercedesi juurde. Mõlemad ruttasid kohale. Härra Morrel tõi arsti kaasa; arst tegi kindlaks, et tal on soolekatarr ja käskis dieeti pidada. Ma olin seal, härra abee, ja ma ei unusta eluilmas, mismoodi rauk selle korralduse peale naeratas.
Sellest ajast peale ta ust enam lukku ei pannud: tal oli ettekääne mitte süüa; arst oli käskinud dieeti pidada.”
Abee rinnust vallandus nagu oie.
“See lugu pakub teile vist huvi, härra abee?” küsis Caderousse.
“Jah,” vastas abee, “see on väga liigutav lugu.”
“Mercedes tuli jällegi; ta leidis vanakese nii otsa jäänud olevat, et tahtis lasta ta enda juurde viia. Sedasama arvas härra Morrel, kes mõtles seda väevõimuga teha, aga vanapapi tõstis niisugust kisa, et nad lõid kartma. Mercedes jäi tema voodipäitsisse valvama. Härra Morrel lahkus, andes neiule märku, et ta on kaminaservale rahakukru jätnud. Aga papi Dantes kasutas relvaks arsti korraldust ja polnud nõus midagi suhu võtma. Viimaks, pärast üheksa päeva kestnud ahastust ja nälgimist heitis rauk hinge, needes oma õnnetuse põhjustajaid ja öeldes Mercedesile:
“Kui te veel näete mu Edmond’i, öelge talle, et ma surin teda õnnistades.””
Abee tõusis, naaras väriseva käega kuivavast kõrist kinni ja kõndis kaks korda ümber toa.
“Te arvate siis, et ta suri…”
“Nälga, härra abee, nälga,” ütles Caderousse. “Vannun teile, see on niisama tõsi, kui meie kaks siin oleme ristiinimesed.”
Abee haaras vabiseva käega poolenisti täis veeklaasi, tühjendas selle ühe sõõmuga ja istus uuesti. Ta silmaääred punetasid ja nägu oli kaame.
“Peate tunnistama, see oli suur õnnetus,” ütles abee kähinal.
“Ja seda suurem, härra abee, et jumalal polnud sellega mingit pistmist, see oli puhtalt inimeste kätetöö.”
“Asugem siis nende inimeste juurde,” ütles abee, “aga mõelge sellele,” lisas ta peaaegu ähvardavalt, “te olete kohustatud mulle kõik ära rääkima: öelge, kes olid need inimesed, kelle tõttu poeg suri ahastusse ja isa nälga?”
“Kaks meest, kes olid ta peale kadedad, härra abee, üks armastusest, teine auahnusest: Fernand ja Danglars.”
“Ja mida nad siis kadedusest tegid? Rääkige!”
“Nad kaebasid Edmond’i kui bonapartistide agendi peale.”
“Aga kumb neist kahest kaebas, kumb neist kahest oli tegelik süüdlane?”
“Mõlemad, härra abee, üks kirjutas kirja, teine pani posti.” “Ja kus see kiri kirjutati?”
