Caderousse. “Kui vaene poiss oleks elus ja tuleks minu juurde, et lõpuks selgeks saada, kes on ta sõbrad ja kes vaenlased, siis ma ei vaidleks vastu; aga ta on mulla all. nagu te mulle ütlesite, ta ei saa enam vihata, ta ei saa kätte maksta. Unustame kõik selle.”
“Teie tahate siis,” ütles abee, “et mina annaksin neile inimestele, kes teie meelest on võltssõbrad ja pole midagi väärt, tasu, mis on määratud ustavuse eest?”
“Jaa, teil on õigus.” ütles Caderousse. “Pealegi, mida tähendaks neile praegu vaese Edmond’i pärandus? Tilk vett. mis langeb merre!”
“Rääkimata sellest, et need inimesed võivad su ühe käeliigutusega hävitada,” ütles naine.
“Kuidas nii? Kas need inimesed on siis nüüd rikkad ja mõjukad?”
“Kas teie nende lugu ei tea?”
“Ei. Rääkige mulle.”
Caderousse näis järele mõtlevat.
“Ei, parem mitte, see läheks liiga pikale,” ütles ta.
“Teil on täielik vabadus vaikida, kulla sõber,” sõnas abee niisuguse häälega, nagu poleks tal mingit huvi asja vastu. “Ma austan teie kõhklemist, teie käitumine näitab, et te olete tõepoolest hea inimene. Jätame selle jutu. Mis oli mu ülesanne? Täita lihtne formaalsus. Ma müün teemandi ära.”
Ja ta võttis teemandi taskust, tegi etüi lahti ja laskis kivil sädeleda Caderousse’i pimestatud silme ees.
“Tule ometi vaatama, naine,” hüüdis Caderousse kähinal.
“Teemant!” hüüatas Carconte, ajas enda püsti ja tuli üsna kindlal sammul trepist alla. “Mis teemandist te räägite?”
“Kas sa siis ei kuulnud, naine?” küsis Caderousse. “Selle teemandi on meile pärandanud vaene Edmond: kõigepealt oma isale ja siis oma kolmele sõbrale, Fernand’ile, Danglars’ile ja mulle ja oma pruudile Mercedesile. Teemant on väärt viiskümmend tuhat franki.”
“Oo kui ilus kalliskivi!” hüüatas Carconte.
“Nii et siis üks viiendik sellest summast kuulub meile?” küsis Caderousse.
“Jah, härra Caderousse,” vastas abee, “pluss veel Dantesi isa jagu. Ma usun, et mul on õigus see teie nelja vahel ära jagada.”
“Miks meie nelja vahel?” küsis Caderousse.
“Teie olite Edmond’i neli sõpra.”
“Need ei ole sõbrad, kes reedavad!” pomises naine.
“Seda ütlesin minagi,” sõnas Caderousse. “See on rüvetamine, pühaduseteotus – anda tasu reetmise, võib-olla koguni mõrva eest.”
“Teie ise tahtsite nõnda,” sõnas abee rahulikult ja pistis teemandi sutaanitaskusse. “Andke mulle nüüd Edmond’i sõprade aadressid, et ma võiksin tema viimset tahet täita.”
Jämedad higipiisad veeresid Caderousse’i laubalt alla, ta nägi, kuidas abee püsti tõusis ja ukse poole astus, otsekui tahaks oma hobusele pilku peale heita, ja siis tagasi tuli.
Caderousse ja ta naine vaatasid kirjeldamatul ilmel teineteisele otsa.
“Terve teemant jääks meile,” sõnas Caderousse.
“Arvad sa?” ütles naine.
“Jumalateener ei hakkaks meid petma.”
“Tee, nagu tahad,” ütles naine. “Mina ennast sellesse ei sega.” Ja ta astus palavikust värisedes trepi poole. Ta hambad plagisesid kohutavale kuumusele vaatamata.
Viimasel trepiastmel jäi ta korraks seisma.
“Mõtle hästi järele, Gaspard!” ütles ta.
“Minu otsus on kindel,” vastas Caderousse.
Carconte läks ohates oma tuppa; oli kuulda, kuidas põrand ta jalge all kriiksus, kuni ta oma tugitoolini jõudis ja sinna raskelt istuma vajus.
“Mida te olete otsustanud?” küsis abee.
“Rääkida teile kõik ära,” vastas kõrtsmik.
“See on vist tõesti kõige parem, mida te teha võite,” sõnas preester. “Mitte sellepärast, et ma tahaksin teada asju, mida teie minu eest varjata sooviksite, vaid sellepärast, et kui te aitate mul testamenditegija soovide kohaselt pärandust jagada, oleks see kõige parem.”
“Ma loodan seda,” vastas Caderousse, kelle nägu lõi õhetama lootuse- ja ahnusepunast.
“Ma kuulan teid,” ütles abee.
“Oodake,” lausus Caderousse, “keegi võib meid segada kõige põnevamal hetkel ja see oleks hirmus ebameeldiv. Pealegi pole vaja kellelgi teada, et te siia olete tulnud.”
Caderousse läks kõrtsi ukse juurde ja pani selle kinni, üliettevaatlikkusest lükkas veel öösel kasutatava põiklati ette.
Vahepeal oli abee endale valinud mõnusa paiga kuulamiseks; ta oli istunud nõndaviisi nurka, et tema jääks varju ja valgus otse kaasvestleja näole langeks. Tema ise istus, pea kummargil, käed koos, õigemini rusikasse pigistatud, ja valmistus kikkiskõrvu kuulama.
Caderousse tõi järi ja istus tema vastu.
“Pea meeles, et mina sulle peale ei käi,” kostis kõrtsituppa
Carconte’i värisev hääl, otsekui oleks ta kujunevat situatsiooni läbi lae näinud.
“Hästi, hästi,” ütles Caderousse, “ärme sellest enam räägime. Ma võtan kõik enda peale.”
Ja ta alustas.
VII
JUTUSTUS
“Kõigepealt pean ma teilt paluma, härra, et te mulle midagi tõotaksite.”
“Nimelt?” küsis abee.
“Kui te peaksite kunagi kasutama neid üksikasju, millest ma teile kohe räägin, ei tohi ükski hing teada saada, et need on minu käest tulnud, sest inimesed, kellest ma rääkima hakkan, on rikkad ja vägevad, ja kui nemad mind kas või sõrmeotsagagi puudutaksid, murraksid nad minu katki nagu klaasitükid
“Võite olla muretu, armas sõber,” ütles abee. “Mina olen preester ja pihisaladused surevad mu rinnas. Ärge unustage, et meie ainus eesmärk on täita väärikalt meie sõbra viimset tahet. Kõnelge kedagi säästmata ja ilma vihata. Rääkige tõtt ja ainult tõtt. Ma ei tunne ja arvatavasti ei saa iial tundma inimesi, kellest te mulle räägite. Pealegi olen ma ju itaallane ja mitte prantslane. Ma kuulun jumalale, mitte inimeste sekka, ja ma lähen tagasi kloostrisse, kust ma tulin välja ainult selleks, et täita ühe surija viimset tahet.”
Abee kindel lubadus näis Caderousse’ile julgust juurde andvat.
“Kui asi nii on,” ütles Caderousse, “siis ma tahan, ma ütleksin isegi, et pean teile selgitama, kuivõrd te eksite sõprade kohta, keda vaene
