küllalt aega, enne kui ta pidi sõbraga kohtuma, ja kuna tal korteri pärast Roomas polnud vaja muret tunda, võttis ta ettepaneku vastu, et esimese jahilkäigu kahjusid tasa teha.
Franzi nõusoleku peale sosistasid madrused midagi omavahel. “No mis siis veel on?” küsis ta. “Kas midagi on lahti?”
“Ei,” ütles peremees, “aga me peame hoiatama teie kõrgeausust, et saar on valve all.”
“Mida see tähendab?”
“See lahendab seda. et kuna Monte-Cristo on asustamata, peatuvad seal aeg-ajalt salakaubavedajad ja piraadid, kes tulevad Korsikalt. Sardiinias! või Aafrikast, ja kui märgatakse, et me oleme saarel käinud, tuleb meil tagasitulekul Livornossf istuda kuus päeva karantiinis.”
“Oh sa pagan! See muudab asja! Kuus päeva! Täpselt nii palju kulus vanajumalal maailma loomiseks. Nagu paljuvõitu, kulla mehed.”
“Aga kes sellest räägib, et teie kõrgeausus oli Monte-Cristol?”
“Mina küll mitte!” hüüdis Franz.
“Meie ka mitte,” kinnitasid madrused.
“Sellisel juhul lähme Monte-Cristole.”
Peremees andis käskluse, kurss võeti saarele ja pargas hakkas sinnapoole liikuma.
Franz laskis meestel tegutseda, ja kui oli uuele kursile mindud, tuul oli purje paisutanud ja neli meremeest taas oma kohale asunud, kolm meest vööri, üks rooli, võttis ta jutu uuesti üles.
“Kulla Gaetano,” ütles Franz peremehele, “te nagu ütlesite mulle, et Monte-Cristo on varjupaigaks piraatidele, minu arust on see hoopis teist sorti jahisaak kui kitsed.”
“Jah, teie kõrgeausus, nii see on.”
“Ma teadsin küll, et salakaubavedajaid on olemas, aga arvasin, et pärast Alžiiri vallutamist ja berberite asevalitsejate purustamist võime leida piraate vaid Cooperi ja kapten Marryati romaanides.”
“Teie kõrgeausus eksib, on mõlemaid, nii piraate kui ka röövleid. Inimeste arvates tegi paavst Leo XII neile lõpu peale, aga tegelikult kimbutavad nad tänase päevani reisijaid, koguni Rooma linna väravates. Kas te pole kuulnud, et vaevalt pool aastat tagasi riisuti paljaks viiesaja sammu kaugusel Velletrist Prantsuse saatkonna asjaajaja Püha Tooli juures?”
“Olen küll kuulnud.”
“Kui teie kõrgeausus elaks Livornos nagu meie, siis kuuleks ta aeg-ajalt, et mõni väike kaubalastiga laev või ilus inglise jaht, mida oodati Bastias, Portoferraios või Civitavecchias, ei ole pärale jõudnud ja pole teada, mis temast on saanud, ja et arvatavasti on ta kuskil karile jooksnud. Nojah, aga kari, mis ta teele juhtus, oli madal kitsas pargas kuue kuni kaheksa mehega, kes olid laeva pimedal tormisel ööl mõne asustamata ja metsiku saare külje all rünnanud ja paljaks riisunud, nii nagu röövlid peavad kinni ja riisuvad paljaks postitõlla kuskil metsaserval.”
“Aga,” küsis Franz paadis pikutades, “kuidas need, kellega see juhtub, ei esita kaebust? Miks nad ei tõmba piraatidele Prantsuse, Toscana või Sardiinia valitsuse kättemaksu kaela?”
“Miks?” kordas Gaetano muiates.
“Jah, miks?”
“Aga sellepärast, et kõigepealt viiakse laevalt või jahilt ära kõik, mis tasub võtta; siis seotakse meeskonnal käed-jalad kinni, iga mehe kaela pannakse kahekümne nelja naelane pomm, kaaperdatud laeva põhja tehakse aamisuurune auk, siis ronitakse uuesti tekile, pannakse taevaluugid kinni ja minnakse tagasi röövlipargasele. Kümne minuti pärast hakkab laev nagisema ja kriiksuma ning aegamööda vajuma. Kõigepealt vajub üks parras, siis teine, siis ajab laev ennast uuesti püsti, siis vajub jällegi ja veel sügavamale. Järsku käib kõmakas nagu suurtükist: surve purustab teki. Nüüd hakkab laev rabelema nagu sumav uppuja ja läheb kord-korralt raskemaks. Varsti pressib igale poole laeva tunginud vesi avaustest välja suurte jugadena, mis näivad nagu hiiglakašeloti sõõrmetest paisatud veesambad. Siis kostab viimane korin, laev teeb veel ühe tiiru enda ümber ja vajub, õõnestades sügavikku suure lehtritaolise keerise, kus vesi veel natuke aega keeb. Siis täitub lehter aegamööda ja lõpuks kaob täiesti, nii et viie minuti pärast võib vaid vanajumala enda silm kadunud laevavaikse mere põhjast üles leida.
Kas te nüüd mõistate,” lisas peremees muiates, “miks laev tagasi sadamasse ei jõua ja miks meeskond kaebust ei esita?”
Kui Gaetano oleks sellest rääkinud, enne kui tegi ettepaneku jahiretkeks, oleks Franz arvatavasti pikemalt järele mõelnud, kas seda üldse ette võtta; aga nad olid juba teel ja talle tundus, et nüüd oleks taganemine argus. Ta kuulus nende inimeste kilda, kes ohtlikku situatsiooni ei torma, aga kui sellesse satuvad, jäävad absoluutselt külmavereliseks ja asuvad võitlusse; ta oli üks neid rahulikke ja tahtekindlaid mehi, kes suhtuvad ohtlikku situatsiooni elus nagu vastasesse duellil, kes arvestavad vastase liigutusi, hindavad tema jõudu, taganevad piisavalt, selleks et hinge tõmmata, ja mitte piisavalt, selleks et.mitte arg näida, ja kes ainsa pilguga taipavad oma eeliseid ja tapavad ühe hoobiga.
“Tühi jutt!” ütles ta. “Ma olen kogu Sitsiilia ja Calabria ristipõiki läbi käinud, olen kaks kuud saarestikus ringi sõitnud ja pole ainsagi röövli või piraadi varju näinud.”
“Ega ma sellepärast teie kõrgeaususele ei rääkinud, et te oma plaanist loobuma peaksite,” ütles Gaetano. “Teie kõrgeausus küsis ja mina lihtsalt vastasin.”
“Muidugi, kulla Gaetano, jutuajamine teiega on väga põnev. Tahan seda võimalikult kauem nautida, niisiis mingem Monte-Cristole.”
Reisisiht ligines kiiresti; puhus mõnus karge tuul ja pargas tegi kuus-seitse miili tunnis. Mida lähemale nad jõudsid, seda suuremaks läks mererüpest kerkiv saar; loojangukiirtest kumavas selges õhus paistsid otsekui kahurikuulid mõnes arsenalis üksteise otsa kuhjunud kaljupangad, mille lõhedes punetas kanarbik ja rohetasid puud. Madrused olid küll väliselt rahulikud, aga nad olid silmanähtavalt valvel ja nende pilgud uurisid avarat veepeeglit, millel nad edasi libisesid ja mida elustasid üksikud voogudel kukuvad valgete purjedega kaluripargased nagu kajakad silmapiiril.
Monte-Cristoni võis olla veel ligikaudu viisteist miili, kui päike hakkas vajuma Korsika taha, mille tumedad mäesakid taeva taustal selgesti paremalt paistsid; kaljurüngad kerkisid ähvardavalt pargase teele otsekui hiiglane Adamastor ja varjasid ta eest päikese, mille ülemine pool veel kuldselt säras; aegamisi tõusis pimedus merelt ja näis minema kihutavat kustuva päeva viimase kuma. Lõpuks oli särav kiir aetud koonuse tippu, kus ta hetkeks peatus nagu purskava vulkaani leegitutt; pealetungiv pimedus vallutas järk-järgult mäeharja, nagu ta jalami oli vallutanud, ja saar näis nüüd nagu hall mägi, mis üha tumenes. Pool tundi hiljem oli kottpime.
Õnneks oli see kant meremeestele tuttav, nad teadsid iga viimast kui kari Toscana saarestikus, muidu ehk oleks Franzi meel murelikuks läinud ümberkaudu valitsevas pilkases pimeduses Korsika oli täiesti kadunud, isegi Monte-Cristo saart polnud näha; aga paistis, et meremehed nägid pimedas nagu ilvesed ja tüürimees roolis oli ilmselt endas täiesti kindel.
Päikeseloojangust võis olla möödas umbes tund aega, kui Franz arvas märkavat vasemal pool, umbes veerand miili kaugusel tumedat laama; aga oli täiesti võimatu aru saada, mis see oli, ja kartusest, et madrused võiksid teda välja naerda, et ta on mõnda hõljuvat pilve maismaaks pidanud, oli ta vait. Äkki paistis kaldalt hele tuli; maa võis ju küll pilve moodi välja näha, aga tuli ei saanud olla meteoor.
“Mis valgus see on?” küsis
