style="font-size:15px;"> Järgmisel päeval pärast sündmust, mis oli toimunud Bellegarde’i ja Beaucaire’i tee ääres ja millest me äsja rääkisime, tuli üks kolmekümne kuni kolmekümne kahe aastane mees, kellel oli seljas erksinine frakk ja valge vest ning jalas nankingpüksid ja kelle kõnemaneerist ja aktsendist oli tunda inglast, Marseille linnapea juurde.
“Härra linnapea,” ütles ta, “ma olen Rooma “Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokurist. Meil on juba kümme aastat ärisuhted Marseille firmaga “Morrel ja Poeg”. Selle firmaga on meil seotud ligikaudu sada tuhat franki ja me oleme mõnevõrra mures, sest oleme kuulda saanud, et firmat ähvardab laostumine: ma tulen praegu otse Roomast siia, et paluda teie käest teateid selle firma olukorra kohta.”
“Härra,” vastas linnapea, “ma tean küll, et umbes neli või viis aastat järjest näib õnnetus jälitavat härra Morreli; ta on kaotanud üksteise järel neli või viis laeva, kannatanud kahju nelja või viie pankroti läbi, ja kuigi ta on ka minule võlgu kümme tuhat franki, ei ole minu võimuses anda teile teateid tema varandusliku seisukorra kohta. Küsige minult kui linnapealt, mida ma arvan härra Morrelist, ja ma vastan teile, et ta on pedantsuseni aus mees, kes on seni oma kohustused täitnud äärmiselt täpselt. See on kõik, mida ma võin teile öelda, härra. Kui te soovite rohkem teada, pöörduge vanglate inspektori härra de Boville’i poole, Noailles’ tänav number 15. Minu teada on temal Morreli firmaga seotud kakssada tuhat franki, ja kui tõepoolest peaks midagi karta olema, siis arvestades, et see summa on minu omast tunduvalt suurem, on tema ka arvatavasti selles küsimuses paremini informeeritud.”
Inglane näis hindavat linnapea delikaatsust, kummardas, lahkus ja sammus Albioni poegadele omase kõnnakuga mainitud tänava poole.
Härra de Boville oli oma kabinetis. Teda märgates võpatas inglane üllatunult, mis näitas, et ta ei seisnud esimest korda mehe ees, kelle juurde ta oli tulnud. Mis puutub härra de Boville’isse, siis tema oli sedavõrd meeleheitel, et kogu ta ajutegevus oli silmanähtavalt haaratud mõttest, mis talle praegusel hetkel muret tegi ega andnud ei ta ajule ega kujutlusvõimele mahti minevikku põigata.
Oma rahvusele iseloomuliku flegmaatilisusega esitas inglane talle umbes samas vormis samad küsimused, mis ta oli esitanud Marseille linnapeale.
“Oo härra,” hüüatas vanglate inspektor, “õnnetuseks on teie kartused enam kui põhjendatud ja te näete enda ees õnnetut inimest. Ma olin paigutanud Morreli firmasse kakssada tuhat franki: need kakssada tuhat franki olid mõeldud kaasavaraks mu tütrele, kelle pulmi kavatsesin kahe nädala pärast pidada. Need kakssada tuhat franki kohustus härra Morrel mulle välja maksma kahes osas, sada tuhat käesoleva kuu viieteistkümnendal ja sada tuhat järgmise kuu viieteistkümnendal. Ma teatasin härra Morrelile, et soovin maksmistähtpäevast täpset kinnipidamist, ja nüüd, vähem kui pool tundi tagasi, käis härra Morrel minu juures ja ütles, et kui tema laev “Pharaon” viieteistkümnendaks kuupäevaks saabunud ei ole, on tal võimatu mulle maksta.”
“See näeb ju tähtpäeva edasilükkamise järgi välja,” lausus inglane.
“Ütelge parem, et see sarnaneb pankrotiga!” hüüdis härra de Boville ahastuses.
Inglane näis natuke mõtlevat, siis ütles:
“Härra, te olete siis mures selle võla pärast?”
“Ma pean seda raha kadunuks.”
“Mina ostan teilt võlakirja ära.”
“Teie? “
“Jah, mina.”
“Kahtlemata palju väiksema summa eest?” .
“Ei, kahesaja tuhande frangi eest. Meie firma,” lisas inglane naerdes, “seda sorti tehinguid ei tee.”
“Ja te maksate?”
“Sularahas.”
Inglane tõmbas taskust paki pangatähti, kus võis olla umbes kaks korda nii palju, kui härra de Boville kartis kaotada. Vanglate inspektori nägu lõi hetkeks rõõmust särama, siis aga talitses ta end ja ütles:
“Härra, ma pean teid hoiatama, arvatavasti ei saa te sellest rahast isegi kuut protsenti tagasi.”
“Minusse see ei puutu,” vastas inglane. “See on “Thomsoni ja Frenchi” asi, kelle nimel ma tegutsen. Võib-olla on nad huvitatud võistleva firma laostumisest. Tean vaid seda. härra, et olen teile valmis andma selle raha kviitungi vastu, mille te mulle annate. Ainult et ma tahaksin komisjonitasu.”
“See on ju igapidi õigustatud nõudmine!” hüüdis härra de Boville. “Komisjonitasu on tavaliselt poolteist protsenti. Kaus teie tahate kaks? Tahate kolm? Tahate viis? Tahate võib-olla rohkemgi? Ütelge.”
“Härra,” naeris inglane, “ma olen täpselt samasugune kui minu pangamaja, seda sorti tehinguid ma ei tee. Ei, minu komisjonitasu on hoopis teist liiki.”
“Rääkige siis, härra, ma kuulan teid.”
“Teie olete vanglate inspektor?”
“Juba üle neljateistkümne aasta.”
“Teie käes on registrid vangide saabumise ja lahkumise kohta?”
“Iseendast mõista.”
“Kas nende registrite juurde kuuluvad ka igasugused märkused vangide kohta?”
“Iga vangi kohta on omaette kaust.”
“Küsimus on selles, härra, Roomas oli minu õpetajaks üks abee, vaene vennike, kes äkki kadus. Hiljem sain ma kuulda, et teda hoiti Ifi kindluses, ja ma tahaksin täpsemaid andmeid tema surma kohta.”
“Mis ta nimi oli?”
“Abee Faria.”
“Oo, teda mäletan ma hästi,” hüüdis härra de Boville. Ta oli hull.”
“Seda räägiti.”
“Ta oli seda päris kindlasti.”
“Võimalik. Mis laadi tema hullus oli?”
“Ta väitis, et teab määratu varanduse asukohta ja pakkuspööraseid summasid valitsusele, kui see ta vabastaks.”
“Vaene vend! Millal ta suri?”
“Umbes pool aastat tagasi, veebruaris.”
“Teil on väga hea mälu, härra, te mäletate nii hästi daatumeid. “
“See on mul meeles, sest selle vaese mehe surmaga kaasnes üks iseäralik sündmus.”
“Kas tohib teada, mis see oli?” küsis inglane, kelle flegmaatilises näos oli märgata huvi, mis teravamapilgulist vaatlejat oleks imestama pannud.
“Aga muidugi, härra. Abee kasematt oli umbes nelikümmend viis kuni viiskümmend jalga eemal ühe endise bonapartistide agendi kasematist. Too oli olnud üks neist, kes kõige rohkem kaasa aitas usurpaatori tagasitulekule 1815. aastal. Väga otsusekindel ja ohtlik mees.”
“Kas tõesti?”
“Jah,” vastas härra de Boville. “Mui oli endal juhus seda meest näha 1816.
