et “Pharaon” hukkus.”
“”Pharaon”, härra, anti signaal, et “Pharaon” tuleb sadamasse. “
Morrel vajus toolile, ta jõud ütles üles, ta mõistus keeldus uskumast kõiki neid üksteisele järgnenud uskumatuid, ennekuulmatuid, muinasjutulisi sündmusi.
Nüüd tuli sisse Maximilien.
“Isa,” hüüdis ta, “mis juttu te rääkisite, et “Pharaon” on hukkunud? Vahitornist anti signaal ja laev tuleb sadamasse.” “Kallid sõbrad,” ütles Morrei, “kui asi on tõesti nii, on see Issanda ime! Võimatu! Ilmvõimatu!”
Tõeline, aga niisama uskumatu oli rahakott tema käes, makstud veksel ja oivaline teemant.
“Härra,” ütles Cocles, “mida see “Pharaon” nüüd peab tähendama?”
“Lähme, lapsed,” ütles Morrel püsti tõustes, “lähme vaatama ja halastagu jumal meie peale, kui see uudis ei peaks tõele vastama.”
Nad läksid alla, trepil ootas proua Morrel. Õnnetu naine polnud söandanud üles tulla.
Natukese aja pärast olid nad Canebiere’il.
Sadamas tungles rahvasumm.
Summ taganes, et läbi lasta Morreli.
“”Pharaon”! “Pharaon”!” hüüdsid kõik läbisegi.
Ja tõepoolest, imeline, ennekuulmatu lugu, otse Saint-Jeani vahitorni vastas heitis ankrusse ja laskis purjesid alla laev, mille ahtrile oli valgete tähtedega kirjutatud: “Pharaon” (”Morrel ja Poeg”, Marseille) ja mis nägi välja täpselt samasugune kui endine “Pharaon” ja mille lastki oli, nagu eelmisel “Pharaonil”, košenill ja indigo. Kaptenisillal jagas käsklusi kapten Gaumard ja papi Penelon viipas härra Morrelile.
Enam ei olnud kahtlust: tema meeled tunnistasid seda ja seda tunnistust toetasid veel kümme tuhat inimest.
Sellal kui isa ja poeg teineteist muulil kaisutasid ja kogu linn, kes selle ime tunnistajaks oli, vaimustusest hõiskas, seisis vahimajakese varjus musta poolhabemega mees, kes jälgis heldinult seda stseeni ja pomises:
“Ole õnnelik, õilis hing. Ole õnnistatud kõige hea eest, mida sa oled teinud ja mida sa veel teed. Jäägu minu heategu teadmata, nagu sinu oma jäi.”
Näol rõõmust särav naeratus, lipsas mees varjupaigast välja – keegi ei pannud teda tähele, kõiki oli niivõrd haaranud tähelepanuäratav sündmus –, sammus väikesest trepist alla, mis oli maabumissilla ees, ja hüüdis kolm korda:
“Jacopo! Jacopo! Jacopo!”
Paat tuli tema juurde, võttis ta peale ja viis hiilgava taglasega jahi juurde, mille tekile ta hüppas nõtkelt nagu meremees; tekil vaatas ta veel kord rõõmupisarais Morreli poole, kes sõbralikult kogu sel rahvasummal kätt surus, ja silmis ebamäärane pilk, tänas tundmatut heategijat, keda ta näis otsivat taevast.
“Ja nüüd,” ütles tundmatu mees, “jumalaga headus, jumalaga inimarmastus, jumalaga tänulikkus.. Jumalaga kõik need head tunded, mis südant rõõmustavad!.. Ma astusin Saatuse asemele, et headele inimestele tasuda.. Nüüd loovutagu kättemaksujumal mulle oma koht, et karistada halbu!”
Nende sõnade peale andis ta märku, ja just nagu oleks vaid lahkumissignaali oodatud, võttis jaht kursi avamerele.
XI
ITAALIA. – SINDBAD MERESÕITJA
1838. aasta alguspäevil viibisid Firenzes kaks Pariisi kõrgseltskonda kuuluvat noormeest – üks oli vikont Albert de Morcerf ja teine parun Franz d’Epinay. Nad olid omavahel kokku leppinud, et veedavad samal aastal karnevaliaja Roomas, kus juba ligi neli aastat Itaalias elanud Franz pidi Albert’i tšitšeroone olema.
Karnevali veetmine Roomas pole aga sugugi naljaasi, iseäranis siis, kui ei taheta magada Piazza del Popolo või Campo Vaccinol, ja sellepärast olid noormehed kirjutanud Piazza di Spagnai asuva “Londoni” hotelli omanikule maestro Pastrinile, et ta neile korraliku korteri reserveeriks.
Maestro Pastrini vastas, et tal ei ole enam muud anda kui kaks tuba ja kabinet al secondo piano27, mida ta pakub tagasihoidliku hinna eest, üks luidoor päevas. Noormehed olid nõus; püüdes siis veel ära kasutada karnevali alguseni jäänud päevi, sõitis Albert Napolisse, Franz aga jäi Firenzesse.
Kui Franz oli mõnda aega nautinud Medicite linna elu, oli jalutanud Eedenis, mida nimetatakse Cascinaks, oli käinud vastuvõttudel suurejooneliste võõrustajate juures, kelle poolest Firenze on kuulus, tekkis tal mõte minna Elba saarele, kus Napoleon vahepeatuse oli teinud, sest Napoleoni sünnimaal Korsikal oli ta juba käinud.
Ühel õhtul käskiski ta teha barchetta28 lahti raudrõnga küljest, mis seda Livorno sadamakai ääres hoidis, heitis mantlis paadipõhja ja ütles meremeestele vaid kaks sõna: “Elba saarele!”
Pargas lahkus sadamast nagu merelind pesast ja järgmisel päeval viis Franzi Portoferraios maale.
Franz kõndis suurmehe jäetud jälgedes läbi keiserliku saart ja läks Marcianas jälle merele.
Kaks tundi pärast maalt lahkumist randus ta uuesti Pianosas. kus teda pidid ootama, nagu talle kinnitati, lõputud punaste põldpüüde parved.
Jaht oli närune. Franz sai suure vaevaga paar kondist põldpüüd, ja nagu tavaliselt jahimees, kes on ilmaaegu vaeva näinud, läks tagasi paati õige pahas tujus.
“Kui teie kõrgeausus soovib,” ütles paadi peremees, “võib ta toredat jahti pidada!”
“Ei tea kus?”
“Kas te näete seda saart?” jätkas peremees ja sirutas käe lõuna poole, osutades koonusekujulisele saarele, mis kerkis keset kõige oivalisemat indigosinist merd.
“Mis saar see on?” küsis Franz.
“Monte-Cristo saar,” ütles livornolane.
“Mui ei ole luba sellel saarel jahipidamiseks.”
“Teie kõrgeaususel pole Seda vaja, saar on inimtühi.”
“Tönt võtaks!” hüüdis noormees. “Inimtühi saar keset Vahemerd, see on tõesti põnev.”
“Mis selles iseäralikku, kõrgeausus. Saar on üksainus kaljupank, kogu saare pindala kohta ei tule vist ühtegi arpaani maad. mida saaks üles harida.”
“Kellele see saar kuulub?”
“Toscanale.”
“Mis saaki ma sealt leida võin?”
“Tuhandeid metskitsi.”
“Kes toidavad ennast kivide lakkumisega,” sõnas Franz kahtleva naeratusega.
“Ei, nad söövad kanarbikku, mürdi- ja pistaatsialehti, mis kaljulõhedes kasvavad.”
“Aga kus ma magada saan?”
“Saarel
Kolmandal korrusel (it. k.).
Pargas (it. k.).
