summa ulatuses?” küsis Morrel häälega, millele püüdis kindlust anda.
“Kõigepealt,” ütles inglane, tõmmates taskust paki pabereid, “võlaülekandekiri kahesajale tuhandele frangile, mille tegi meie pangamajale vanglate inspektor härra de Boville. Kas te tunnistate, et võlgnete selle summa härra de Boville’ile?”
“Jah, härra, ta paigutas oma raha minu ettevõttesse nelja ja poole protsendi eest umbkaudu viis aastat tagasi.”
“Ja te peate selle summa välja maksma …”
“Pool sellest käesoleva kuu viieteistkümnendal ja pool järgmise kuu viieteistkümnendal.”
“See on õige. Siis on veel kolmkümmend kaks tuhat viissada franki, mille tähtpäev on jooksva kuu lõpul; siin on teie allkirjaga vekslid, mis on meie kätte tulnud indossantide kaudu.”
“Need on minu omad,” ütles Morrel, kellele häbipuna tõusis näkku mõtte juures, et võib-olla esimest korda elus ei saa ta oma allkirja eest auga vastutada. “On see kõik?”
“Ei, härra, järgmise kuu lõpul on veel nende vekslite tähtaeg, mis meile tulid Marseille “Pascali” ning “Wiidi ja Turneri firmadelt, kokku umbes viiskümmend viis tuhat franki. Nii et kogusumma on kakssada kaheksakümmend seitse tuhat viissada franki.”
Võimatu on kirjeldada, mida õnnetu Morrel nende arvude ettelugemise ajal tundis.
“Kakssada kaheksakümmend seitse tuhat viissada franki,” kordas ta mehaaniliselt.
“Jah, härra,” vastas inglane. “Aga muide,” jätkas ta pärast väikest pausi, “ma ei varja teie eest, härra Morrel, et kuigi tänini ei saa teie laitmatule korrektsusele midagi ette heita, räägitakse Marseille’s päris avalikult, et te pole enam võimeline oma asjadega toime tulema.”
Selle lausa jõhkra sissejuhatuse peale kahvatas Morrel kohutavalt.
“Härra,” ütles ta, “kuni tänase päevani, ja sellest on juba üle kahekümne nelja aasta, mil ma võtsin äri üle oma isalt, kes seda oli omakorda juhtinud kolmkümmend viis aastat, pole veel ükski “Morreli ja Poja” firma allkirjaga paber maksmata jäänud. “
“Jah, ma tean seda,” vastas inglane. “Aga rääkigem avameelselt nagu aumees aumehega. Härra, kas te maksate ka need võlapaberid niisama täpselt kinni?”
Morrel võpatas ja vaatas oma kaasvestlejale, kes temaga sel kombel rääkis, märksa enesekindlamalt otsa kui seni.
“Avameelselt esitatud küsimustele tuleb vastata avameelselt” sõnas ta. “Jah, härra, ma maksan, juhul kui mu laev, nagu ma loodan, õnnelikult sadamasse jõuab, sest tema saabumine avab mulle taas krediidi, mille mult üksteise järel tabanud õnnetused on ära võtnud. Aga kui midagi peaks juhtuma “Pharaoniga”, mis on mu viimane lootus …”
Õnnetu reederi silmad tõmbusid märjaks.
“Mis on teie viimane lootus…?” sõnas vestluskaaslane. “Härra, mul on seda väga raske öelda… õnnetusega olen ma juba harjunud, siis tuleb mul harjuda ka autusega. Kardan, et ma pean oma maksmised lõpetama.”
“Kas teil pole sõpru, kes võiksid teid säärases olukorras abistada?”
Morrel naeratas nukralt.
“Äriasjades, härra,” ütles ta, “ei ole sõpru, te teate seda väga hästi, on vaid ärikaaslased.”
“Nii see on,” pomises inglane. “Nii et teil on vaid veel üks lootus?”
“Üksainus.”
“Viimane?”
“Viimane.”
“Nii et kui see lootus nurjub …”
„Siis olen ma läbi, härra, lõplikult läbi.”
“Kui ma teie juurde tulin, jõudis parajasti üks laev sadamasse.”
“Ma tean, härra. Noormees, kes on mulle ustavaks jäänud minu ebaõnnele vaatamata, veedab osa oma ajast maja katusetornis, lootuses tulla mulle esimesena teatama head uudist. Tema käest saingi ma teada laeva saabumisest.”
“Ja see ei ole teie laev?”
“Ei, see on Bordeaux’ laev “La Gironde”. Ka see tuleb Indiast, aga minu laev see ei ole.”
“Võib-olla on “Gironde’i” mehed “Pharaonist” midagi kuulnud ja toovad teile teateid?”
“Ma pean teile tunnistama, härra, et ma kardan ühteviisi mõlemat –saada teateid oma kolmemastilise kohta või jääda teadmatusse. Teadmatus tähendab ikkagi lootust.”
Siis lisas härra Morrel kõlatu häälega:
“Laeva hilinemine on ebaloomulik. “Pharaon” asus Calcuttast teele 5. veebruaril. Ta oleks pidanud juba kuu aja eest kohal, olema.”
“Mis lahti on?” küsis inglane kuulatama jäädes. “Mida see lärm peaks tähendama?”
“Oo jumal, jumal küll!” hüüatas Morrel kähvatades. “Mis nüüd veel tuleb?”
Trepilt kostis tõepoolest valju lärmi: sagiti edasi-tagasi, keegi isegi karjatas ahastavalt.
Morrel tõusis, et minna ust avama, aga tal ei jätkunud jõudu ja ta vajus toolile tagasi.
Kaks meest istusid silm silma vastu. Morrel värises kogu kehast, võõramaalane silmitses teda sügava kaastundega. Lärmi polnud enam kuulda, aga ometigi paistis, et Morrel ootas midagi Müral oli põhjus ja sel pidi olema ka tagajärg.
Võõramaalasele tundus, et inimesed – neid oli terve hulk – tulid vaikselt trepist üles ja jäid ukse taga seisma.
Võti torgati esimese ukse lukuauku, ja kostis, kuidas uks hingedel krigises.
“Ainult kahel inimesel on selle ukse võti,” pomises Morrel,. “Coclesil ja Julie’1.”
Teine uks läks lahti ja sealt tuli sisse noor neiu, näost kahvatu ja palged pisaratest märjad.
Morrel tõusis värisedes ja nõjatus tugitooli käetoele, sest muidu poleks ta püsti seisnud. Ta tahtis midagi küsida, aga ei suutnud rääkida.
“Oo isa!” sõnas neiu käsi risti pannes. “Andke andeks oma tütrele, et ta toob teile halva sõnumi.”
Morrel kahvatas kohutavalt, Julie tormas ta käte vahele. “Oo isa! Isa! Julgust ei tohi kaotada! “ hüüdis ta.
“”Pharaon” on siis hukkunud?” küsis Morrel lämbuva häälega.
Neiu ei vastanud, noogutas vaid, tõstmata pead isa rinnalt. “Aga meeskond?” küsis Morrel.
“Päästetud,” sõnas neiu. “Bordeaux* laev, mis just sadamasse jõudis, päästis nad.”
Morrel tõstis käed taeva poole liigutusega, mis väljendas nii saatusele alistumist kui südamest tulevat tänu.
“Issand, ole tänatud!”
