kahtlus, kaastunde asemele raev. Kui ma elaksin, oleksin vaid mees, kes ei pidanud oma sõna, kes ei täitnud oma kohustusi, oleksin lihtsalt pankrotti jäänud mees. Aga kui ma suren, mõtelge sellele, Maximilien, siis on kõik vastupidi, minu surnukeha on ausa õnnetu mehe oma. Kui ma elaksin, väldiksid parimad sõbrad mu maja; kui olen surnud, saadab kogu Marseille mind nuttes viimsesse puhkepaika. Kui ma elaksin, peaksid sa mu nime häbenema; kui olen surnud, tõstad sa uhkelt pea ja ütled: “Ma olen selle mehe poeg, kes läks vabasurma, sest esmakordselt ei saanud ta oma sõna pidada.””
Noormees ohkas piinatult, aga ta näis olevat saatusega leppinud. Juba teist korda kiitis mõistus selle heaks, aga süda mitte. “Ja nüüd jäta mind üksi,” ütles Morrel, “püüa naised eemale hoida.”
“Kas te Julie’d ei taha näha?” küsis Maximilien.
Noormehe viimane ebamäärane lootus oli seotud selle kohtumisega, sellepärast ta vastava ettepaneku tegigi. Morrel raputas pead.
“Ma nägin teda hommikul,” ütles ta, “ja jätsin temaga jumalaga. “
“Kas teil ei ole mulle mõnda erilist soovitust anda, isa?” küsis Maximilien kähinal.
“Jah, mu poeg, püha soovitus.”
“Rääkige, isa.”
“”Thomsoni ja Frenchi” pangamaja oli ainus, kes kas inimarmastusest või hoopis enesearmastusest, mina ei oska inimsüdametest lugeda, mulle kaasa tundis. Nende prokurist, kes kümne minuti pärast siia tuleb, et saada kätte kogusummas kakssada kaheksakümmend seitse tuhat viissada franki veksli eest, mille pikendust ta mulle, ma ei ütleks, et võimaldas, vaid pakkus kolme kuu peale. Et sellele pangamajale makstaks kinni esimesena, kallis poeg, see mees olgu püha.”
“Jah, isa.” vastas Maximilien.
“Ja nüüd veel kord jumalaga,” ütles Morrel. “Mine, mine. mul on vaja olla üksi. Sa leiad mu testamendi magamistoa sekretärist. “
Noormees seisis loiult paigal, ta tahtis küll ära minna, aga ei suutnud seda teha.
“Kuule, Maximilien,” ütles isa, “kujuta ette, et ma olen sõdur nagu sina, et ma olen saanud kasu vallutada reduut, ja sina tead, et selle vallutamisel saan ma surma, kas sa siis ei ütleks mulle sedasama, mida ütlesid veidi aja eest: “Minge, isa, sest te teete oma nimele häbi, kui te jääte. Parem surm kui häbi!””
“Jaa, jaa, ja muidugi,” ütles noormees. Ja kramplikult isa kaisutades sõnas: “Minge, isa!”
Ja ta tormas kabinetist välja.
Kui poeg oli kabinetist läinud, seisis Morrel natuke aega paigal ja vaatas ainiti ukse poole, siis sirutas käe, leidis kellanööri ja helistas.
Hetke pärast tuli Cocles.
See oli hoopis teine inimene; need kolm päeva, kus ta teadis asjade seisu, olid ta murdnud. Mõte, et Morreli ärimaja lõpetab oma väljamaksmised, oli ta rohkem maadligi vajutanud, kui teinuks seda tavalised kakskümmend aastat.
“Mu tubli Cocles,” ütles Morrel toonil, mida on võimatu kirjeldada, “sa jääd ootama eestuppa. Kui tuleb too härra, kes siin käis kolm kuud tagasi, sa tead, “Thomsoni ja Frenchi” prokurist, teatad sa mulle tema tulekust.”
Cocles ei öelnud selle peale sõnagi. Ta noogutas, läks eestuppa ja istus sinna.
Morrel vajus tagasi oma tooli. Ta silmad vaatasid kella poole: oli jäänud veel kõigest seitse minutit; osuti liikus uskumatu kiirusega; talle tundus, et ta näeb selle liikumist.
Võimatu on kirjeldada, mis toimus neil minutitel selle veel elujõus mehe peas, kes arutluse põhjal, mis oli ehk vale, aga igatahes näiliselt sünnis, kavatses loobuda kõigest, mis talle oli armas siin ilmas, ja lahkuda elust, mis oli talle andnud sügavat perekonnaõnne. Et sellest mingit ettekujutust saada, pidanuks nägema tema higiga kaetud, ent saatusele alistunud laupa, tema pisaraist niiskeid, ent siiski taeva poole tõstetud silmi.
Kellaosuti liikus, püstolid olid laetud. Ta sirutas käe välja, võttis neist ühe ja sosistas tütre nime.
Siis pani surmatoova relva lauale, võttis sule ja kirjutas paar rida.
Talle tundus ikka veel, et ta polnud küllalt põhjalikult oma kalli lapsega jumalaga jätnud.
Siis vaatas ta jälle kella poole, nüüd ta ei lugenud enam minuteid, vaid sekundeid.
Ta võttis relva uuesti kätte, ta suu oli paokil ja pilk ainiti kellal; siis võpatas klõpsatuse peale, mida ise tegi kukke vinna tõmmates.
Higi ta laubal läks äkki jäiseks, surmav ahistus pigistas südant. Ta kuulis trepikotta viiva ukse hingede kriiksatust.
Siis paiskus kabineti uks lahti.
Seinakell pidi kohe üksteist lööma.
Morrel ei pöördunud ringi, ta ootas Coclesi järgmisi sõnu: “”Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokurist.”
Ja ta tõstis relva suu juurde..
Äkki kuulis ta karjatust: see oli tütre hääl.
Ta pöördus ümber ja nägi Julie’d, püstol libises tal käest. “Isa!” hüüdis neiu lõõtsutades ja suurest õnnest vaevu püsti seistes. “Päästetud! Te olete päästetud!”
Ja ta tormas isa käte vahele, vibutades käes punasest siidniidist heegeldatud rahakukrut.
“Päästetud! Mida sa tahad sellega öelda, mu laps?” küsis Morrel.
“Jaa, päästetud! Päästetud! Vaadake, vaadake!” hüüdis neiu. Morrel võttis rahakukru ja võpatas, tal tekkis mingi ähmane mälestus, et see oli kunagi temale kuulunud.
Ühes lahtris oli veksel kahesaja kaheksakümne seitsme tuhande viiesajale frangile.
Veksel oli kustutatud.
Teises lahtris oli pähklisuurune teemant ja väikesele pärgamendiribale kirjutatud kaks sõna:
“Julie kaasavara.”
Morrel tõmbas käega üle lauba. Ta arvas, et näeb und.
Sel hetkel lõi kell üksteist.
Kellalöögid kumisesid nii, nagu oleks iga metalne vasaralöök tema südant tagunud.
“Kallis laps, seleta lähemalt,” ütles ta. “Kust sa leidsid selle rahakoti?”
“Ühest majast Meilhani alleel, number 15, viiendal korrusel oleva väikese viletsa toa kaminasimsilt.”
“Aga see rahakott ei kuulu ju sulle!” hüüdis Morrel.
Julie ulatas isale kirja, mille oli hommikul saanud.
“Ja sa käisid üksi seal majas?” küsis Morrel, kui oli kirja läbi lugenud.
“Emmanuel saatis mind, isa. Ta pidi mind Musee tänava nurgal ootama, aga imelik küll, kui ma tagasi tulin, siis teda seal enam ei olnud.”
“Härra Morrel! Härra Morrel!” karjus kellegi hääl trepilt. “See on Emmanuel,” ütles Julie.
