hobust tagasi andma. Vähehaaval leppis ta mõttega, et on oma hobuse jäädavalt kaotanud ja et sellest oletusest lähtudes pole tal midagi otsida Orleans’i teel,
Ja ta keeras tagasi Pariisi teele, õigemini kõrvalteele, et vältida möödumist õnnetust toovast kõrtsist, tema häda tunnistajast. Märkamatult, ja et ta oli juba varakult harjunud otsima kõigist selle elu juhtumustest häid külgi, leidis ta, et kokkuvõttes on ta õnnelaps, pääsedes kogu loost nii odavalt. Teda oleks võidud täiesti paljaks varastada, võib-olla maha tappa, temale aga oli veel jäänud üks kuldeküü, peaaegu kõik tema riidehilbud ja hobune, kes nägi küll kole välja, aga võis teda siiski edasi viia. Kui nüüd kõik ära rääkida, siis mälestus kaunist Miiast tõi talle rohkem kui üks kord naeratuse näole. Ühesõnaga, pärast mõnetunnist ratsutamist ja head lõunasööki oli ta peaaegu liigutatud ausa tütarlapse tagasihoidlikkusest, kes võttis kaasa vaid kaheksateist eküüd kukrust, kus neid oli kakskümmend. Enam vaeva nõudis talt leppimine oma ilusa raudja kaotusega, aga ta pidi tahtmatult nõustuma, et palju jõhkram varas kui pasunapuhuja oleks tema hobuse kaasa viinud, jätmata midagi selle asemele.
Pariisi jõudis ta õhtul, natuke enne linnaväravate sulgemist, ja ta läks öömajale Saint-Jacques’i tänava võõrastemajja.
III
Noored õukondlased
IACHIMO
…The ringis won.
POSTHUMUS
The stone s too hard
to come by.
IACHIMO
…Not a whit
Your lady being so easy. 50
Pariisi tulles lootis Mergy, et teda soojalt soovitatakse admiral Colignyle ja et ta leiab teenistuse armees, mis kuulu järgi pidi minema Flandriasse võitlema selle kuulsa väepealiku juhtimisel. Ta hellitas lootust, et tema isa sõbrad, kelle jaoks tal olid kirjad kaasas, toetavad tema samme ja aitavad tal pääseda Charles’i õukonda ja Admirali juurde, kellel oli ka omamoodi õukond. Mergy teadis, et tema vennal oli teatavat mõju, aga ta oli veel üsna ebakindel, kas ta peab või ei pea venna üles otsima. George de Mergy usust lahtiütlemine oli ta peaaegu täiesti lahutanud perekonnast, kellele ta oli nüüd sama hästi kui võõras inimene. See polnud ainus näide usuliste vaadete tõttu lahku löönud perekonnast. Juba ammugi oli Georges isa keelanud ususalgaja nime pruukimise tema juuresolekul ja ta oli oma rangust põhjendanud järgmise Evangeeliumi lõiguga: Kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja. Ehkki noor Bernard ei jaganud kaugeltki isa järeleandmatust, ometigi paistis venna usuvahetus häbiplekina tema perekonna aule, ja ilmselt olid vennalikud tundmused selle arvamuse tõttu kannatanud.
Enne kui Bernard võttis vastu otsuse, kuidas venna suhtes käituda, isegi enne oma soovituskirjade äraviimist, leidis ta, et tuleb välja mõelda, kuidas täita oma tühja rahakukrut, ja selle kavatsusega lahkus ta võõrastemajast, et minna Saint-Micheli sillale kullassepa juurde, kes oli tema perekonnale võlgu rahasumma, mille tema pidi mehelt sisse nõudma.
Kui ta sillale astus, tuli talle vastu salkkond väga elegantselt riietatud noormehi, kes üksteisel käe alt kinni hoides tõkestasid peaaegu tervenisti kitsa vahekäigu, mille jätsid sillale hulk putkasid ja poode, mis kõrgusid nagu kaks paralleelset müüri ja röövisid möödujatelt täiesti vaate jõele. Härrade taga kõndisid nende teenrid, kellel igaühel oli käes tuppe torgatud pikk kaheteraline mõõk, mida nimetati „duelliks”, ja pistoda, mille tupp oli nii lai, et seda võis vajaduse korral kasutada kilbina. Arvatavasti tundusid need relvad liiga rasked noortele aadlikele või nautisid nad lõbu näidata kõigile, kui uhkelt on riides nende teenrid.
Nad näisid olevat heas tujus, vähemasti kui otsustada nende vahetpidamata kõlavate naerupahvakute järgi. Kui neist möödus mõni hästiriietatud naine, tervitasid nad teda läbisegi viisakuse ja jultumusega; samaaegu tõukasid mõned neist tuisupeadest kõvasti mustades mantlites tõsimeelseid linnakodanikke, kes tõmbusid kõrvale, sajatades lakkamatult sosinal õukondlaste jultumust. Üksainus kogu salgast kõndis pea maas ega paistnud üldse osa võtvat nende lõbutsemisest.
„Oh sa püha needus, George!” hüüatas üks noormees, lajatades talle vastu õlga. „Oled sina aga metsikult mossis. Juba üle veerand tunni ei ole sa suudki lahti teinud. On sul himu kartuusiks hakata?”
George’i nimi pani Bernarda võpatama, aga ta ei kuulnud selle inimese vastust, keda oli selle nimega kutsutud.
„Ma vean saja pistooli peale kihla,” jätkas esimene, „et ta on jälle armunud mõnda vooruse verstaposti. Vaene vennike! Mul on sinust kahju; see on tõesti ebaõnn kohata Pariisis tundetut naist.”
„Mine nõid Rudbecki juurde,” lausus teine, „ta annab sulle võlujooki, see äratab armastuse sinu vastu.”
„Aga võib-olla,” sõnas kolmas, „võib-olla on meie sõber kapten armunud mõnda nunna. Need kuradi hugenotid, on nad siis usku vahetanud või ei, ihaldavad armsa Jumala pruute.”
Hääl, mille Mergy sedamaid ära tundis, vastas nukralt:
„Pagana pihta! Ma poleks nii kurb, kui küsimuses oleks mõni armulugu. Aga,” lisas ta vaiksemalt, „de Pons, kellega ma saatsin isale kirja, on tagasi tulnud, ja tema teatas mulle, et isa ei taha minust ikka veel midagi kuulda.”
„Sinu isa on kõva kui kivi,” tähendas üks noormees. „üks neist vanadest hugenottidest, kes tahtsid Amboise’i ära võtta.”
Sel hetkel pööras kapten George juhuslikult pead ja märkas Mergyd. Ta karjatas üllatunult ja tormas avasüli venna poole. Mergy ei kõhelnud hetkegi, sirutas käed laiali ja surus ta oma rinnale. Kui kohtumine olnuks vähem ootamatu, võib-olla oleks ta siis üritanud ennast relvastada ükskõiksusega; ent üllatus annab loomusele kõik tema õigused. Sellest hetkest peale nägid nad teineteist kui sõbrad, kes on pärast pikka reisi teineteist leidnud.
Pärast kaisutamist ja esimesi küsimusi pöördus kapten George oma sõprade poole, kellest mõned olid jäänud seda stseeni vaatama.
„Härrased,” ütles ta, „te näete seda ootamatut kohtumist. Andke mulle andeks, et ma lahkun teist ja lähen juttu ajama vennaga, keda ma ei ole näinud üle seitsme aasta.”
„Pagana pihta! Me ei lepi sellega, et sa täna meie juurest ära lähed. Eine on tellitud, sa pead sinna tulema.” Noormees, kes nõnda ütles, kahmas tal samal ajal mantlist kinni.
„Beville’il on õigus,” sõnas üks teine, „me ei lase sul ära minna.”
„Tont võtku!” jätkas Beville. „Las su vend tuleb kaasa meiega sööma. Siis on meil ühe toreda kaaslase asemel kaks.”
„Andke andeks,” ütles sellepeale Mergy, „aga mul on täna mitu asja ajada. Ma pean kirjad ära viima…”
„Viite homme.”
„Need tuleb tingimata täna ära viia… ja…” lisas Mergy, naeratades pisut häbelikult, „pean tunnistama, et mul ei ole raha ja ma pean minema seda muretsema.”
„Jumala eest, on alles vabandus!” hüüdsid kõik kooris. „Me ei luba niisugust asja, et teie keeldute einetamast meiesuguste õigete ristiinimestega ja lähete juutidelt raha laenama.”
„Vaadake, kulla sõber,” ütles Beville, raputades edevalt
