style="font-size:15px;"> “Meil on saada kolme kuu eest,” sõnas Penelon.
“Cocles, makske kakssada franki igale tublile mehele. Oleks ajad teised, kallid sõbrad, oleksin ma öelnud: andke igaühele kakssada franki lisatasu. Aga ajad on halvad, kulla sõbrad, ja see vähene raha, mis mul veel on, ei kuulu enam minule. Andke andeks ja ärge mulle seda pahaks pange.”
Peneloni nägu tõmbus heldimusest krimpsu, ta läks oma kaaslaste juurde, rääkis nendega midagi ja tuli tagasi.
“Mis nüüd sellesse puutub, härra Morrel,” ütles Penelon, lükkas tubakanätsu teise põske ja lirtsatas süljeläraka esimesele paariliseks eestuppa, “mis sellesse puutub.”
“Millesse?”
“Rahasse.”
“Mis sellega on?”
“Teate, härra Morrel, mehed ütlevad, et praegu on neile viiekümnest frangist küll, ülejäänuga võivad nad oodata.”
“Tänan, kallid sõbrad, tänan!” hüüdis Morrel, olles südamepõhjani liigutatud. “Teil on hea süda. Võtke aga raha vastu, ja kui leiate korraliku töökoha, võtke ka see vastu, te olete vabad.” Lause viimane osa mõjus väärt meremeestele õige imelikult. Nad vaatasid üksteisele kohkunult õtsa. Penelonil jäi hing kinni ja ta oleks tubakanutsaka äärepealt alla neelanud; õnneks haaras ta endal õigel hetkel kõrist kinni.
“Kuidas nii, härra Morrel?” küsis ta lämbuva häälega. “Kuidas nii? Te lasete meid lahti! Te ei ole siis meiega rahul?”
“Ei, kulla mehed,” ütles reeder, “vastupidi, ma olen teiega väga rahul. Ma ei lase teid lahti. Aga mis parata, mul ei ole enam laevu ja mul pole vaja enam meremehi.”
“Kuidas, teil pole enam laevu!” hüüdis Penelon. “Te lasete endale uued ehitada, meie ootame! Meie oleme harjunud vastutuult purjetama!”
“Mui ei ole enam raha, et lasta laevu ehitada, Penelon,” ütles reeder nukra naeratusega, “sellepärast ei saa ma teie pakkumist vastu võtta, nii lahke kui see ka on.”
“No kui teil raha ei ole. siis pole teil vaja meile maksta. Me teeme siis nii, nagu õnnetu “Pharaon”, liigume ilma purjedeta, ongi kõik!”
“Aitab nüüd küll, kallid sõbrad,” ütles Morrel liigutusest väriseva häälega, “minge nüüd ära, ma palun teid. Kui ajad paranevad, saame jälle kokku. Emmanuel,” lisas reeder, “minge nendega kaasa ja vaadake, et minu korraldused täidetaks.”
“No siis nägemiseni, eks ole, härra Morrel?” ütles Penelon. “Jah, kallid sõbrad, ma loodan seda. Minge nüüd.”
Ta andis märku Coclesile, kes läks ees, tema kannul meremehed ja nende järel Emmanuel.
“Ja nüüd,” ütles reeder naisele ja tütrele, “jätke mind natukeseks üksi, mul on vaja selle härraga rääkida.”
Ja ta näitas silmadega “Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokuristi poole, kes oli kogu selle stseeni ajal liikumatult ühes nurgas seisnud ja sellest osa võtnud vaid paari repliigiga, mis me ära tõime. Mõlemad naised vaatasid korraks võõra poole, kelle nad olid täielikult unustanud, ja läksid ära. Aga lahkudes heitis neiu inglasele meeleheitlikult anuva pilgu ja too vastas talle naeratusega, mille ilmumine jäisele näole oleks üllatanud ükskõikset vaatlejat. Mehed jäid üksi.
“Härra,” ütles Morrel tugitooli vajudes, “te nägite kõik, kuulsite kõik, minul ei ole teile enam midagi lisada.”
“Ma nägin, härra,” ütles inglane, “et järjekordne teenimatu õnnetus on teid tabanud ja see kinnitab minu soovi teile vastu tulla.”
“Oo härra!” pomises Morrel.
“Ma olen vist üks teie peamisi võlausaldajaid, kas pole nii?”
“Igatahes on teie käes võlakohustused, mille tähtpäevad on kõige lähemal.”
“Kas te soovite maksmiseks pikendust?”
“Pikendus võiks päästa mu au ja sellega ka elu.”
“Kui palju aega te soovite?”
Morrel kõhkles.
“Kaks kuud,” ütles ta siis.
“Hästi,” sõnas võõras, “ma annan teile kolm kuud.”
“Aga kas te arvate, et “Thomsoni ja Frenchi” pangamaja…”
“Olge mureta, härra, võtan kõik enda peale. Täna on meil 5. juuni.”
“Jah.”
“Kirjutage need vekslid ümber 5. septembri peale ja 5. septembril kell üksteist hommikul (seinakell näitas sel hetkel täpselt üksteist) tulen ma teie juurde.”
“Ma ootan teid, härra,” ütles Morrel, “ja teile makstakse ära või olen mina surnud.”
Viimased sõnad öeldi nii tasa, et võõras ei saanud neid kuulda.
Tehti uued vekslid, vanad tõmmati puruks ja õnnetul reederil oli vähemasti kolm kuud aega, et oma viimased ressursid kokku korjata.
Inglane võttis tänuavaldused vastu tema rahvusele omase flegmaatilisusega ja jättis jumalaga Morreliga, kes teda õnnistussõnadega ukseni saatis.
Trepil kohtas võõras Julie’d. Neiu tegi näo, nagu tuleks ta trepist alla, aga tegelikult oli ta meest oodanud.
“Oo härra,” ütles ta käsi risti pannes.
“Preili,” ütles võõras, “te saate ühel päeval kirja, millele on alla kirjutanud Sindbad Meresõitja… Täitke punkt-punktilt kõik, mis kirjas on öeldud, kuigi see paistab teile väga kummaline.”
“Jah,” vastas Julie.
“Kas te lubate mulle, et teete seda?”
“Ma vannun.”
“Hästi! Jumalaga, preili. Jääge alati nii heaks ja vooruslikuks, nagu te praegu olete, ja mul on põhjust uskuda, et jumal tasub teile sellega, et annab teile Emmanueli meheks.”
Julie hüüatas, läks näost punaseks nagu kirss ja hoidis käsipuust kinni, et mitte maha kukkuda.
Võõras viipas talle hüvastijätuks ja sammus trepist alla.
Õues kohtas ta Peneloni, kellel oli kummaski käes sada franki ja kes oli nagu kahevahel, kas need kaasa võtta või mitte.
“Tulge, armas sõber.” ütles võõras Penelonile, “mul on vaja teiega rääkida.”
X
VIIES SEPTEMBER
“Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokuristi pikendus, antud just sel hetkel, kus Morrel seda kõige vähem ootas, näis õnnetule reederile pöördepunktina õnnele, mis teatab inimesele, et lõpuks on saatus tema jälitamisest tüdinud. Samal päeval rääkis ta juhtunust oma tütrele, naisele ja Emmanuelile, ja kui mitte rahu, siis
