tavaliselt väljas, jõi kohvi ja luges “Semaphored” Phokailaste Klubis. Sel päeval ta majast jj välja ei tõstnud, vaid läks üles oma töötuppa tagasi.
Codes paistis olevat endast täiesti väljas. Ta istus tükk õues kivil paljapäi kolmekümnekraadises palavuses.
Emmanuel püüdis naisi rahustada, aga tema jutt polnud nev. Noormees oli maja rahaasjadega liiga hästi kursis Morreli perekonda ähvardavat hirmsat katastroofi.
Jõudis kätte öö. Mõlemad naised olid üleval, lool töötoast tulles astub Morrel nende juurest läbi; aga teda uksest mööda minemas hiilival sammul, kahtlemata kartusest, et teda võidaks hõigata.
Naised kikitasid kõrvu, Morrel läks oma tuppa ja pani ukse seestpoolt lukku.
Proua Morrel saatis tütre magama; umbes pool tundi pärast seda, kui tütar oli oma tuppa läinud, tõusis ta üles, võttis kingad jalast ja hiilis koridori, et vaadata läbi lukuaugu, mida ta mees teeb.
Koridoris märkas ta minema lipsavat varju: mures Julie oli temast ette jõudnud.
Neiu tuli ema juurde.
“Ta kirjutab,” ütles Julie.
Naised mõistsid teineteist sõnatult.
Proua Morrel kummardus lukuaugu kohale. Morrel kirjutas tõepoolest; aga mida polnud märganud tütar, seda märkas ema – tema mees kirjutas tempelpaberile.
Talle tuli kohutav mõte, et mees teeb testamenti; ta hakkas kogu kehast värisema ja ometigi leidis endas jõudu mitte midagi öelda.
Järgmisel päeval näis Morrel täiesti rahulik; ta viibis nagu tavaliselt oma kabinetis, käis nagu tavaliselt all lõunatamas, ainult et pärast lõunat kutsus tütre enda kõrvale istuma, võttis ta pea oma käte vahele ja surus seda hulk aega oma rinna vastu.
Õhtul ütles Julie emale, et kuigi isa oli pealtnäha rahulik, oli ta tundnud, kuidas isa süda ägedalt põksus.
Kaks järgmist päeva möödusid umbkaudu nõndasamuti. Neljanda septembri õhtul käskis Morrel tütrel ära anda tema töötoa võtme.
Julie võpatas selle nõudmise peale, mis näis talle pahaendeline. Mispärast nõudis isa talt seda võtit, mis oli alati tema käes olnud ja mis tal lapsepõlves ainult karistuseks ära võeti?
Neiu vaatas Morrelile otsa.
“Mis ma halba olen teinud, isa,” küsis ta, “et te mult selle võtme ära võtate?”
“Mitte midagi, mu laps,” vastas õnnetu Morrel, kellele see lihtne küsimus tõi pisarad silma. “Mitte midagi, mul on seda lihtsalt vaja.”
Julie tegi näo, nagu otsiks ta võtit.
“Ma jätsin selle vist oma tuppa,” ütles ta.
Ja ta läks ära, aga mitte oma tuppa, vaid jooksis alla Emmanueli juurde, et temaga nõu pidada.
“Ärge andke seda võtit isale tagasi,” ütles Emmanuel. “Ja kui võimalik, katsuge homme kogu aeg tema juures olla.”
Julie püüdis Emmanuelilt lähemalt pärida, aga too kas ei teadnud või ei tahtnud rohkem öelda.
Kogu öö vastu viiendat septembrit kuulatas proua Morrel. kõrv vastu seinapaneeli. Kella kolmeni hommikul kuulis ta, kuidas mees närviliselt toas edasi-tagasi sammus.
Alles kell kolm heitis mees voodisse.
Kaks naist veetsid öö üheskoos. Eile õhtust peale ootasid nad Maximilieni saabumist.
Kell kaheksa hommikul tuli Morrel nende tuppa. Ta oli rahulik, aga erutava öö jäljed olid näha ta kahvatul ja kurnatud näol.
Naised ei söandanud ta käest küsida, kas ta oli hästi maganud.
Morrel oli oma naise vastu tähelepanelikum ja tütre vastu isalikum, kui ta seda kunagi oli olnud; ta ei jõudnud küllalt vaadata ja kallistada oma tütart.
Julie’le tuli Emmanueli soovitus meelde ja ta tahtis isaga ühes minna, kui too ära hakkas minema, aga isa lükkas ta õrnalt tagasi.
“Jää ema juurde,” ütles ta.
Julie käis peale.
“Ma nõuan seda!” ütles Morrel.
Esimest korda ütles Morrel oma tütrele: “Ma nõuan seda!”
Aga ta ütles seda nii isalikult, hella häälega, et Julie ei julgenud sammugi astuda.
Nõnda jäigi ta paigale, püsti, sõnatult ja liikumatult. Hetk hiljem läks uks lahti ja Julie tundis enda ümber kahte kätt ning laubale suruvaid huuli.
Ta vaatas üles ja karjatas rõõmust.
“Maximilien, sina!” hüüdis ta.
Karjatuse peale tõttas proua Morrel kohale ja langes poja käte vahele.
“Ema,” küsis noormees emale ja tütrele kordamööda otsa vaadates, “mis on lahti, mis on juhtunud? Teie kiri ehmatas mind ja ma ruttasin koju.”
“Julie,” ütles proua Morrel, “mine ütle isale, et Maximilien on tulnud.”
Neiu tõttas toast välja ja nägi trepi esimesel astmel meest, kes hoidis käes kirja.
“Kas teie olete preili Julie Morrel?” küsis mees väga selge itaalia aktsendiga.
“Jah, härra,” vastas Julie kogeldes. “Mida te soovite? Ma ei tunne teid.”
“Lugege see läbi,” ütles mees neiule kirja ulatades. Julie kõhkles.
“Küsimuses on teie isa päästmine,” ütles sõnumitooja. Neiu kahmas kirja mehe käest.
Tegi selle kiiruga lahti ja luges:
“Minge otsekohe Meilhani alleele majja number 15, küsige majahoidjalt viiendal korrusel asuva toa võti, minge sinna tuppa, võtke kaminasimsilt punasest siidniidist heegeldatud rahakukkur ja viige see kukkur oma isale. Seda tuleb teha ilmtingimata enne kella ühtteist. Te lubasite pimesi mu käsku täita, nüüd tuletan ma seda lubadust teile meelde. Sindbad Meresõitja.”
Neiu karjatas rõõmust, vaatas üles, otsis meest, kes oli talle kirja toonud, et midagi lähemalt pärida, aga mees oli kadunud. Nüüd vaatas ta uuesti kirja, et seda veel kord läbi lugeda, ja märkas, et sellel oli postskriptum. Ta luges:
“On väga tähtis, et teeksite seda isiklikult ja üksi; kui te lähete kellegi saatel või läheb keegi teine teie asemel, siis vastab majahoidja, et ta ei saa aru, millest on jutt.”
Postskriptum kahandas tunduvalt neiu rõõmu. Kas polnud tal midagi karta? Võib-olla taheti teda lõksu meelitada? Oma süütu meele tõttu polnud tal aimu, milline oht võib ähvardada temaealist neiut. Aga inimene kardab ikkagi, mis sellest, et ta ohtu ei tunne. Tuleb pealegi märkida, et just nimelt teadmata ohud äratavad kõige kohutavamat hirmu.
Julie oli kahevahel, ta otsustas nõu küsida.
Aga mingi imeliku tunde mõjul ei läinud ta ema ega venna,
