nüüd,” ütles Danglars, “jumala eest, ta peab ennast juba kapteniks!”
“Ta on seda tõesti,” ütles reeder.
“Jah, puudub vaid teie ja teie kompanjoni allkiri, härra Morrel.”
“Tont võtaks, miks me ei peaks teda sellele ametipostile jätma? Ta on küll noor, ma tean seda, aga paistab, et ta võtab asja innuga ja on oma ametis väga osav.” Pilvevari libises üle Danglars’i lauba.
“Vabandust, härra Morrel,” sõnas Dantès ligi astudes. “Nüüd, kus laev on ankrus, olen täiesti teie käsutuses. Te tahtsite minuga rääkida?”
Danglars astus sammu tagasi.
“Ma tahtsin teilt küsida, miks te peatusite Elba saarel?”
“Ma ei tea seda, härra Morrel. Tegin seda selleks, et täita kapten Leclère’i viimset käsku. Surivoodil andis ta mulle paki suurmarssal Bertrand’i2 jaoks.”
“Kas te siis nägite teda, Edmond?”
“Keda?”
“Suurmarssalit? “
“Jah.”
Morrel vaatas ringi ja tõmbas Dantèsi kõrvale.
“Kuidas elab keiser?” küsis ta erutatult.
“Hästi, niipalju kui ma oma silmi uskuda võin.”
“Te nägite siis keisrit ka?”
“Ta tuli marssali juurde parajasti siis, kui mina seal olin.”
“Ja te rääkisite temaga?”
“See tähendab, et tema rääkis minuga, härra Morrel,” lausus Dantès kerge muigega.
“Mida ta teile ütles?”
“Päris laeva kohta, millal see Marseille’sse läheb, milline teekond oli seljataga ja mis lastiga sõidab. Ma oletan, et kui laev oleks tühi olnud ja mina selle peremees, oleks ta tahtnud seda ära osta. Aga ma ütlesin talle, et olen vaid lihtne tüürimees ja et laev kuulub firmale “Morrel ja Poeg”. – “Aa!” ütles ta selle peale. “Ma tunnen neid. Morrelid on põlvest põlve reederid olnud, üks Morrel teenis minuga ühes rügemendis, kui ma olin Valence’i garnisonis.””
“See on, pagana pihta, tõsi!” hüüatas reeder rõõmsalt. “See oli minu onu, Policar Morrel, kes jõudis kapteni aukraadini. Dantès, te ütlete mu onule, et keiser mäletab teda, ja te näete, kuidas vanal torisejal silmad märjaks lähevad. Õigesti tegite, Dantès,” jätkas reeder noormehele sõbralikult õlale patsutades, “et te kapten Leclère’i korralduse täitsite ja Elba saarel peatuse tegite, kuigi see võiks teid kompromiteerida, kui teada saadakse, et te olete marssalile paki viinud ja keisriga rääkinud.”
“Kuidas see võiks mind kompromiteerida, härra Morrel?” imestas Dantès. “Ma isegi ei tea, mida ma viisin, ja keiser esitas mulle vaid küsimusi, mida ta igale lihtsurelikule oleks esitanud. Aga palun vabandust, tollimehed ja sanitaarteenistus tuleb. Lubate mul minna?”
“Minge, minge, kulla Dantès!”
Noormees läks eemale, ja sellal kui tema eemale läks, tuli Danglars ligemale.
“No kuidas oli?” küsis ta. “Paistab, et Dantès rääkis teile kaaluvatest põhjustest, miks ta Portoferraios ankrusse heitis?”
“Väga kaaluvatest, kallis härra Danglars.”
“Seda parem,” sõnas viimane. “Paha on näha seltsimeest, kes oma kohust ei täida.”
“Dantès täitis oma kohust,” vastas reeder. “Selle kohta pole midagi öelda. Kapten Leclère andis talle korralduse sadamasse sõita.”
“Muide, ma tahtsin veel kaptenist rääkida,” ütles Danglars.
“Kas ta ei andnud teile üle kapteni kirja?”
“Kes?”
“Dantès.”
“Minule? Ei. Oli tal siis kiri?”
“Minu arust andis kapten Leclère talle pakile lisaks ka kirja.”
“Mis pakist te räägite, Danglars?”
“Muidugi sellest, mille Dantès Portoferraiosse viis.”
“Kuidas te teate, et ta pidi Portoferraiosse mingi paki viima?”
Danglars punastas.
“Ma läksin kapteni kajutiuksest mööda, see oli paokil, ja ma nägin, kuidas kapten paki ja kirja Dantèsile andis.”
“Dantès ei rääkinud mulle sellest midagi,” tähendas reeder. “Aga kui tal see kiri on, küllap ta selle siis mulle annab.”
Danglars jäi viivuks mõttesse ja ütles siis:
“Palun, härra Morrel, ärge sellest Dantèsile rääkige. Ilmselt ma eksisin.”
Sel hetkel tuli noormees tagasi. Danglars läks ära.
“Kas te nüüd olete vaba, kulla Dantès?” küsis reeder.
“Jah.”
“Saite nii ruttu hakkama?”
“Jah. Andsin tollimeestele kaupade nimekirja ja sadamainspektsioon saatis koos lootsiga mehe, kellele andsin meie paberid.”
“Siin ei ole teil siis enam midagi teha?”
Dantès vaatas kiiresti ringi.
“Ei, kõik on korras,” ütles ta.
“Siis te võite minu poole lõunale tulla?”
“Andke andeks, härra Morrel, palun andke andeks, aga kõigepealt pean ruttama isa juurde. Olen teile sellegipoolest väga tänulik, et te mind oma küllakutsega austasite.”
“Õige, Dantès, õige. Ma tean, te olete hea poeg.”
“Aga…” küsis Dantès kuidagi kõheldes, “ega te juhuslikult ei tea, kas mu isa tervis on korras?”
“Ma arvan küll, kulla Dantès, kuigi ma ei ole teda näinud.”
“Jah, ta istub oma toapugerikus nelja seina vahel.”
“See näitab vähemasti, et tal teie äraoleku ajal millestki puudust polnud.”
Dantès naeratas.
“Mu isa on uhke loomuga,” sõnas ta, “ja kui ta ka kõigest puudust oleks tundnud, kahtlen ma, kas ta kelleltki peale jumala midagi küsima oleks läinud.”
“Olgu nii! Me siis ootame teid, kui olete oma esimese külaskäigu teinud.”
“Andke mulle veel kord andeks, härra Morrel, aga pärast seda on mul teha
Bertrand, Henri (1773 – 1884) – Prantsuse kindral. Oli koos Napoleoniga Elba ja Saint Helena saarel.
