style="font-size:15px;"> “Viiskümmend jalga. Aga paistab, et too Edmond Dantes…”
“Kas tolle ohtliku mehe nimi oli..”
“Edmond Dantes. Just nii, härra. Paistab, et too Edmond Dantes oli endale tööriistad muretsenud või meisterdanud, sest leiti käik, mille abil vangid olid ühendust pidanud.”
“Kaik tehti kahtlemata selleks, et põgeneda?”
“Kahtlemata, aga vangide õnnetuseks tuli abee Fariale kangestustõvehoog peale ja ta suri.”
“Ma mõistan. See lõikas põgenemisplaanid läbi.”
“Surnule küll, aga mitte elavale,” vastas härra de Boville. “Vastupidi, too Dantes nägi selles võimalust oma põgenemist varem teoks teha. Ilmselt arvas ta, et Ifi kindluse surnud maetakse tavalisele kalmistule: ta vedas surnu oma kongi, ronis ise kotti, kus surnu oli olnud, ja jäi matmishetke ootama.”
“See oli väga riskantne tegu, vang pidi olema julge,” sõnas inglane.
“Oo, ma juba ütlesin teile, härra, see oli väga ohtlik mees; õnneks vabastas ta ise valitsuse kartustest, mis sellel tema suhtes olid.”
“Kuidas nii?”
“Kuidas nii? Kas te ei mõista siis?”
“Ei.”
“Ifi kindluses ei ole surnuaeda; surnutele seotakse kolmekümne kuue naelane kivikuul jalgade külge ja heidetakse lihtsalt merre.”
“Noh ja siis?” küsis inglane, just nagu oleks ta pika taibuga.
“Noh, siis seoti talle kolmekümne kuue naelane kivikuul jalgade külge ja heideti merre.”
“Kas tõesti?” hüüatas inglane.
“Jah, härra,” kostis inspektor. “Te võite isegi arvata, kuidas põgenik imestas, kui tundis, et sööstab ülevalt kaljudelt alla. Ma oleksin tahtnud ta nägu sel hetkel näha.”
“See oleks raske olnud.”
“Mis sest!” ütles härra de Boville, kelle tuju oli kindlast teadmisest, et ta oma kakssada tuhat franki kätte saab, väga heaks läinud. “Mis sest! Ma kujutan seda endale ette.”
Inspektor naeris laginal.
“Ka mina kujutan,” ütles inglane.
Ja temagi hakkas naerma, aga nii, nagu teevad seda inglased, see tähendab, mokaotsast.
“Ah et siis põgenik uppus,” sõnas inglane, kes esimesena rahu tagasi sai.
“Paugupealt.”
“Ja vanglaülem vabanes ühe hoobiga nii pöörasest kui ka hullust?”
“Täpipealt.”
“Küllap selle sündmuse kohta tehti ka mingisugune akt?” küsis inglane.
“Jah, surmatunnistus kirjutati välja. Saate aru, Dantesi sugulastel, kui neid peaks olema, on võib-olla vaja kindlaks teha, kas ta on surnud või elus.”
“Nii et nüüd nad võivad olla rahulikud, kui nad peaksid tema järele pärima. Ta on surnud mis surnud.”
“Jaa, jumala eest, jaa. Neile antakse tunnistus selle kohta välja, millal nad aga tahavad.”
“Ah olgu peäle,” ütles inglane. “Aga tuleme nüüd tagasi registrite juurde.”
“Tõepoolest. See lugu viis meid asjast eemale. Vabandust!”
“Mille pärast te vabandate? Selle loo pärast? Pole põhjust, see tundus mulle üsna huvitav.”
“Ta on seda tõesti. Te tahate siis näha kõike, mis puutub sellesse vagura meelega abeesse?”
“Mui oleks väga hea meel.”
“Lähme kabinetti, ma näitan teile kõik.”
Ja mõlemad läksid härra de Boville’i kabinetti.
Seal valitses tõepoolest hiilgav kord: registrid olid numbrit järgi reas, iga kaust oma lahtris. Inspektor pani inglase oma tugitooli istuma, tõstis tema ette Ifi kindluse registri ja kausta, et ta saaks neid vabalt lehitseda, ise aga läks ja istus ühte nurka lehte lugema.
Inglane leidis hõlpsasti abee Fariasse puutuvad dokumendid; aga paistis, et lugu, mida härra de Boville oli talle rääkinud, pakkus talle suurt huvi, sest kui ta oli Faria paberitega tutvunud, jätkas ta lehitsemist, kuni jõudis Edmond Dantesi pakini. Kõik oli olemas: pealekaebus, ülekuulamisprotokoll, Morreli palvekiri, härra de Villefort’i märkus sellel. Ta murdis pealekaebuse hiljukesi kokku ja libistas taskusse, luges ülekuulamisprotokolli läbi, nägi, et Noirtier’ nime polnud selles mainitud, libistas silmad üle palvekirja, mis oli 10. aprillist ja milles Morrel abiprokuröri soovitusel täiesti heade kavatsustega ülistas keisririigi ees – võimul oli siis Napoleon –Dantesi teeneid, mida Villefort’i kinnitus muutis vaieldamatuks. Nüüd ta mõistis kõike. See palvekiri Napoleonile, mille Villefort oli alles hoidnud, oli Teise restauratsiooni ajal muutunud kohutavaks relvaks kuningliku prokuröri käes. Ta ei üllatunud enam, leides registrit lapates oma nime juures loogelise sulu taga järgmised märkused:
EDMOND DANTES}
Äge bonapartist, võttis aktiivselt osa tagasipöördumisest Elbalt.
Hoida täielikus eraldatuses ja range valve all.
Nende ridade alla oli kirjutatud teise käekirjaga:
“Ei ole võimalik midagi teha.”
Võrreldes loogelise sulu taga olevat märkust Morreli palvekirjal oleva kinnitusega, tegi ta kindlaks, et nii loogelise sulu taga kui ka palvekirjal oli üks ja sama käekiri, mis näitas, et see oli kirjutatud Villefort’i käega.
Mis puutub märkusele lisatud teise märkusesse, siis mõistis inglane, et selle pidi olema teinud keegi inspektor, kes oli tundnud põgusat huvi Dantesi olukorra vastu, aga kellel mainitud arvamust lugedes polnud võimalik oma huviga midagi peale hakata.
Nagu me juba mainisime, oli inspektor diskreetsusest ja et mitte häirida abee õpilast tema otsingutes, tõmbunud eemale ja luges “Drapeau blanc’i”.
Selle tõttu ta ei näinud, kuidas inglane kokku murdis ja taskusse libistas pealekaebuse, mille oli kirjutanud Danglars “Reserve’i” lehtlas ja mis kandis Marseille postitemplit: kiri oli kastist välja võetud 27. veebruaril kell kuus õhtul.
Aga peab ütlema, et kui ta ka oleks näinud, siis pidas ta seda paberit liiga tähtsusetuks ja oma kahtsada tuhandet franki liiga tähtsaks, et takistada inglase tegevust, oli see siis nii ebakorrektne kui tahes.
“Tänan,” ütles inglane ja lõi registri plaksuga kinni. “Ma sain, mida mul oli vaja. Nüüd on minu kord lubadust pidada. Tehke mulle tavaline võlaülekandekiri ja märkige selles ära, ei olete vastava summa kätte saanud, ja mina loen teile raha lauale.
Inglane loovutas oma koha härra de Boville’i laua taga, kes sinna otsekohe istus ja nõutud võlaülekandekirja tegema asus, inglane ise aga luges sel ajal
