härraste Thomsoni ja Frenchi suuremeelset käitumist; seletuse leidis ta vaid arukalt egoistlikus kaalutluses, mis oli seda ajendanud: õigem on toetada meest, kes on meile võlgu ligi kolmsada tuhat franki ja saada see kolmsada tuhat franki kätte kolme kuu pärast, kui et kiirendada tema laostumist ja saada kapitalist tagasi kuus kuni kaheksa protsenti.
Õnnetuseks, kas siis nüüd viha või sõgeduse tõttu, ei arutlenud kõik Morreli äripartnerid sugugi nõnda, vaid pigem otse vastupidi. Morreli allkirjaga vekslid esitati pedantse täpsusega kassasse ja tänu inglase antud pikendusele maksis Cocles need sealsamas kinni. Kassapidaja säilitas fataalse rahu. Ainult Morrel nägi õudusega, et kui ta oleks pidanud maksma 15. kuupäeval sada viiskümmend tuhat franki Boville’ile ja 30. kuupäeval kolmkümmend kaks tuhat viissada franki vekslite eest, millele ta oli saanud pikenduse nagu vanglate inspektori võlakohustuselegi, oleks ta juba sel kuul omadega läbi olnud.
Marseille ärimaailma arvamus oli, et Morrel ei suuda kõigi teda tabanud saatuselöökide all vastu pidada. Imestus oli aga suur, kui kuu lõpul kõik tavalise täpsusega kinni maksti. Inimeste usaldus aga sellegipoolest ei kasvanud ja arvati ühehäälselt, et järgmise kuu lõpul tunnistab õnnetu reeder ennast maksujõuetuks.
Terve kuu vältel tegi Morrel ennekuulmatuid ponnistusi, et kõik oma ressursid kokku koguda. Varemalt tema vekslid, olid need siis mis tahes tähtajaga, võeti usaldusega vastu ja neid isegi sooviti. Ta püüdis käiku lasta kolmekuise tähtajaga veksleid, aga kõigi pankade uksed jäid talle suletuks. Õnneks oli Morrelil mõningaid isiklikke sissetulekuid, millele ta võis kindel olla. Rahasummad laekusidki: Morrel oli niisiis võimeline vastu astuma oma kohustustele, kui saabus juulikuu lõpp.
“Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokuristi Marseille’s enam ei nähtud. Järgmisel või ülejärgmisel päeval pärast Morreli juures käimist ta kadus: kuna tal oli Marseille’s tegemist olnud ainult linnapea, vanglate inspektori ja härra Morreliga, polnud tema ilmumine jätnud muud jälge kui erineva mälestuse nende kolme inimese meeles. Mis “Pharaoni” meremeestesse puutub, siis ilmselt olid ka nemad endale teenistuse leidnud, sest nemadki olid kadunud.
Kapten Gaumard, kes haiguse tõttu oli Paimasse jäänud, tuli ka tagasi. Ta ei söandanud minna Morreli juurde, aga Morrel oli tema saabumisest teada saanud ja läks ise teda otsima. Auväärne reeder teadis Peneloni jutu põhjal kapteni vaprast käitumisest õnnetuse ajal ja nüüd oli see tema, kes püüdis kaptenit lohutada. Morrel tõi kaptenile tema palga, mille järele Gaumard polnud julgenud tulla.
Kapten Gaumard’i juurest lahkudes kohtas Morrel trepil Peneloni, kes üles läks. Penelon oli oma raha nähtavasti hästi kasutanud, sest ta riided olid nagu nõelasilmast tulnud. Reederit märgates näis tubli tüürimees segadusse sattuvat; ta hoidus mademe kõige kaugemasse nurka, veeretas tubakanutsakut vasakust põsest paremasse, siis jälle paremast vasakusse, silmad olid jollis ja vilasid hirmunult ning ta surus vaid nõrgalt Morreli kätt, mille see oma tavalise südamlikkusega vanale meremehele sirutas. Morrel kirjutas Peneloni segaduse tema uhke riietuse arvele: oli päris selge, et tubli mees polnud omast taskust säärast luksust kinni maksnud; küllap ta oli ennast mõnele laevale munsterdanud ja häbenes nüüd, et polnud niiöelda kauem “Pharaoni” leinanud. Võib-olla tuli ta koguni kapten Gaumard’ile pajatama oma vedamisest ja vahest isegi uue peremehe poolt Gaumard’ile kohta pakkuma.
“Tublid mehed,” sõnas Morrel lahkudes, “peaks teie uus peremees teid nõndasamuti armastama nagu mina ja et tal läheks paremini, kui läks minul.”
Augustikuu möödus Morreli korduvate katsetega oma kunagist krediiti taastada või uut leida. 20. augustil saadi Marseille’s teada, et ta oli postitõlda istunud, ja siis arvati, et küllap ta kuulutab end jooksva kuu lõpul maksujõuetuks, ja et ta oli ära sõitnud, sest ei tahtnud viibida hirmsa sündmuse juures, mis ilmselt oli ülesandeks tehtud tema ärijuhatajale Emmanuelile ja kassapidajale Coclesile. Aga kõigi oletuste kiuste, kui kätte jõudis 31. august, avati kassa nagu harilikult. Cocles ilmus kassavõre taha, rahulik nagu õiglane Horatius, uuris hoolikalt nagu ikka talle esitatud pabereid ja maksis kõik vekslid, esimesest kuni viimaseni, täpselt kinni. Tuli veel isegi kaks lisamaksmist, mida Morrel oli oletanud, ja needki maksis Cocles kinni niisama täpselt kui Morreli nimel olevad vekslid. Keegi ei mõistnud enam midagi ja halbade uudiste kuulutajatele omase visadusega lükati krahh septembrikuu lõpule.
1. septembril jõudis Morrel tagasi. Kogu perekond ootas ärevalt: see Pariisi-reis oli tema viimane pääsemislootus. Morrel oli mõelnud miljonäriks saanud Danglars’ile, tema kunagisele tänuvõlglasele – oli ju Danglars tema soovitusel astunud hispaania pankuri teenistusse, kelle juures ta oma määratule varandusele aluse oli pannud. Räägiti, et Danglars’il oli oma kuus kuni kaheksa miljonit ja piiramatu krediit. Danglars võiks päästa Morreli, andmata oma taskust ainustki eküüd: ta peaks vaid žireerima tema veksli ja Morrel oleks päästetud. Morrel oli juba pikka aega Danglars’ile mõelnud, aga oli tundnud vaistlikku vastumeelsust, mille üle inimene ise ei ole peremees, ja oli selle viimase võimaluse kasutamisega viivitanud niipalju kui võimalik. Tal oli õigus olnud, Pariisist naasis ta keeldumisest murtud ja masendatud mehena.
Sellegipärast polnud Morrel tagasi jõudes millegi üle kaevanud, ühtegi etteheidet kuuldavale toonud; ta oli pisarsilmil naist ja tütart kaisutanud, Emmanuelile sõbralikult käe sirutanud, oli oma kolmanda korruse kabinetti läinud ja käskinud Coclesi enda juurde saata.
“Nüüd on kõik läbi,” ütlesid naised Emmanuelile.
Siis olid naised lühikest aega nõu pidanud ja otsustanud, et Julie kirjutab Nimes’i garnisonis olevale vennale, et too otsekohe koju tuleks.
Õnnetud naised tundsid vaistlikult, et nüüd peavad nad pingutama kõigest väest, kui tahavad vastu astuda ähvardavale löögile.
Ehkki Maximilien Morrel oli vaid kahekümne kahe aastane, oli tal suur mõju oma isa üle.
Maximilien oli loomult otsusekindel ja sirgjooneline. Kui küsimuses oli olnud elukutsevalik, polnud isa tahtnud teda mõjutada ja oli Maximilieni soove arvestanud. Noormees oli siis teatanud, et tahab sõjaväelaseks hakata. Ta oli saanud suurepärase hariduse, oli konkursiga Polütehnilisse Kooli pääsenud ja selle lõpetamise järel määratud lipniku auastmes 53. jalaväerügementi. Umbes aasta oli ta lipnikuna teeninud ja talle oli lubatud, et. esimesel võimalusel tõstetakse ta leitnandi auastmesse. Rügemendis peeti Morreli meheks, kes ei täitnud rangelt üksnes sõdurikohustusi, vaid ka inimesele pandud kohustusi üldse, ja kõik nimetasid teda stoikuks. Iseendast mõista paljud, kes teda nõnda nimetasid, kordasid seda vaid lihtsalt sellepärast, et olid seda sõna kuulnud ja tegelikult ei teadnudki, mida see üldse tähendab.
Selle noormehe kutsusidki ema ja õde appi raskes olukorras, mis nende meelest näis neid ähvardavat.
Olukorra tõsiduse suhtes ei olnud nad eksinud, sest mõni hetk pärast seda, kui härra Morrel oli Coclesiga oma kabinetti läinud, tuli viimane sealt jälle välja, näost kahvatu, värisedes ja ähmi täis.
Kui ta Julie’st mööda läks, tahtis neiu talt midagi küsida, aga tubli mees tormas tavatu kiiruga trepist alla ja hüüdis käsi taeva poole sirutades:
“Oo preili! Preili! Missugune hirmus õnnetus! Kes oleks võinud seda iial arvata?”
Natukese aja pärast nägi Julie teda uuesti üles minemas, kaasas paar suurt arveraamatut, rahatasku ja kott rahaga.
Morrel vaatas arveraamatuid, tegi rahatasku lahti ja luges metallraha üle.
Kogu ta vara oli kuus või kaheksa tuhat franki, sissemakse viienda kuupäevani pidi tulema neli või viis tuhat; kõige parema) juhul pidi see välja tegema neljateistkümne tuhande frangise aktiva, millega tuli vastu astuda kahesaja kaheksakümne seitsme tuhande viiesaja frangisele vekslile. Seda
