“Pharaoni” kohta teateid pärimas. Pagana pihta, Edmond! Teid on põhjust kadestada, teil on ilus sõbratar!”
“Ta ei ole mu sõbratar,” lausus noor meremees tõsiselt. “Ta on mu pruut.”
“Teinekord teeb see üks välja,” naeris reeder.
“Meie jaoks mitte, härra Morrel,” vastas Dantès.
“Hea küll, olgu nii, kulla Edmond,” jätkas reeder, “ma ei pea teid kinni. Te ajasite minu asju küllalt hästi ja ma võin teile nüüd õigusega piisavalt vaba aega anda oma asjade ajamiseks. On teil raha vaja?”
“Ei, mul on alles kogu sõidu eest saadud tasu, ühesõnaga, ligi kolme kuu palk.”
“Te olete korralik noormees, Edmond.”
“Ärge unustage, et mul on vaene isa, härra Morrel.”
“Jajaa, ma tean, te olete hea poeg. Minge siis oma isa vaatama. Ka minul on poeg ja ma oleksin õige pahane inimesele, kes teda pärast kolm kuud kestnud sõitu minust eemale hoiaks.”
“Te lubate mul siis minna?” küsis noormees ja kummardas.
“Jah, kui teil mulle enam midagi öelda ei ole.”
“Ei.”
“Kas kapten Leclère ei andnud teile surivoodit minu jaoks kirja?”
“Ta ei oleks suutnud kirjutada, härra Morrel. Aga see tuletab mulle meelde, et pean teilt paluma kaks nädalat puhkust.”
“Et abielluda?”
“Seda esiteks ja siis selleks, et sõita Pariisi.”
“Hüva, hüva! Saate aega nii palju kui tarvis, Dantès. Laeva lossimine võtab vähemasti kuus nädalat ja enne kolme kuud merele ei minda… Aga kolme kuu pärast peate olema siin. “Pharaon”,” jätkas reeder noorele meremehele õlale patsutades, “ei saa merele minna ilma oma kaptenita.”
“Ilma oma kaptenita!” hüüatas Dantès ja ta silmad lõid rõõmust särama. “Ärge lubage liiga palju, härra Morrel, see on minu kõige palavam südamesoov. Kas te kavatsete mind “Pharaoni” kapteniks määrata?”
“Kui ma oleksin üksi, sirutaksin teile käe, kallis Dantès, ja ütleksin: “Asi on otsustatud.” Aga mul on kaasosanik, te ju tunnete itaalia kõnekäändu: “Chi ha compagno ha padrone.”3 Aga pool tööd on tehtud, kahest häälest üks teil juba on. Teise hääle muretsemine jätke minu hooleks, ma teen, mis minu võimuses.”
“Oo härra Morrel!” hüüatas noormees ja haaras, silmis tänupisarad, reederi mõlemad käed oma pihku. “Härra Morrel, ma tänan teid oma isa ja Mercédèsi nimel.”
“Hästi, hästi, Edmond! Pagan võtku, taevas on ometi jumal, kes õigeid inimesi aitab. Minge oma isa vaatama, minge Mercédèsi vaatama ja pärast otsige mind üles.”
“Kas te ei taha, et ma teid maale viin?”
“Ei, tänan. Mul on vaja veel Danglars’iga arveid klaarida. Kas te jäite temaga sõidu ajal rahule?”
“Oleneb, mis mõttes te seda küsite. Hea seltsimehe mõttes mitte, sest ilmselt ei salli ta mind sellest päevast peale, kus ma tegin rumaluse ja pärast omavahelist väikest tüli panin ette teha kümneminutiline peatus Monte-Cristo4 saarel, et tüli seal lahendada. Säärane ettepanek minu poolt oli rumalus ja ta tegi õigesti, et keeldus. Kui te mõtlete kui arvepidajat, siis selle kohta pole minu arvates midagi ette heita ja te jääte rahule sellega, kuidas ta oma töö on teinud.”
“Aga ütelge, Dantès,” küsis reeder, “kui te oleksite “Pharaoni” kapten, kas te jätaksite Danglars’i meelsasti laevale?”
“Ükskõik, kas kapteni või tüürimehena, härra Morrel, igatahes suhtun ma ka edaspidi väga aupaklikult inimestesse, keda minu reederid usaldavad.”
“Hüva, hüva, Dantès, ma näen, et te olete igas mõttes tubli poiss. Ma ei pea teid kauem kinni. Minge, te olete ju nagu tulistel sütel.”
“Ma võin siis saada puhkust?”
“Minge, ütlen ma teile.”
“Kas te lubate, et ma võtan teie paadi?”
“Võtke.”
“Nägemiseni, härra Morrel, ja tuhat tänu.”
“Nägemiseni, kallis Edmond, õnn kaasa!”
Noor meremees hüppas paati, istus ahtripingile ja andis käsu sõita Canebière’i äärde. Kaks madrust kummardusid sedamaid aerude kohale ja paat libises nii kiiresti kui võimalik mööda kitsast käiku kahe laevarea vahel sadamasuudmest Orléans’i kaini.
Reeder jälgis naeratades, kuidas Dantès kaldale jõudis, nägi, kuidas ta kaisillutisele hüppas ja otsekohe kadus kirevasse rahvasumma, mis kella viiest hommikul kuni kella üheksani õhtul sagib kuulsal Canebière’i tänaval, mille üle tänapäeva marseille’lased on nii uhked, et nad sõnavad maailma tõsiseima näoga ja aktsendiga, mis kõik nende ütlemised nii ilmekaks teeb: “Kui Pariisil oleks oma Canebière, siis oleks Pariis väike Marseille.”
Ümber pöördudes nägi reeder oma selja taga Danglars’i, kes näis ootavat tema käske, tegelikult aga vaatas nagu temagi noort meremeest.
Ainult et need kaks pilku, mis ühte ja sedasama meest jälgisid, olid väga erinevad.
II
ISA JA POEG
Jätkem Danglars, kes vihkamise küüsis üritab reederile kõrva sosistada mõnda kurikavalat väljamõeldist, ja jälgigem Dantèsi, kes ruttab läbi Canebière’i tänava kogu selle pikkuses, pöörab Noailles’ tänavasse, astub Meilhani alleel vasemat kätt asuvasse tagasihoidlikku majja, tõttab pimedast trepist üles viiendale korrusele ja ühe käega käsipuust hoides ja teisega põksuvale südamele surudes jääb seisma paokil ukse ees, kust paistab kätte kogu väike tuba.
Selles toas elas Dantèsi isa.
Uudis “Pharaoni” saabumisest polnud veel jõudnud vana mehe kõrvu, kes tooli peal seistes kahendas väriseva käega kressidega läbipõimunud elulõngu, mis piki aknaraami üles väänlesid.
Äkki ta tundis, kuidas keegi tal selja tagant ümbert kinni haaras ja hästi tuntud hääl hüüdis: “Isa, kallis isa!”
Rauk karjatas ja pöördus ümber. Nähes Edmond’i, vajus ta värisedes ja näost kahvatades poja käte vahele.
“Mis sul on, isa?” hüüdis noormees murelikult. “Oled sa haige?”
“Ei, ei, kallis Edmond, mu poiss, mu laps, ei. Ma ei teadnud sind oodata, ja nüüd rõõm, erutus… näha sind nii ootamatult… Oo mu jumal, ma vist suren!”
“Rahune, isa. See olen mina, tõesti mina. Räägitakse ju, et rõõm ei tee halba, sellepärast ma tulingi ette teatamata. Naerata mulle, ära vaata mind nii kohkunud silmadega. Ma olen tagasi ja nüüd läheb kõik hästi.”
“Siis
Kellel on ärikaaslane, sellel on peremees (it. k.).
Antud teoses on säilitatud saare nimetusena Monte-Cristo; tänapäeva atlastes esineb see kujul Montecristo.
