ei mingit põhjust. Ma nägin, et te olete õnnetu, ja teie õnnetus äratas minus huvi, ei midagi muud. Aga kui teie peaksite arvama, et minul on omad arved kaarida, siis adjöö, kulla sõber, rabelge ise välja, kuidas aga oskate.”
Ja Danglars tegi näo, nagu kavatseks püsti tõusta.
“Ei,” ütles Fernand teda tagasi hoides, “jääge siia! Mulle on see lõppude lõpuks ükskõik, kas te vihkate Dantèsi või te ei vihka teda. Mina igatahes vihkan. Ma tunnistan seda avalikult. Leidke võimalus ja mina viin selle täide, peaasi et mees surma ei saaks, sest Mercédès ütles, et ta tapab enda, kui keegi peaks tapma Dantèsi.”
Caderousse ajas oma lauale vajunud pea püsti, vaatas oma häguste ja juhmistunud silmadega vaheldumisi Fernand’i ja Danglars’i ning ütles:
“Tapma Dantèsi! Kes räägib siin Dantèsi tapmisest? Mina ei taha, et Dantès tapetaks. Ta on minu sõber. Täna hommikul oli ta valmis minuga oma raha jagama, nii nagu mina oma raha temaga jagasin. Mina ei taha, et Dantès tapetaks.”
“Kes sulle tapmisest on rääkinud, idioot!” käratas Danglars. “Me teeme lihtsalt natuke nalja. Joo tema terviseks,” lisas ta Caderousse’i klaasi täites, “ja jäta meid rahule!”
“Justament! Dantèsi terviseks!” hüüdis Caderousse ja tühjendas oma klaasi. “Tema terviseks! Tema terviseks… hõkk!”
“Aga vahend… vahend?” küsis Fernand.
“Kas te pole seda siis veel leidnud?”
“Ei, selle te võtsite enda peale.”
“Tõsi jah,” sõnas Danglars, “prantslased on hispaanlastest selle poolest üle, et hispaanlased peavad ainult plaani, aga prantslased mõtlevad selle välja.”
“Noh eks mõtelge siis ometi välja,” nõudis Fernand kärsitult.
“Kelner,” hüüdis Danglars, “tooge sulg, tinti ja paberit!”
“Sulg, tinti ja paberit,” pomises Fernand.
“Jah, mina olen arvepidaja, tint, paber ja sulg on minu tööriistad. Ilma oma tööriistadeta ei oska ma midagi teha.”
“Sulg, tinti ja paberit!” hõikas nüüd Fernand omakorda.
“Kõik, mida te soovite, on seal laual,” ütles kelner, näidates soovitud esemetele.
“Andke need siia!”
Kelner võttis paberi, sule ja tindi ning tõstis need lehtlalauale.
“Kui mõelda sellele,” ütles Caderousse, lastes oma käel paberile vajuda, “et nendega siin saab ühte inimest hoopis kindlamalt tappa kui teda metsatukas varitseda ja maha lüüa! Mina olen tindipotti, paberilehte ja sulge alati rohkem kartnud kui mõõka või püstolit.”
“Vennike polegi nii täis, kui paistab,” pomises Danglars. “Kallake talle veini, Fernand!”
Fernand täitis Caderousse’i klaasi, ja et too oli õige joomamees, tõstis ta käe paberilt ja kahmas klaasi.
Katalaan jälgis Caderousse’i, kes veini järjekordsest rünnakust peaaegu oimetuna pani või õigemini laskis oma klaasil lauale tagasi kukkuda.
“Noh ja mis nüüd?” küsis katalaan, nähes, et Caderousse’i viimane mõistuseraas hakkas joodud veiniklaasi mõjul kaduma.
“Mis nüüd? Ütleme näiteks,” sõnas Danglars, “et kui pärast niisugust reisi, nagu tegi Dantès, mille jooksul ta käis Napolis ja Elba saarel, keegi nüüd teataks kuninglikule prokurörile, et Dantès on bonapartistide agent…”
“Mina teatan, mina…” hüüdis noormees õhinal.
“Oletame! Aga siis sunnitakse teid oma kaebusele alla kirjutama, teid pannakse silm silma vastu inimesega, kelle peale te kaebasite. Mina muidugi muretsen teile andmed, see on selge. Aga Dantès ei jää ju igavesti vanglamüüride vahele, ühel heal päeval tuleb ta sealt välja ja sellel päeval, kui ta sealt välja tuleb, häda sellele, kes ta sinna toimetas.”
“Seda ma just tahangi, et ta tuleks minuga tüli norima.”
“Aga Mercédès! Mercédès hakkab teid vihkama, kui te õnnetuseks peaksite tema palavasti armastatud Edmond’i nahka kas või kriimustamagi. “
“Seda küll,” pomises Fernand.
“Ei, ei.” ütles Danglars, “kui otsustatakse midagi niisugust ette võtta, siis on targem teha nii, nagu mina praegu teen: võtta sulg, kasta tindi sisse ja kirjutada vasaku käega, et keegi käekirja ära ei tunneks, umbes järgmise sisuga väike pealekaebus.”
Ja Danglars, toimides oma sõnade järgi, kirjutas vasaku käega tagurpidi kaldkirjas, millel polnud midagi ühist tema tavalise käekirjaga, järgmised read ja ulatas Fernand’ile, kes need tasase häälega ette luges:
“Üks trooni ja usu sõber teatab härra kuninglikule prokurörile, et keegi Edmond Dantèsi nimeline mees, “Pharaoni” tüürimees, jõudis täna hommikul kohale Izmirist. Laev tegi vahepeatuse Napolis ja Portoferraios, kuhu see mees viis Murat’lt kirja usurpaatorile ja kus ta sai usurpaatorilt kirja viimiseks bonapartistide komiteele Pariisi.
Tõendid tema kuriteo kohta leitakse, kui ta arreteeritakse. See kiri on kas tema käes, tema isa juures või tema kajutis “Pharaoni” pardal.”
“Näete nüüd!” ütles Danglars. “Nõndaviisi on teie kättemaks arukas, sest see ei saa mitte kuidagi teie enda peale tagasi langeda, asi läheb lihtsalt oma rada. Nüüd tuleb vaid kiri kokku murda, nagu mina seda teen, ja kirjutada sinna peale: “Härra kuninglikule prokurörile.” Ja ongi kõik!”
Ja Danglars kirjutas otsekui naljaviluks adressaadi peale.
“Ja ongi kõik!” hüüdis Caderousse, kes oma viimast aruraasu pingutades oli lugemist jälginud ja vaistlikult taipas, millist õnnetust selline kaebus kaasa võib tuua. “Ja ongi kõik! Ainult et see on alatus!”
Ta sirutas käe välja, et kirja oma pihku haarata.
“Kõik see,” ütles Danglars, lükates kirja Caderousse’i käeulatusest eemale, “kõik see, mis ma teen ja räägin, on ju ainult nali. Mina oleksin esimene, kes kurvastaks, kui Dantèsiga, tubli Dantèsiga, midagi juhtuma peaks. Ja sellepärast, vaata…”
Danglars võttis kirja, käkerdas kokku ja viskas lehtla nurka.
“Jumal tänatud,” ütles Caderousse. “Dantès on minu sõber, ja ma ei taha, et keegi talle halba teeb.”
“Kes kurat talle halba tahab teha! Seda ei taha ei mina ega Fernand!” ütles Danglars ja tõusis püsti, vaadates noormeest, kes himuga nurka visatud kaebekirja poole kiikas.
“No siis laseme veini tuua,” ütles Caderousse, “mina tahan juua Dantèsi ja ilusa Mercédès terviseks.”
“Oled juba niigi ülearu kaaninud, sa igavene viinanina,” ütles Danglars. “Kui sa kavatsed veel jätkata, pead siia magama jääma, sest sa ei püsi enam jalul.”
“Mina!” hüüdis Caderousse ja ajas ennast joobnu ärplemishoos püsti. “Või mina ei püsi enam jalul!
