Morrel astuski nuuksudes tuppa; tema kannul tuli Emmanuel ja eestoas oli näha seitsme või kaheksa poolpalja meremehe karme nägusid. Inglane võpatas neid mehi nähes: ta astus sammu ettepoole, nagu tahaks nende juurde minna, aga talitses siis end ja taganes hoopis kabineti kõige hämaramasse ja kaugemasse nurka.
Proua Morrel istus tugitooli ja haaras mõlema käega mehe käest kinni, Julie aga ei tõstnud pead isa rinnalt. Emmanuel oli jäänud seisma keset tuba, olles nõndaviisi otsekui ühendav lüli Morreli perekonna ja uksel seisvate meremeeste vahel.
“Kuidas see juhtus?” küsis Morrel.
“Tulge lähemale, Penelon,” ütles noormees, “ja rääkige, kuidas kõik oli.”
Ette astus ekvaatori päikesest pruunistunud näoga vana meremees, veeretades käte vahel räbaldunud mütsi.
“Tere päevast, härra Morrel,” ütles meremees, just nagu oleks ta eelmisel päeval lahkunud Marseille’st ja tuleks praegu Aixist või Toulonist.
“Tere, kulla sõber,” sõnas Morrel ja naeratas tahtmatult läbi pisarate. “Aga kus on kapten?”
“Mis puutub kaptenisse, härra Morrel, siis tema oli haige ja jäi Paimasse. Kui jumal aitab, saab ta haigusest varsti jagu, mõne päeva pärast on ta jälle siin, niisama terve kui teie ja mina.”
“Siis on hästi.. Aga nüüd rääkige, Penelon,” ütles Morrel.
Penelon libistas tubakanutsaku paremast põsest vasemasse, tõstis käe suu ette, pöördus ringi, lärtsatas eestuppa pika mustja süljejoa, astus sammu ettepoole ja puusi kõigutades ütles:
“Me olime tol korral, härra Morrel, umbes Blanc’i ja Boyadori neeme vahel, nädal otsa olime tuulevaikuses loksunud, kuid edasi lukusime parajasti kenas süüdsüüdvesttuules; siis aga tuli kapten Gaumard minu juurde, olin parajasti roolis, ja ütles: “Papi Penelon, mis te arvate pilvedest, mis seal silmapiiril kerkivad?”
Mina parasjagu neid just vaatasingi.
“Ah et mida ma arvan, kapten? Arvan, et nad tõusevad rutem kui õigus ja et nad on liiga mustad, küllap neil on kurjad plaanid.”
“Seda minagi arvan,” sõnas kapten, “annan igaks juhuks käsud kätte. Purjesid on liiga palju, tuul tõuseb kohe.. Hei! Roilpuri kokku ja pudinkliiver alla!”
Oli viimane aeg. Kask polnud veel täidetud, kui tuul oli meil kannul ja laev rullas.
“Hüva!” sõnas kapten. “Purjesid on ikka veel ülearu, rehvige grootpuri!”
Viie minuti pärast oli grootpuri koos ja me liikusime edasi ainult fokkpurje, marsspurjede ja praampurjega.
“Miks te pead vangutate, papi Penelon?” küsis mu käest kapten.
“Mina teie asemel ei jääks poolele teele.”
“Õige jutt, vana,” ütles kapten, “tuul tuleb kõva.”
“Oh kapten,” sõnasin ma talle, “kes tolle seal tuule pähe ära ostaks, võidaks kõvasti; tuleb kõva ja vägev torm, või mina ei tea üldse enam midagi.”
Tuul tuiskas nagu tolm Montredoni teel. Õnneks oli meil tegemist mehega, kes oma asja tundis.
“Kaks rehvi marsspurjedest!” karjus kapten, “paalsteegid lahti, marsspurjed alla, pingutage otsi!””
“Sellest oli seal kandis liiga vähe,” ütles inglane. “Mina oleksin võtnud neli rehvi ja fokkpurje ära koristanud.”
Kõik võpatasid kindla, kõlava ja ootamatu hääle peale.
Penelon tõstis käe näo ette ja silmitses meest, kes nii enesekindlalt kontrollis tema kapteni manöövrit.
“Tegime hoopis rohkem, härra,” ütles vana meremees aupaklikult, “me rehvisime besaanpurje, keerasime rooli allatuult, et nõnda tormi ees kihutada. Kümme minutit hiljem koristasime marsspurjed ja sõitsime tormirehvis.”
“Laev oli liiga vana, et sellega riskida,” ütles inglane.
“Just nimelt! See meile hukatuseks saigi. Kui me olime siis kaksteist tundi merel kiikunud, just nagu oleks vanakurat ise sõda pidanud, hakkas laev lekkima. “Penelon,” ütles mulle kapten, “ma kardan, et me läheme põhja, vana. Anna rool mulle ja mine kiiluruumi.”
Andsin talle rooli üle ja läksin alla; seal oli juba kolm jalga vett. Jooksin tagasi üles ja karjusin: “Pumpade juurde! Pumpade juurde!” Ah, oli juba liiga hilja! Mehed asusid tööle. Aga mulle paistis, et mida rohkem me välja pumpasime, seda rohkem vett oli.
“Jumala eest,” ütlesin pärast neljatunnist tööd, “kui me vajume, las me siis vajume, inimene sureb lõpuks ainult üks kord!”
“Kas sa niiviisi annad eeskuju, papi Penelon?” küsis kapten. “Oota sa, oota!”
Ta tõi kajutist paari püstoleid.
“Esimesele, kes pumba juurest lahkub, lasen ma kuuli pähe!” ütles ta.”
“õige!” tähendas inglane.
“Miski ei anna niipalju julgust kui õige käitumine,” jätkas meremees. “Pealegi oli ilm vahepeal selgemaks läinud ja tuul vaiksemaks jäänud. Kuid sellegipoolest vesi kogu aeg tõusis, mitte palju, võib olla nii kaks tolli tunnis, aga ta tõusis. Kaks tolli tunnis pole ju teab mis, aga kaheteistkümne tunniga teeb see ikkagi kakskümmend neli tolli ja kakskümmend neli tolli teeb välja kaks jalga. Paar või kolm meil juba oli, ühesõnaga, kokku viis jalga. Aga kui laeval on viis jalga vett kõhus, on tal veetõbi.
“Nüüd aitab,” ütles siis kapten. “Härra Morrel ei saa meile midagi ette heita: me tegime, mis suutsime, et päästa laev. Nüüd tuleb katsuda päästa inimesed. Paati, mehed, ja kähku!”
Härra Morrel, me armastasime tõepoolest “Pharaoni”, aga kui kangesti üks meremees oma laeva ka armastab, oma nahka armastab ta siiski rohkem. Me ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja teate, isegi laev näis nagu kaebavat ja meile ütlevat: “Minge ometi ära, no minge ometi!” Ja vaene “Pharaon” ei valetanud, me tundsime, kuidas ta lausa meie jalgade all vajus. Kähku lasti paat vette ja meie kaheksakesi olime seal sees.
Kapten tuli viimasena või õigemini ei tulnud, sest ta ei tahtnud laevalt lahkuda, mina haarasin tal ümbert kinni ja viskasin kaaslaste juurde, siis hüppasin paati. Oli viimane aeg. Kohe kui ma olin hüpanud, nii kärises tekk säärase mürinaga, nagu oleksid lajatanud sõjalaeva kõik nelikümmend kaheksa suurtükki.
Kümne minuti pärast vajus ta ette, siis taha, siis hakkas keerlema nagu koer, kes oma saba taga ajab, ja siis, adjöö, trahh! … ja kõik oli läbi, “Pharaoni” enam ei olnud.
Meie olime kolm päeva söömata ja joomata; olime juba niikaugel, et rääkisime liisutõmbamisest, et vaadata, kes peab teistele toiduks saama, kui me nägime “La Gironde’i”. Andsime märku, sealt nähti meid, laev võttis kursi meie poole, paat lasti vette ja meid korjati üles. Nõnda see kõik oli, härra Morrel, minu ausõna selle peale! Meremehe ausõna! Kas ma räägin õigust, mehed?”
Üldine heakskiidupomin näitas, et kõigile oli meelt mööda rääkija tõepärane ja värvikalt üksikasjaline sündmuste kirjeldus. “Hüva, kallid sõbrad,” ütles härra
