kus meie sinna jõudsime, leidnuks ta, et paljugi oli selles majas muutunud.
Toimeka askelduse, heaolu ja õnne asemel, mida niiöelda lausa õhkub jõukal järjel olevast firmast, aknakardinate vahelt vilksatavate rõõmsate nägude asemel, koridorides edasi-tagasi tõttavate ametnike asemel, sulg kõrva taha pistetud, kaubapalle täiskuhjatud ja laadijate hüüetest ja naerust kajava hoovi asemel oleks ta kohe esimesel pilgul leidnud midagi nukrat ja elutut. Varemalt kontoriruume täitnud arvukast ametnikkonnast oli inimtühja koridori ja lagedasse õue jäänud vaid kaks inimest: üks oli kahekümne kolme kuni kahekümne nelja aastane noormees nimega Emmanuel Herbault, kes oli armunud härra Morreli tütresse ja oli majja jäänud, kuigi ta vanemad oleksid teab mida teinud, et teda sealt ära viia; teine oli vana ühe silmaga kassapidajaabi, hüüdnimega Cocles26 – selle nime olid talle pannud noored inimesed, kes omal ajal sagisid siin sumisevas mesipuus, mis nüüd oli peaaegu tühi –, ja see hüüdnimi oli nii täielikult ja lõplikult tema tegeliku nime välja tõrjunud, et tõenäoselt poleks ta vist isegi pead keeranud, kui teda oleks nüüd tema tõelise nimega kutsutud.
Cocles oli jäänud härra Morreli teenistusse, kusjuures selle tubli mehe ametisituatsioonis oli toimunud isevärki muudatus. Ta oli ühtaegu tõusnud kassapidaja kohale ja langenud teenija osasse.
Aga sellejuures oli ta jäänud endiseks Coclesiks, ta oli hea. kannatlik ja ustav ning aritmeetikaküsimustes täiesti vankumatu; see oli ainus küsimus, mille pärast ta oleks vastu astunud kas või kogu maailmale, kaasa arvatud härra Morrelile; tema uskus ainult Pythagorase tabelisse, mida tundis nagu oma viit sõrme, ükskõik kuidas seda keerati või mis viga talle kaela püüti väänata.
Morreli maja vallutanud nukras õhkkonnas oli Cocles muide ainus, keda miski ei häirinud. Aga ei maksa lasta ennast sellest eksitusse viia; tema häirimatus ei tulenenud kiindumuse puudusest, vastupidi, see tulenes vankumatust veendumusest. Otsekui rotid, kes rahva jutu järgi pidavat vähehaaval pagema laevalt, mida ähvardab merel hukk, samal viisi], kui need egoistlikud külalised on enne ankru hiivamist laevalt läinud, täpselt samal kombel oli ametnike ja kontorikirjutajate parv, kes reederi majapidamisest elatust sai, vähehaaval kontorist ja ladudest deserteerinud. Cocles oli näinud nende lahkumist, aga ta isegi ei mõelnud sellele, mis võiks nende äramineku põhjus olla. Nagu me juba ütlesime, taandus Coclesi puhul kõik arvude küsimuseks ja selle kahekümne aasta jooksul, mis ta Morreli majas oli töötanud, oli ta alati näinud maksmist toimuvat esitatud dokumentide järgi niisuguse järjekindlusega, et talle ei tulnud pähegi, et see järjekindlus võiks lõppeda ja väljamaksmine katkeda, nii nagu ei suuda kujutleda mölder, kelle veskit toidab veerohke jõgi, et jõevool järsku lakkab. Ja tõepoolest, tänini polnud veel miski suutnud kõigutada Coclesi veendumust. Eelmise kuu lõpupäeva maksmised olid toimunud range täpsusega. Cocles oli üles leidnud vea, mille tõttu härra Morrel oli seitsekümmend santiimi enda kahjuks arvestanud, ja oli veel samal päeval viinud liigsed neliteist soud härra Morrelile, kes oli need nukra naeratusega vastu võtnud, peaaegu tühja laekasse poetanud ja öelnud:
“Tänan, Cocles, te olete pärl kassapidajate seas.”
Cocles lahkus ülimalt rahulolevana, sest härra Morreli kiitus, kes oli pärl ausate marseille’laste seas, tähendas Coclesile rohkem kui viiekümne eküüne hüvitus.
Aga pärast seda kuulõppu, millest oli nii võidukalt jagu saadud, tuli härra Morrelil raskeid tunde üle elada. Et järjekordsele kuulõpule vastu astuda, oli ta kõik oma vahendid käiku lasknud ja kartusest, et kõmu tema kitsikusest võiks levida Marseille’s, kui teda nähtaks selliseid äärmisi vahendeid kasutamas, oli ta ise käinud Beaucaire’i laadal, et müüa maha mõned naise ja tütre ehted ning osa lauahõbedast. Tänu toodud ohvrile läks sel korral Morreli firmal kõik veel õnneks. Aga nüüd oli kassa täiesti tühi.
Kuulujuttudest hirmutatud kreeditorid tõmbusid neile omase ettevaatlikkusega tagasi; ja et vastu minna käesoleva kuu viieteistkümnendale, kus tal tuli härra de Boville’ile maksta sada tuhat franki ja järgmise kuu viieteistkümnendal teist sada tuhat, polnud härra Morrelil tegelikult muule loota kui “Pharaoni” tagasitulekule. Laev oli hiivanud ankru ühel ajal koos ühe teise laevaga, mis oli juba pärale jõudnud ja sellest teatanud oli.
Aga see tuli Calcuttast nagu “Pharaongi” ja oli juba kahe nädala eest pärale jõudnud, “Pharaonist” aga polnud mingeid teateid.
Säärane oli olukord, kui “Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokurist järgmisel päeval pärast seda, kui oli meie poolt mainitud asja härra de Boville’i juures korda ajanud, härra Morreli juurde ilmus.
Emmanuel võttis ta vastu. Noormeest ehmatas iga uus nägu, sest iga uus nägu tähendas uut võlausaldajat, kes oma mures tuli äriomanikult aru pärima. Noormees tahtis oma peremeest säästa järjekordsest tüütavast külaskäigust: ta küsis võõralt, mida too soovib, aga võõras teatas, et tal pole härra Emmanuelile midagi öelda ja et ta tahab härra Morreliga isiklikult kõnelda. Emmanuel kutsus ohates Coclesi. Cocles tuli ja noormees käskis tal võõra härra Morreli juurde viia.
Cocles kõndis ees ja võõras järgnes talle.
Trepil tuli neile vastu kena kuue- kuni seitsmeteistkümneaastane neiu, kes vaatas ärevalt võõra poole.
Cocles ei märganud neiu näoilmet, mis aga võõral ilmselt tähele panemata ei jäänud.
“Härra Morrel on vist oma kabinetis, preili Julie?” küsis kassapidaja.
“Jah, ma arvan küll,” lausus neiu kõheldes. “Vaadake järele, Cocles, ja teatage siis härra tulekust.”
“Minust teatada pole mõtet, preili,” sõnas inglane. “Härra Morrel ei tea minu nime. Tublil mehel tarvitseb vaid öelda, et ma olen Rooma “Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokurist, selle pangamajaga on teie härra isal ärisuhted.”
Neiu kahvatas ja läks trepist alla, Cocles ja võõras sammusid üles.
Neiu läks kontoriruumi, kus töötas Emmanuel; Cocles tegi võtmega, mis oli tema valduses ja mis näitas, et tal oli igal ajal õigus peremehe juurde minna, lahti kolmanda korruse trepimademe nurgas oleva ukse, juhatas võõra eestuppa, tegi lahti teise ukse, mille ta enda selja taga kinni pani, ja jätnud “Thomsoni ja Frenchi” esindaja vaheks ajaks üksi, tuli varsti tagasi ja andis tollele märku, et ta võib sisse minna.
Inglane astus sisse; härra Morrel istus laua taga ja silmitses kaame näoga oma arveraamatu passiva hirmuäratavaid tulpasid. Võõrast nähes sulges härra Morrel arveraamatu, tõusis püsti ja lükkas külalisele tooli ligemale. Kui võõras oli istet võtnud, istus ta ka ise.
Neliteist aastat polnud möödunud jälgi jätmata väärikast ärimehest, kes meie jutustuse algul oli kolmekümne kuue aastane ja nüüd oli viiekümne ligi: ta juuksed olid halliks läinud, laubale oli mure kortsud vajutanud, tema omal ajal nii kindel ja otsustav pilk oli kuidagi ebamäärane ja kõhklev ning näis kogu aeg kartvat, et on sunnitud mõnel inimesel või mõttel peatuma jääma.
Inglane silmitses teda uudishimuga, milles oli märgata poolehoidu.
“Härra, te soovisite minuga kõnelda?” küsis Morrel, kes end võõra uuriva pilgu all ilmselt veelgi ebamugavamalt tundis.
“Jah, härra. Teil on teada, kelle ülesandel ma tulen?”
“”Thomsoni ja Frenchi” pangamaja ülesandel, nii vähemalt ütles mulle kassapidaja.”
“Ta rääkis tõtt, härra. “Thomsoni ja Frenchi” pangamajal on vaja käesoleval ja järgneval kuul maksta Prantsusmaal kolm- kuni nelisada tuhat franki; teades
Ühesilmaline(lad. k)
