pilk silmapiiri poole suunatud ja kõrv kikkis, “La Malgue’i” kihiseval veini kulistasid, kössitas päikesest ja mistraalist paljaks näritud künka taga Katalaaniküla.
Ühel päeval oli tulnud Hispaaniast käputäis salapäraseid inimesi ja randunud maasäärel, kus nad elavad veel praegugi. Nad tulid teadmata kust ja rääkisid tundmatut keelt. Üks nende juhte, kes oskas provanssaali keelt, palus Marseille linnavalitsuselt luba jääda sellele lagedale ja viljatule maaninale, kuhu nad muistsette meresõitjate kombel oma alused liivale olid tõmmanud. Nad said loa ja kolm kuud hiljem kerkis väike küla kaheteistkümne kuni viieteistkümne pargase ümber, mis oli need mustlased merelt siia toonud.
Selles kummalises ja maalilises külas, ehitatud pooleldi mauri, pooleldi hispaania stiilis, elavad veel tänapäevalgi nende inimeste järeltulijad ja kõnelevad oma isade keelt. Juba kolm-neli sajandit on nad ustavalt püsinud väikesel maaninal, kuhu nad olid laskunud nagu merelindude parv; marseille’lastega nad ei segunenud, abiellusid omavahel ja säilitasid oma kodumaa tavad ja riituse, nii nagu nad säilitasid keelegi.
Tulgu nüüd lugeja meiega kaasa selle väikese küla ainukesele tänavale ja astugu koos meiega ühte majja, millele nagu teistelegi on päike väljastpoolt andnud kauni koltunud lehe värvi, nii iseloomuliku selle maanurga kõigile iidsetele mälestusmärkidele, seestpoolt on aga majad valgeks võõbatud lubjaga, mis on hispaania posada’de5 ainus kaunistus.
Ilus noor neiu, kellel olid pigimustad juuksed ja sametised gasellisilmad, seisis vastu vaheseina nõjatudes ja näperdas oma peente, otsekui antiikjumalanna kaunikujuliste sõrmede vahel süütut kanarbikuoksa, millelt ta õisi ära rebis ja mille riismed juba põrandal vedelesid. Tema küünarnukini paljad, päikesest pruunid käsivarred, mis näisid olevat voolitud Arles’i Venuse järgi, värisesid palavikulisest kärsitusest ja ta lõi oma painduva ja nõtke jalaga vastu maad, nii et ta kaunikujuline, sihvakas ja sale säär hallide ja siniste rombidega punases puuvillsukas välja paistis.
Temast kolm sammu eemal istus toolil seda kõigutades ja küünarnukki vanale, koidest uuristatud mööblitükile toetades pikka kasvu kahekümne kuni kahekümne kahe aastane noormees, kelle näol heitlesid pahameel ja mure. Noormees vaatas küsivalt neiu poole, aga neiu kindel ja kõigutamatu pilk hoidis teda vaos.
“Mercédès,” ütles noormees, “varsti on lihavõtted, siis oleks paras aeg pulmi pidada, vastake mulle ometi.”
“Ma olen teile juba sada korda vastanud, Fernand, te olete tõesti iseenda vaenlane, et tulete seda minult veel kord küsima.”
“Korrake mulle seda veel, ma anun teid, korrake veel üks kord, et ma jääksin seda uskuma. Ütelge mulle sajandat korda, et te ei hooli minu armastusest, mida teie ema heaks kiitis, tehke mulle täielikult selgeks, et te mängite minu õnnega, et minu elu või surm ei tähenda teile midagi! Oo jumal, jumal küll! Unistada kümme aastat sellest, et saada teie meheks, Mercédès, ja nüüd kaotada see lootus, mis oli minu elu ainus eesmärk!”
“Igatahes mina ei ole teie lootusi mingil moel õhutanud, Fernand,” vastas Mercédès. “Teie ei saa mulle ette heita, et ma oleksin kas või üksainus kord teiega koketeerinud. Ma olen teile alati öelnud: ma armastan teid nagu venda ja ärge nõudke minult kunagi rohkemat, kui on vennalik armastus, sest minu süda kuulub teisele. Kas ma pole teile alati nõndaviisi rääkinud, Fernand?”
“Jaa, ma tean, Mercédès,” vastas noormees. “Te olete minu vastu alati julmalt avameelne olnud. Aga kas te olete unustanud katalaanide püha seaduse, mille järgi nad peavad abielluma omavahel?”
“Te eksite, Fernand, see pole seadus, vaid lihtsalt harjumus, selles on lugu. Ja uskuge mind, ärge püüdke seda harjumust enda kasuks välja mängida. Teid võetakse nekrutiks, Fernand. Et te veel vaba olete, on lihtsalt vastutulek. Teid võidakse iga hetk lipu alla kutsuda. Ja kui te kord juba sõdur olete, mida hakkate te siis peale minuga, see tähendab, vaese neiuga, kes on orb, nukrameelne, rahata, kelle kogu vara on peaaegu lagunenud hurtsik, kus ripub paar kulunud võrku, närune pärandus, mille mu isa jättis emale ja ema minule? Juba umbes aasta otsa, kus ta surnud on, mõtelge sellele, Fernand, elan ma peaaegu teiste armust! Mõnikord te teete näo, nagu oleks teil minust kasu, seda vaid selleks, et teil oleks õigus minuga oma kalasaaki jagada. Ja mina lepin sellega, Fernand, sest teie olete mu isa vennapoeg ja me kasvasime koos üles, ja veel enam sellepärast, et see teeks teile liiga haiget, kui ma seda vastu ei võtaks. Aga ma tajun väga hästi, et kala, mida ma müün ja mille eest saadud rahaga ketramiseks kanepit ostan, on almus, ma tajun seda, Fernand.”
“See pole tähtis, Mercédès. Mis sest, et te olete vaene ja üksi, aga nõnda sobite mulle paremini kui Marseille kõige uhkema reederi või rikkaima pankuri tütar! Mida on siis meiesugusel vaja? Korralikku naist ja head perenaist. Kust võiksin ma selles mõttes teist kedagi paremat leida?”
“Fernand,” vastas Mercédès pead raputades, “kui naine armastab kedagi teist ja mitte oma meest, võib tast tulla halb perenaine ja ta ei saa kindel olla, et ta jääb korralikuks naiseks. Leppige minu sõprusega, sest ma kordan teile, see on kõik, mida ma teile lubada võin. Mina luban ainult seda, mille kohta ma võin kindel olla, et saan seda anda.”
“Jaa, ma mõistan,” ütles Fernand, “oma viletsust talute te kannatlikult, aga teil on hirm minu viletsuse ees. Mercédès, kui te mind armastate, püüan ma haljale oksale jõuda. Teie toote mulle õnne ja ma saan rikkaks: ma võin kalapüügi laiemalt ette võtta, võin minna ametnikuks kaubakontorisse, võin ise kaupmeheks hakata.”
“Te ei saa sellele loota, Fernand, sest te olete sõdur, ja kui te praegu olete siin, Katalaanikülas, siis ainult sellepärast, et ei ole sõda. Jääge kaluriks. Ärge unistage sellest, mis laseb teil tegelikkust veelgi kohutavamana paista, ja leppige minu sõprusega, sest midagi muud ma teile anda ei või.”
“Teil on õigus, Mercédès, ma hakkan meremeheks, sest siis on mul meie isade riietuse asemel, mida teie põlastate, läikiv müts, triibuline pluus ja sinine ankrunööpidega kuub. Kas mitte nõnda ei pea olema riides, et teile meeldida?”
“Mida te sellega öelda tahate?” küsis Mercédès, vaadates noormeest kõrgi pilguga. “Mida te sellega öelda tahate? Ma ei mõista teid.”
“Ma tahan öelda, Mercédès, et te olete nii karm ja julm minu vastu ainult sellepärast, et te ootate kedagi, kes käib nõndaviisi riides. Aga see, keda te ootate, on võib-olla heitliku meelega, ja kui tema seda ei ole, on meri seda tema eest.”
“Fernand,” hüüdis Mercédès, “ma uskusin, et te olete hea, aga ma eksisin! Fernand, te olete õel inimene, kui kutsute oma armukadedusele toeks jumala viha! Olgu nii, jah, ma ei varja, ma ootan ja armastan seda, kellest te räägite, ja kui ta ei peaks tagasi tulema, siis selle asemel et süüdistada teda truudusetuses, nagu teie seda teete, siis mina ütlen, et ta suri mind armastades.”
Noor katalaan raputas end vihaselt.
“Ma mõistan teid, Fernand: te ei salli teda sellepärast, et mina teid ei armasta. Te lähete oma katalaani noaga tema pussi vastu! Mis kasu te sellest saate? Kaotate mu sõpruse, kui teid võidetakse, või muutub mu sõprus vihkamiseks, kui teie võidate. Uskuge mind, sellega te ühele naisele ei meeldi, kui hakkate tüli norima mehega, keda see naine armastab. Ei, Fernand, ärge laske kurjadel mõtetel enda üle võimust võtta. Oma naiseks te mind ei saa leppige siis sellega, et olen teie sõber ja õde. Ja pealegi,” lisas ta, silmad erutusest pisarais, “oodake, olge kannatlik, Fernand, just praegu te ütlesite, et meri on salakaval. Sellest on juba neli kuud, kui ta merele läks, kuipalju torme on nende nelja kuu jooksul olnud!”
Fernand jäi pealtnäha rahulikuks, ta ei üritanud pühkida Mercédèsi põskedel voolavaid pisaraid,
Maja, võõrastemaja, kõrts (hisp. k.).
