preili,” ütles Emmanuel.
“Pean minema?” pomises Julie.
“Jah, ma saadan teid.”
“Kas te siis ei näinud, et ma pean minema üksi?” küsis Julie. “Te lähetegi üksi,” vastas noormees, “mina ootan teid Musee tänava nurgal. Kui te jääte nii kauaks, et ma hakkan muretsema, tulen ma teile järele, ja uskuge mind, häda sellele, kui teil aleks põhjust kellegi vastu nurinat tõsta!”
“Teie siis arvate, Emmanuel,” sõnas neiu kõheldes, “et ma pean sellele kutsele järgnema?”
“Jah. Kas sõnumitooja ei öelnud teile, et küsimuses on teie isa päästmine?”
“Aga mis oht teda siis ähvardab?” küsis neiu.
Emmanuel oli hetke kahevahel, aga soov sundida neiut korrapealt ja viivitamatult otsustama jäi peale.
“Kuulake,” ütles ta, “täna on 5. september, on ju?”
“Jah.”
“Täna kell üksteist peab teie isa välja maksma rohkem kui kolmsada tuhat franki.”
“Jah, me teame seda.”
“Kassas on tal vähem kui viisteist tuhat.”
“Mis siis juhtub?”
“Juhtub see, et kui teie isa enne kella ühtteist ei leia kedagi, kes teda abistaks, on ta sunnitud kell kaksteist välja kuulutama pankroti.”
“Oo tulge, tulge ruttu,” hüüdis neiu, tõmmates noormeest endaga kaasa.
Vahepeal oli proua Morrel pojale kõik ära rääkinud.
Noormees teadis, et üksteise järel isa tabanud õnnetused olid tinginud suuri muudatusi majapidamise kulutustes, aga ta ei teadnud, et asi oli nii kaugele jõudnud.
Ta oli hingepõhjani vapustatud.
Äkki tormas ta toast välja, jooksis trepist üles, sest arvas, et isa on kabinetis, aga ta koputas asjatult.
Kabineti ukse juures seistes kuulis ta isa toaust avanevat, ta pöördus ümber ja nägi isa. Isa ei olnud kabinetti, vaid oma tuppa läinud ja tuli sealt alles praegu välja.
Morrel karjatas üllatusest Maximilieni nähes; tal ei olnud aimugi poja kojujõudmisest. Ta nagu tardus paigale, pigistades vasaku käega redingoti alla peidetud eset.
Maximilien jooksis trepist alla ja langes isale kaela, aga äkki ta taganes, jättes ainult oma parema käe isa rinnale.
“Isa,” ütles ta näost kaameks minnes, “miks on teil redingoti hõlma all püstolid?”
“Seda ma kartsin,” ohkas Morrel.
“Isa! Isa! Jumala pärast! Milleks on need relvad?” hüüdis noormees.
“Maximilien,” sõnas Morrel pojale teravalt õtsa vaadates, “sa oled mees, aumees. Tule, ma seletan sulle.”
Ja Morrel astus kindlal sammul kabinetti ning Maximilien läks talle vankuval sammul järele.
Morrel lükkas ukse lahti ja pani selle poja selja taga kinni. Sammus siis eestoast läbi, pani püstolid lauanurgale ja osutas avatud arveraamatule.
Arveraamatus oli olukord täpselt kirjas.
Morrel pidi poole tunni pärast välja maksma kakssada kaheksakümmend seitse tuhat viissada franki.
Raha oli tal viisteist tuhat kakssada viiskümmend seitse franki. “Loe,” ütles Morrel.
Noormees luges ja oli nagu puuga pähe saanud.
Morrel ei öelnud ühtegi sõna: mida olnuks tal lisada numbrite halastamatule otsusele!
“Ja te tegite kõik, mis võimalik, isa,” küsis noormees, “et õnnetust ära hoida?”
“Jah,” vastas Morrel.
“Teil ei ole loota ühtegi sissetulekut?”
“Mitte ühtegi.”
“Te olete kõik ressursid ammendanud?”
“Kõik.”
“Ja poole tunni pärast,” ütles Maximilien süngelt, “on meie nimi häbistatud!” •
“Veri peseb häbi,” sõnas Morrel.
“Teil on õigus, isa, ma mõistan teid.”
Sirutades siis käe püstolite poole, lisas ta:
“Üks on teie jaoks ja teine minule. Tänan.”
Morrel haaras pojal käest kinni.
“Aga ema … ja su õde … kes neid toidab?”
Noormees vabises kogu kehast.
“Isa, mõtelge, mis see tähendab, kui te ütlete, et ma pean elama,” lausus noormees.
“Jah, ma ütlen seda,” sõnas Morrel, “see on sinu kohus. Sa oled rahulik, kindlameelne, Maximilien… Sa ei ole keskpärane inimene. Ma ei käsuta sind, ei anna sulle korraldusi, ma ainult ütlen sulle: hinda olukorda, nagu oleksid sa võõras, ja otsusta siis ise.”
Noormees mõtles veidi aega, siis ilmus ta silmadesse saatusele alistuv pilk; aeglase ja nukra liigutusega tõmbas ta ära oma epoletid, auastmemärgid.
“Hea küll,” ütles ta ja sirutas Morrelile käe. “Te võite rahus surra, isa! Mina jään elama.”
Morrel oleks peaaegu poja ette põlvili langenud. Maximilien haaras isa ümbert kinni ja kaks õilsat südant põksusid viivu teineteise vastas.
“Sa tead, et see pole minu süü?” ütles Morrel.
Maximilien naeratas.
“Ma tean, isa, et te olete kõige ausam inimene, keda ma üldse tundnud olen.”
“Siis on kõik öeldud, mine nüüd ema ja õe juurde.”
“Isa,” ütles noormees Morreli ette põlvitades, “andke mulle oma õnnistus.”
Morrel võttis poja pea oma käte vahele, tõmbas enda poole ja surudes sellele korduvalt oma huuled, ütles:
“Jaa, jaa, ma õnnistan sind enda nimel ja kolme põlvkonnalaitmatute inimeste nimel. Kuula, mida nad minu suu kaudu ütlevad: ettevõtte, mille on õnnetus purustanud, võib saatus jälle üles ehitada. Nähes, millist surma ma surin, hakkab ka kõige järeleandmatumal sinust kahju. Võib-olla antakse sulle aega, mida mulle keelduti andmast. Katsu siis teha nii, et keegi ei saaks kasutada sõna “alatu”. Hakka tegutsema, tööta, noor mees, võitle kirglikult ja vapralt; elage, sina, ema ja su õde, vaid kõige hädavajalikumast, et nende vara, kellele ma võlgu olen päev-päevalt kasvaks ja tooks kasu sinu kätes. Mõtle sellele, et see tuleb ilus päev, pidulik päev, mil minu au jalule seatakse, see päev, kus sa siinsamas kabinetis ütled: minu isa suri, sest tema ei saanud seda teha, mida mina täna
