ta kõrtsmiku tähelepanu endale tõmmata; nähes aga siis, et kõrtsmiku näol polnud midagi peale üllatuse, et ta pole küsimusele vastust saanud, leidis preester, et on aeg sellele üllatusele lõpp teha, ja ta lausus selgesti tuntava itaalia aktsendiga:
“Kas teie olete härra Caderousse?”
“Jah, härra,” ütles kõrtsmik, keda see küsimus üllatas võib-olla enamgi kui eelnev vaikus, “ma olen see tõepoolest. Gaspard Caderousse, teie teenistuses.”
“Gaspard Caderousse.. jaa, just nii see nimi ja liignimi olidki. Te elasite vanasti Meilhani alleel? Neljandal korrusel?”
“Täpselt nii.”
“Ja te pidasite seal rätsepaametit?”
“Jah, aga äri läks halvasti. Siin pagana Marseille’s on nii kuum, et varsti ei pane inimesed endale üldse enam riideid selga. Palav on, kas te ei soovi midagi kosutuseks?”
“Võib küll, andke mulle, palun, pudel oma kõige paremat veini ja jätkame siis poolelijäänud jutuajamist.”
“Nagu soovite, härra abee,” ütles Caderousse.
Ja et mitte kasutamata jätta head võimalust tuua lauale üks oma viimaseid kahooripudeleid, kiirustas Caderousse luugi juurde selles alumise korruse ruumis, mis oli ühteaegu kõrtsituba ja köök.
Kui ta viie minuti pärast tagasi tuli, leidis ta abee järil istumas, toetudes küünarnukiga pikale lauale, kuna Margottin, taibates, et vastupidiselt tavalistele tulijatele see kummaline reisimees tellib midagi, oli abeega ilmselt rahu sõlminud ja sirutas oma karvadest palja kaela vastu abee reit ja vaatas talle igatseva pilguga otsa.
“Te elate üksi?” küsis abee kõrtsmikult, sellal kui too pani tema ette lauale pudeli ja ühe klaasi.
“Jumal paraku jah, või peaaegu üksi, härra abee. Naisest pole mul peaaegu mingit abi, sest ta on alailma haige. Vaene Carconte!”
“Ah te olete abielus?” küsis preester kerge huviga ja vaatas ringi; tema pilk näis otsekui hindavat vaese abielupaari viletsa sisustuse tühist väärtust.
“Te leiate, et ma pole rikas, härra abee? Kas pole nii?” Caderousse ohkas. “Mis parata! Et siin ilmas edasi jõuda, on sellest vähe, kui oled aus.”
Abee läbitungiv pilk püsis ainiti kõrtsmikul.
“Jaa, aus. Sellega võin ma tõesti kiidelda, härra abee,” sõnaskõrtsmik, pani ühe käe rinnale ja noogutas sügavasti, kannatades välja abee pilgu. “Meie ajal igaüks seda enda kohta öelda ei saa.”
“Seda parem, kui teie kiitlemisel on tõepõhi all,” tähendas abee. “Varem või hiljem, olen selles sügavasti veendunud, saab aus inimene oma tasu ja kuri saab karistada.”
“Teie amet kohustab teid nõnda rääkima, härra abee, teie amet kohustab teid selleks,” sõnas Caderousse kibestunult. “Lõppude lõpuks on igal inimesel vabadus teie sõnu uskuda või mitte.”
“Ilmaaegu räägite nõnda,” ütles abee, “võib-olla just mina toon teile praegu tõendi oma sõnade kinnituseks.”
“Mida te sellega öelda tahate?” küsis Caderousse imestusega.
“Tahan öelda seda, et ennekõike pean ma kindlaks tegema, kas teie olete inimene, kelle juurde mul on asja.”
“Missuguseid tõendeid te tahate?”
“Kas te tundsite 1814. või 1815. aastal ühte meremeest, kelle nimi oli Dantes?”
“Dantes!.. Kas ma tundsin vaest Edmond’i? Aga loomulikult! Ta oli isegi mu väga hea sõber!” hüüatas Caderousse ja hõõguv puna tõusis talle näkku; abee selged ja kindlad silmad näisid suurenevat, otsekui tahaks ta küsitletava tervenisti oma pilguhaardesse tõmmata.
“Jaa, ta nimi oli vist tõepoolest Edmond.”
“Te küsite, kas tolle noore poisi nimi oli Edmond? Muidugi oli! See on niisama kindel, kui minu nimi on Gaspard Caderousse. Mis on vaesest Edmond’ist saanud, härra abee?” küsis kõrtsmik. “Kas te tundsite teda? Elab ta veel? On ta vaba? On ta õnnelik?”
“Ta suri vangis, palju ahastavamas ja viletsamas olukorras kui need, kes Touloni vanglas rasket sunnitööd teevad.”
Caderousse’i algul õhetama löönud nägu kahvatas lubivalgeks. Ta keeras abeele selja ja too nägi, kuidas ta pühkis silmanurgast pisara punase räti servaga, mis oli tal pähe seotud.
“Vaene poiss!” pomises Caderousse. “See näitab veel kord, et ma rääkisin õigust, härra abee, vanajumal on hea ainult halbade vastu.” Ja Caderousse jätkas lõunamaalastele omases värvikas kõnepruugis: “Oh, maailm pöörab järjest hullema poole. Tuleks ometi taevast kaks päeva püssirohtu ja tund aega tuld, ning asi oleks klaar.”
“Paistab, et te armastasite seda poissi südamest?” küsis abee.
“Jah, ma armastasin teda,” ütles Caderousse, “kuigi ma pean endale seda ette heitma, et korraks kadestasin ta õnne. Aga pärastpoole, uskuge mind, Caderousse’i ausõna selle peale, olen ma tema õnnetule saatusele ainult kaasa tundnud.”
Sugenes vaikus, mille jooksul abee uuriv pilk jälgis ainiti kõrtsmiku ilmekat nägu.
“Kas teie tundsite ka vaest poissi?” küsis Caderousse.
“Mind kutsuti tema surivoodile andma talle usuga viimset tuge,” vastas abee.
“Millesse ta suri?” küsis Caderousse kähinal.
“Millesse võib surra inimene vanglas kolmekümneaastaselt kui mitte sellesse, et ta on vangis?”
Caderousse pühkis laubalt voolavat higi.
“Aga imelik kogu loos on see,” jätkas abee, “et oma surivoodil Dantes vandus mulle ristilöödu kuju ees, kelle jalgu ta suudles, et ta ei teadnud tõelist põhjust, miks ta vangis oli.” “See on tõsi, jumala tõsi,” pomises Caderousse. “Ta ei võinud seda teada. Ei, härra abee, vaene poiss ei valetanud.” “Sellepärast ta paluski mind välja selgitada tema õnnetuse põhjus, mida ta ise kunagi ei suutnud, ja pesta puhtaks mälestus temast, kui seda peaks olema määritud.”
Ja abee üha teravnev pilk õgis Caderousse’i peaaegu süngeks läinud ilmet.
“Ühel rikkal inglasel,” jätkas abee, “Dantesi saatusekaaslasel, kes vabanes Teise restauratsiooni ajal vanglast, oli väga hinnaline teemant. Kui inglane vangist välja pääses, tahtis ta jätta Dantesile, kes oli haiguse ajal tema eest vennalikult hoolitsenud, selle teemandi tänutäheks. Dantes ei püüdnudki sellega valvureid ära osta, need oleksid võinud selle ju vastu võtta ja ta pärast reeta, vaid hoidis seda hoolega seks puhuks, kui ta peaks vangist välja pääsema. Sest kui ta pääseks vangist välja, piisaks teemandi müügist, et oma varanduslikku seisu kindlustada.”
“Te ütlesite, et see oli väga hinnaline teemant?” küsis Caderousse, kelle silmad lõid hiilgama.
“Kõik on suhteline,” vastas abee, “Edmond’ile väga hinnaline. Selle väärtus oli viiskümmend tuhat franki.”
“Viiskümmend tuhat franki!” hüüdis Caderousse. “See pidi siis
