te hiljem olete Mercedesi näinud?” küsis preester. “Jah, Hispaania sõja ajal, Perpignanis, kuhu Fernand oli ta jätnud; ta kasvatas ja õpetas seal ise oma poega.”
Preester võpatas.
“Poega?” kordas abee.
“Jah,” vastas Caderousse, “väikest Albert’i.”
“Aga et oma poega õpetada, peab ju olema ka ise haridust saanud? Ma nagu kuulsin Edmond’ilt, et ta oli lihtne kaluritüdruk, ilus, aga harimatu.”
“Oo! Kas ta siis nii halvasti tundis oma pruuti? Mercedes oleks võinud kuningannaks saada, kui krooni peaksid kandma vaid kõige kaunimad ja arukamad pead. Tema varandus kasvas ja tema kasvas koos varandusega. Ta õppis joonistamist, õppis muusikat, ta õppis kõike. Tegelikult, nii omavahel öelda, tegi ta seda minu arvates selleks, et meelt lahutada, et unustada, ta vaevas oma pead nii paljude asjadega vaid selleks, et võidelda mehe vastu, kes oli ta südames. Aga muidugi ei ole sellel enam tähtsust,” sõnas Caderousse. “Rikkus ja auavaldused on teda kahtlemata lohutanud. Ta on rikas, ta on krahvinna, ja ometigi…”
Caderousse vakatas. “Ometigi…?” küsis abee.
“Ometigi olen ma kindel, et ta ei ole õnnelik,” ütles Caderousse.
“Miks te seda arvate?”
“Kui ma ise olin väga õnnetu, mõtlesin ma, et võib-olla mu vanad sõbrad aitavad mind natuke. Ma läksin Danglars’i juurde, see ei võtnud mind isegi vastu. Käisin Fernand’i juures, too saatis mulle toapoisiga sada franki.”
“Te ei näinud siis kumbagi?”
“Ei. Aga proua de Morcerf nägi mind.”
“Kuidas nii?”
“Kui ma lahkusin, langes kukkur mu jalge ette, selles oli kakskümmend viis luidoori. Vaatasin kähku üles ja nägin Mercedesi, kes luugi kinni tõmbas.”
“Aga härra de Villefort?” küsis abee.
“Oh, tema ei olnud kunagi mu sõber. Teda ma ei tundnud. Tema käest ei olnud mul midagi tahta.”
“Aga ega te ei tea, mis temast on saanud ja mis osa temal Edmond’i õnnetus saatuses oli?”
“Ei. Ma tean ainult, et mõni aeg pärast seda, kui ta oli lasknud Edmond’i arreteerida, abiellus ta preili de Saint-Meraniga ja õige varsti lahkus Marseille’st. Küllap naeratas õnn temale nõndasamuti nagu teistelegi. Küllap ta on rikas nagu Danglars, austatud nagu Fernand; ainult mina üksi, näete, olen vaene ja vilets ja jumalast unustatud.”
“Te eksite, armas sõber,” ütles abee. “Teinekord võib paista, kui jumala õigusemõistmine viibib, et ta on unustanud; aga alati tuleb silmapilk, kus see talle meelde tuleb. Siin on tõend selle kohta.”
Nende sõnadega võttis abee teemandi taskust ja seda Caderousse’ile ulatades ütles:
“Võtke, armas sõber, see teemant endale, ta kuulub teile.”
“Kuidas? Mulle üksi!” hüüatas Caderousse. “Oo härra abee. Ärge tehke nalja!”
“See teemant tuli ära jagada tema sõprade vahel: Edmond’il oli üksainus sõber, järelikult on jagamine tarbetu. Võtke see teemant ja müüge ära: ma kordan teile, ta on väärt viiskümmend tuhat franki ja ma usun, et selle summaga saate viletsusest välja rabelda.”
“Oo härra abee!” ütles Caderousse, sirutades ühe käe arglikult ette ja teisega laubal pärlendavat higi pühkides. “Härra abee, ärge tehke nalja ühe inimese õnne või ahastuse arvel.”
“Mina tean, mis on õnn, ja tean, mis on ahastus; lõbu pärast ei mängi ma iial nende tundmustega. Võtke ometi, ja vastutasuks …”
Caderousse, kes juba teemanti puudutas, tõmbas käe tagasi. Abee naeratas.
“Vastutasuks andke mulle see punasest siidist kukkur, mille härra Morrel jättis vana Dantesi kaminale ja mis, nagu te ütlesite, on veel praegugi teie käes.”
Caderousse’i imestus aina kasvas, ta läks suure tammepuust kapi juurde, tegi selle lahti ja andis abeele pikliku, pleekinud punasest siidist kukru, mille küljes oli kaks kunagi kullatud vaskrõngast.
Abee võttis kukru ja andis Caderousse’ile selle vastu teemandi.
“Teie olete tõeline jumalamees, härra!” hüüdis Caderousse. “Keegi ju ei tea, et Edmond teile selle teemandi andis ja te oleksite võinud selle endale jätta.”
“Paistab, et sina oleksid seda kindlasti teinud,” pomises abee endamisi.
Abee tõusis, võttis oma kübara ja kindad.
“Kõik, mis te mulle rääkisite, oli ikka tõsi?” küsis abee. “Kas ma võin teie sõnu igapidi usaldada?”
“Vaadake, härra abee,” ütles Caderousse, “näete, seal nurgas on pühitsetud puust krutsifiks; näete, seal kirstul on minu naise evangeeliumide raamat: tehke see raamat lahti ja ma vannun selle kohal, käsi sirutatud Kristuse poole, ma vannun teile oma hingeõnnistuse nimel, oma ristiusu nimel, et ma rääkisin kõigest nii, nagu see tegelikult juhtus, nagu inimeste kaitseingel seda viimsepäevakohtus jumalale kõrva sosistab!”
“Siis on hästi,” ütles abee, keda Caderousse’i siiras hääletoon pani uskuma, et too oli tõesti tõtt rääkinud. “Siis on hästi, tulgu see raha teile kasuks! Jumalaga, ma lähen jälle ära inimeste juurest, kes teevad üksteisele nii palju halba.”
Ja abee, püüdes ruttu pääseda Caderousse’i vaimustatud tänusõnadest, lükkas ise ukselt põiklati eest, väljus, hüppas hobuse selga, viipas viimast korda kõrtsmikule, kes sõnaohtralt ja kärarikkalt jumalaga jättis, ja lahkus sama teed mööda, kust oli tulnud.
Kui Caderousse ümber pöördus, nägi ta oma selja taga Carconte’i, kes oli veel kahvatum ja värises rohkem kui tavaliselt.
“Kas ma kuulsin ikka õieti?” küsis ta.
“Mida? Et ta andis teemandi ainult meile?” ütles Caderousse, kes oli suurest rõõmust nagu arust ära.
“Jah.”
“See on jumalatõsi, vaata, siin see on.”
Naine silmitses seda natuke aega, siis ütles kähinal:
“Aga kui see on järeletehtud?”
Caderousse kahvatas ja vankus.
“Järeletehtud,” pomises ta, “järeletehtud… aga miks see mees oleks pidanud mulle andma järeletehtud teemandi?”
“Et saada sinu saladus jumalamuidu kätte, lollpea!”
“Seda me saame kohe teada,” ütles Caderousse veidi aja pärast ja haaras kübara, mille vajutas päheseotud punasele rätile otsa.
“Kuidasmoodi?”
“Beaucaire’is on laat, Pariisi kullassepad on seal koos. Ma lähen ja näitan seda neile. Sina, naine, valva maja. Kahe tunni pärast olen ma tagasi.”
Ja Caderousse tormas majast
