isa,” ütles Edmond, naeratades isa üllatuse peale, mida põhjustas temale osutatud nii suur au.
“Aga miks sa siis ära ütlesid?” küsis rauk.
“Et kiiremini sinu juurde jõuda, isa,” vastas noormees. “Ma tahtsin sind nii väga näha.”
“Küllap see pahandas heasüdamlikku härra Morreli,” ütles Caderousse. “Kui inimene sihib kapteni kohta, ei maksaks oma reederit pahandada:”
“Ma ütlesin talle, mis põhjusel ma keeldusin,” sõnas Dantès. “ja ma loodan, et ta mõistis seda.”
“Kui inimene tahab kapteniks saada, peab ta oma peremehi natuke meelitama.”
“Loodan ilma selleta kapteniks saada,” kostis Dantès.
“Seda parem! Seda parem! Kõik vanad sõbrad rõõmustaksid, ja ma tean ühte inimest, kes elab Saint-Nicolas’ tsitadelli taga, ega temagi kurvastaks.”
“Mercédès?” küsis rauk.
“Jah, isa,” vastas Dantès. “Ja nüüd, kus ma olen sind näinud ja kus ma tean, et sa ennast hästi tunned ja sul on kõik, mida vajad, palun, luba mul minna Katalaanikülla.”
“Mine, mu poiss,” ütles vana Dantès. “Ja õnnistagu sind issand naisega nii, nagu ta mind pojaga on õnnistanud.”
“Tema naine!” hüüatas Caderousse. “Käivad teil aga asjad kähku. Minu arust ei ole ta seda veel.”
“Ei,” vastas Dantès, “aga tõenäoliselt saab ta selleks õige pea.”
“Olgu kuidas on, aga teed targasti, kui kiirustad, poiss.”
“Mispärast?”
“Mercédès on ilus tüdruk ja ilusatel tüdrukutel pole kavaleridest puudu. Temal käivad nad lausa karjakaupa kannul.”
“Kas tõesti?” küsis Edmond ning tema naeratusel oli murelik varjund.
“Nii see on,” kinnitas Caderousse, “ja mõni on isegi õige hea partii. Aga noh, sina saad kapteniks, sinul pole põhjust karta, et sa korvi saad.”
“Kas see peab tähendama,” jätkas Dantès naeratusega, mis ei suutnud tema rahutust varjata, “et kui ma ei oleks kapten…”
“Mine sa tea…” pomises Caderousse.
“Ei ole tõsi,” ütles noormees. “Mina olen naistest üldiselt paremal arvamusel kui teie, ja Mercédèsist veel eriti, ja olgu ma kapten või mitte, tema jääb mulle truuks.”
“Seda parem! Seda parem!” ütles Caderousse. “Alati on hea, kui inimene naist võttes temasse usub. Aga sellegipoolest, kuula mind, poiss, ära kaota aega, mine teata talle oma saabumisest ja räägi talle oma lootustest.”
“Ma lähen,” ütles Edmond.
Ta kaisutas isa, viipas Caderousse’ile ja lahkus.
Caderousse jäi veel veidikeseks. Siis jättis omakorda vana Dantèsiga hüvasti ja läks alla, et kohtuda Danglars’iga, kes ootas teda Senaci tänava nurgal.
“Kas nägid teda?” küsis Danglars.
“Tulen just tema juurest.”
“Kas ta rääkis sellest, et loodab kapteniks saada?”
“Ta rääkis nii, nagu ta seda juba oleks.”
“Kannatust!” ütles Danglars. “Minu arust kipub ta ülearu kiirustama.”
“Mnjaa! Paistab, et Morrel on talle seda lubanud.”
“Ta on muidugi rõõmu täis?”
“Nina päris püsti. Ta pakkus mulle oma teeneid, nagu oleks ta juba teab mis tähtis tegelane. Tahtis anda rahagi laenuks, nagu oleks ta mingi pankur.”
“Ja sina ütlesid ära?”
“Loomulikult. Kuigi oleksin võinud väga hästi vastu võtta, sest lõppude lõpuks sai ta minu käest esimese raha, millega tegutsema hakkas. Aga nüüd ei vaja härra Dantès enam kellegi abi, tema saab ju kapteniks.”
“Häh!” ühmas Danglars. “Veel ei ole ta seda.”
“Oleks kena küll, kui ta ei saaks, muidu pole temaga üldse enam võimalik rääkida.”
“Kui me väga tahame,” ütles Danglars, “jääb ta selleks, kes ta on, aga võib-olla et veel tühisemaks vennaks, kui on.”
“Mis sa ütlesid?”
“Ei midagi. Räägin omaette. Kas ta on ikka veel armunud kaunisse katalaani?”
“Kõrvuni. Tema juurde ta läkski. Ma olen üsna kindel, et seal ootavad teda pisikesed ebameeldivused.
“Räägi lähemalt.”
“Misjaoks?”
“Asi on tähtsam, kui sa arvad. Sa vist ei salli Dantèsi?”
“Ma ei salli ennasttäis inimesi.”
“Räägi mulle õige, mida sa selle tüdruku kohta tead.”
Midagi päris kindlat ma ei tea. Olen ainult näinud üht-teist, mis paneb mind mõtlema, nagu ma sulle ütlesin, et tulevast kaptenit ootavad ebameeldivused Vieille-Infirmerie tee kandis.”
“Mida sa oled näinud? Räägi!”
“Olen näinud, et iga kord, kui Mercédès linnas käib, saadab teda turske katalaan – mustade silmade ja punetava nahaga, tumedavereline ja ägeda loomuga – , Mercédès kutsub teda onupojaks.”
“Tõega? Arvad sa, et see onupoeg püüab temaga mehkeldada?”
“Arvan küll, mida muud, pagan võtku, üks kahekümne ühe aastane noormees võib tahta ilusalt seitsmeteistkümneaastaselt tüdrukult?”
“Ah et Dantès läks siis Katalaanikülla?”
“Ta lahkus enne mind.”
“Kui me ka sinnapoole läheksime, võiksime põigata sisse “Réserve’i”, seal klaasikese “La Malgue’i” juua ja uudiseid oodata.”
“Kes meile neid toob?”
“Me oleme tee ääres ja Dantèsi näost saame kohe aru, kuis on lood.”
“Lähme siis pealegi,” ütles Caderousse, “aga sina maksad.”
“Selge see,” vastas Danglars.
Ja mõlemad astusid kiirel sammul mainitud koha noole. Seal lasksid nad endale tuua pudeli ja kaks klaasi.
Vaevalt kümne minuti eest oli papi Pamphile näinud Dantèsi mööda minemas.
Olles kindlad, et Dantès oli Katalaanikülas, istusid mehed puhkevate lehtedega plataanide ja sükomooride varju, mille okstel
