Miia, pakkuge mulle seda lõbu.”
„Jah, Miia,” lausus kapten, „pajata meile mõni lugu, kuni meie pudelid tühjaks joome.”
„Kuulake siis mind,” sõnas Miia. „Ja teie, mu noor aadlimees, kes te mitte midagi ei usu, palun hoidke oma kahtlused ainult endale.”
„Kuidas te võite öelda, et ma mitte midagi ei usu?” ütles Mergy talle sosinal vastu. „Ausõna, ma usun, et te olete mu ära nõidunud, sest ma olen teisse juba kõrvuni armunud.”
Miia lükkas ta õrnalt eemale, sest Mergy suu peaaegu puudutas tema põske. Ja heitnud siis põgusa pilgu paremale ja vasakule, et kindlaks teha, kas kõik teda kuulavad, alustas ta järgmiselt:
„Kapten, te olete kindlasti olnud Hamelnis?” „Mitte iialgi.”
„Ja teie, kornet?”
„Mina ka ei ole.”
„Kuidas siis nii? Kas ma ei leia siis kedagi, kes on olnud Hamelnis?”
„Mina olen seal aasta otsa olnud,” sõnas üks ratsamees ligemale astudes.
„Ahah! Fritz, sa oled näinud Hamelni kirikut?” „Rohkem kui sada korda.”
„Ja tema värvilisi vitraaže?”
„Muidugi.”
„Ja mis oli neil vitraažidel kujutatud?”
„Neil vitraažidel?.. Vasakpoolsel aknal on minu arvates suur must mees, kes mängib flööti, ja väikesed lapsed jooksevad talle järele.”
„Täpselt nii. Ma räägin teile nüüd loo sellest mustast mehest ja neist lastest.
Palju aastaid tagasi kannatasid Hamelni elanikud rotinuhtluse tõttu, neid tuli lugematul hulgal põhja poolt, nende karjad olid nii tihedad, et maa oli lausa must, ja ükski voorimees ei julgenud oma hobuseid juhtida üle tee, kus need loomakesed vudisid. Kõik pandi silmapilguga nahka; ja aidas oli rottidel hõlpsam jagu saada vaaditäiest viljast kui minul ära juua klaas seda head veini.”
Ta jõi, pühkis suu puhtaks, ja jätkas:
“Hiirelõksud, rotilõksud, püünised, mürk – kõik oli asjata. Bremenist lasti kohale tuua pargas tuhande ühesaja kassiga; aga kasu ei mingit. Kui tuhat rotti maha tapeti, tuli kümme tuhat asemele, ja nad olid palju näljasemad kui eelmised. Ühesõnaga, kui selle nuhtluse vastu poleks abi saadud, poleks Hamelnisse jäänud ainsatki viljatera ja kõik elanikud oleksid surnud nälga. Siis aga tuli ühel reedesel päeval linnapea juurde pikk kuivetunud mees, ta nägu oli päikesest põlenud, silmad olid suured, suu ulatus kõrvuni, seljas oli tal punane vammus, peas teravatipuline müts, jalas paeltega kaunistatud laiad põlvpüksid, hallid sukad ja tulevärvi rosettidega kingad. Väike nahkkott rippus tal puusal. Mul on tunne, nagu näeksin ma teda praegugi veel.” Kõigi pilgud pöördusid tahtmatult seina poole, kuhu Miia üksisilmi vaatas.
„Te siis nägite teda?” küsis Mergy.
„Mina mitte, aga minu vanaema. Ja tal oli mehe nägu nii hästi meeles, et ta oleks võinud sellest mehest portree joonistada.”
„Ja mida mees ütles linnapeale?”
„Ta pakkus linnapeale võimalust vabastada linn hirmsast nuhtlusest saja tukati eest. Võite isegi arvata, et linnapea ja elanikud olid sellega kohe nõus. Sealsamas tõmbas võõras oma kotist välja pronksflöödi; siis läks ta keset turuplatsi kiriku ees, kuid pööras sellele selja, pange seda hästi tähele, ja hakkas puhuma kummalist viisi, niisugust, mida ükski saksa flöödipuhuja polnud kunagi mänginud. Kuuldes seda viisi, sibasid rotid ja hiired sadade ja tuhandete kaupa aitadest, müüriaukudest, sarikate ja katusekivide alt tema juurde. Aina oma flööti puhudes sammus võõras Weseri jõe äärde; ja seal kääris ta püksid üles ja astus vette, ning tema kannul kõik Hamelni rotid, kes otsekohe ära uppusid. Tervesse linna oli jäänud vaid üksainus rott, ja kohe kuulete, mispärast. Võlur, sest see ta oli, küsis ühelt venivillemilt, kes polnud veel Weserisse astunud, mispärast valge rott Klauss ei ole veel tulnud.
‘Isand,’ vastas rott, ‘ta on nii vana, et ei jaksa enam kõndida.’
‘Mine talle ise järele,’ käskis võlur. Ja rott keeraski kähku linna poole tagasi, kust ta õige pea tuligi koos vana valge rotiga, kes oli nii igivana, et ei suutnud ennast ise enam edasi lohistada. Mõlemad rotid, kusjuures noorem tiris vanemat sabast, astusid Weserisse, ja uppusid nagu nende kaaslasedki. Nõnda sai linn nendest puhtaks. Aga kui võõras tuli raekotta lubatud tasu järele, siis linnapea ja elanikud, kaalutledes, et neil pole enam põhjust rotte karta, ja kujutledes, et nad tulevad hõlpsasti toime võõraga, kellel ei ole kaitsjaid, ei häbenenud sugugi talle pakkuda kümmet tukatit saja asemel, mida olid lubanud. Võõras hakkas protestima: ta saadeti pikalt. Siis ähvardas mees, et paneb neid palju rängemalt maksma, kui nad kaubast kinni ei pea. Linlased naersid suure häälega ähvarduse peale ja viskasid ta raekoja uksest välja, nimetades teda Ilusaks Rotipüüdjaks! Seda sõimusõna kordasid linnalapsed, kõndides tema järel tänavaid mööda kuni Uue väravani. Järgmisel reedel ilmus võõras täpselt südapäeval uuesti turuplatsile, aga seekord oli tal peas purpurpunane kübar, väga imelikult üleskeeratud äärtega. Ta võttis oma kotist flöödi, aga see oli hoopis teistsugune kui esimene, ja niipea kui ta puhuma hakkas, siis läksid kõik linnapoisid ja – tüdrukud kuuendast kuni viieteistkümnenda eluaastani talle järele ja kõndisid koos temaga linnast välja.”
„Ja Hamelni elanikud lasid tal lapsed ära viia?” küsisid Mergy ja kapten nagu ühest suust.
„Nad läksid talle järele kuni Koppenbergini, ühe koopa juurde, mis on nüüd kinni topitud. Flöödimängija astus koopasse ja kõik lapsed tema kannul. Mõnda aega oli veel tema flöödi helisid kuulda; need jäid järjest vaiksemaks; lõpuks ei kostnud enam midagi. Lapsed olid kadunud, ja sellest ajast peale pole keegi neist mingeid teateid saanud.”
Mustlanna vakatas, et jälgida oma kuulajate nägudelt, mis mulje oli tema jutt jätnud.
Raiter, kes oli olnud Hamelnis, võttis nõuks rääkida ja ütles:
„See lugu on täitsa tõsi, sest kui Hamelnis räägitakse mõnest erakordsest sündmusest, siis öeldakse: ‘See juhtus kakskümmend aastat, kümme aastat pärast meie laste äraminekut… Falkensteini lossihärra rüüstas meie linna kuuskümmend aastat pärast meie laste äraminekut.’”
„Aga kõige imelikum on see,” ütles Miia, „et samal ajal ilmusid siit kaugel Transilvaanias välja mingid lapsed, kes rääkisid head saksa keelt ja kes ei osanud öelda, kust nad tulid. Nad abiellusid kohalike inimestega, õpetasid lastele oma keelt, ja sellest tulebki, et kuni tänase päevani räägitakse Transilvaanias saksa keelt.”
,Ja need on Hamelni lapsed, keda kurat sinna viis?” küsis Mergy naeratades.
„Olgu taevas mulle tunnistajaks, et see on puhta tõsi!” pahvatas kapten. „Mina olen olnud Transilvaanias, ja ma tean, et seal räägitakse saksa keelt, ümberringi aga pursivad kõik mingit põrgulikku ja arusaamatut keelt.”
„Kas te tahate, et ma ennustan teile tulevikku?” küsis Miia Mergylt.
„Heameelega,” vastas Mergy, pannes oma vasema käe mustlanna piha ümber ja sirutades talle samal ajal oma parema avali käe.
Miia silmitses seda umbes viis minutit sõnagi lausumata ja vangutas mõtliku näoga aeg-ajalt pead.
„Noh,
