style="font-size:15px;"> „Ilmselt sellepärast käibki nii palju naisi missal,” tähendas Mergy, olles vaimustatud, et leiab võimaluse pilada usku, mida tema ei pooldanud.
„Ja jutlust kuulamas,” sõnas Beville. „Kui jutlus on lõppenud, siis kustutatakse valgus ja juhtub toredaid asju. Tuhat ja tuline! See tekitab minus hirmsa tahtmise hakata luterlaseks.”
„Ja teie usute neid jaburaid jutte?” küsis Mergy põlastavalt.
„Kas ma usun! Väike Ferrand, keda me kõik tunneme, käis Orleans’is jutlust kuulamas, et näha ühe notari naist, oivalist naist, Jumala eest! Mul hakkas suu vett jooksma ainuüksi sellest, kui ta mulle sellest rääkis. Ta võis seda naist näha ainult seal; õnneks oli üks tema sõber, hugenott, öelnud talle parooli: ta läks jutlusele, ja ma lasen teil arvata, kas ta seal hämaruses kasutas hästi oma aega.”
“Võimatu,” ütles Mergy järsult.
“Võimatu! Ja mispärast?”
“Sest ükski protestant ei käitu nii alatult, et viib mõne papisti jutlusele.”
Sellele vastusele järgnes vali naerulagin.
„Ohoh!” sõnas parun de Vaudreuil. „Teie arvate, et kui inimene on hugenott, ei või ta olla ei varas, reetur ega kupeldaja?”
„Ta on nagu kuu pealt kukkunud!” hüüdis Rheincy.
„Kui minul oleks vaja saata armuläkitust mõnele naishugenotile, pöörduksin ma tema pastori poole.”
„Kahtlemata tuleb see sellest,” ütles Mergy, „et teie olete harjunud selliseid ülesandeid oma preestritele andma.”
“Meie preestrid…” ütles Vaudreuil vihast punetades. “Lõpetage see tüütu vaidlus,” katkestas teda George, märgates iga vastuväite solvavat tigedust”, „jätame kõikide sektide silmakirjatsejad sinnapaika. Mina teen ettepaneku, et igaüks, kes esimesena kasutab sõnu papist, hugenott, protestant või katoliiklane, peab trahvi maksma.”
“Nõus!” hüüdis Beville. „Ja ta peab meile välja tegema head Cahors’i veini võõrastemajas, kuhu me sööma läheme.”
Viivuks valitses vaikus.
„Vaese Lannoy surmast peale, kes tapeti Orleans’i all, pole Turgis’1 teadaolevat armukest,” lausus George, kes ei tahtnud oma sõpru jätta teoloogiliste mõtete meelevalda.
“Kes julgeks seda kinnitada, et ühel Pariisi naisel ei ole armukest?” märkis Beville. „Kindel on igatahes see, et Comminges piirab teda üsna tihedalt.”
“Seetõttu siis jättiski väike Navarette asja katki,” ütles Vaudreuil, „lõi kartma kohutava rivaali ees.”
“Comminges on siis armukade?” küsis kapten.
“Ta on armukade nagu tiiger,” vastas Beville, „ja ta lubab maha tappa kõik, kes söandavad kaunist krahvinnat armastada.
Ühesõnaga, et mitte jääda armukeseta, on ta sunnitud Comminges’i võtma.”
„Kes on siis õieti see kardetav mees?” küsis Mergy, kes tundis, endale sellest aru andmata, põletavat uudishimu kõige vastu, mis puudutas lähedalt või kaugelt krahvinna de Turgis’d.
„Ta on üks meie kuulsamaid rafineerituid; aga et teie tulete provintsist, tahan ma teile meie ilusat keelt seletada. Rafineeritud mees on täiuslikult galantne, mees, kes võitleb duellil, kui kellegi teise mantel tema oma vastu puutub, kui keegi sülitab temast nelja jala kaugusel või mõne muu samavõrra õigustatud motiivi pärast.”
„Comminges viis ühel päeval ühe mehe Pre-aux-Clerc’i. Nad võtsid vammused seljast ja tõmbasid mõõgad tupest.
‘Kas sa ei ole Berny Auvergne’ist?’ küsis Comminges.
‘Ei ole,’ vastab teine. ‘Minu nimi on Villequier ja ma olen Normandiast.’
‘Paha lugu,’ jätkas Comminges, ‘mina pidasin sind kellekski teiseks. Aga kui ma sind juba välja kutsusin, siis peame võitlema.’ Ja ta tappiski mehe.”
Igaüks mainis midagi Comminges’i osavuse või tülinorija loomuse kohta. Ainet oli küllaga, ja see jutuajamine viis neid linnast välja „Mauri” võõrastemajja, mis asus kesk aeda üsna selle koha lähedal, kus ehitati Tuileries’ lossi, mida oli alustatud 1564. aastal. Seal kohtusid paljud George’i ja tema sõprade tuttavad aadlimehed ja lauda istus suur seltskond.
Mergy, kes istus parun de Vaudreuil’i kõrval, märkas, et lauda istudes tegi parun ristimärgi ja pomises vaikselt ja kinnisilmi järgmise kummalise palve: Laus Deo, pax vivis, salutem defunctis, et beata viscera virginis Mariae qucae portaverunt Aeterni Patris Filium!56
„Kas te oskate ladina keelt, härra parun?” küsis temalt Mergy. „Te kuulsite mu palvet?”
„Jah, aga ma pean tunnistama, et ma ei saanud sellest aru.” „Kui teile õigust rääkida, siis ladina keelt ma ei mõista ja ma ei tea õieti, mida see palve öelda tahab; aga sain selle ühelt oma tädilt, keda see alati aitas, ja sellest ajast peale, kui mina seda olen kasutanud, on see ainult häid tulemusi andnud.”
„Ma arvan, et see on katoliiklaste ladina keel ja järelikult meie, hugenotid, seda mõista ei saa!”
„Trahvi! Trahvi!” karjusid Beville ja kapten George ühest suust. Mergy täitis lahkelt nõudmise ja lauale toodi uued pudelid, mis peagi viisid seltskonna lõbusasse tujju.
Jutuajamine läks varsti lärmakamaks ja Mergy kasutas melu, et rääkida vennaga, pööramata tähelepanu ümbruses toimuvale.
Teise käigu ajal kiskus neid eravestlusest välja kahe külalise vahel tekkinud äge vaidlus.
„See on vale!” karjus ševaljee de Rheincy.
„Vale!” kordas Vaudreuil. Ja tema loomult niigi kahvatu nägu läks laipkaameks.
„Ta on kõige vooruslikum, kõige kõlblam naine,” jätkas ševaljee.
Vaudreuil muigas mõrult ja kehitas õlgu. Kõigi pilgud olid lunatud selle stseeni tegelastele, ja igaüks näis tahtvat vaikiva erapooletusega ära oodata tüli tagajärge.
„Milles on küsimus, härrased, ja miks see lärm?” küsis kapten, olles valmis oma tava kohaselt igasugusele rahurikkumisele vastu astuma.
„Meie sõber ševaljee,” vastas rahulikult Beville, „soovib, et tema armuke Sillery oleks vooruslik, meie sõber Vaudreuil aga väidab samal ajal, et daam ei ole seda ja et tema, Vaudreuil, teab sellest mõndagi.”
Otsemaid kostis üldine naerulagin ja Rheincy raev kasvas Veelgi ning ta põrnitses vihast põlevate silmadega Vaudreuil’d ja Beville’i.
„Ma võin mõnda tema kirja näidata,” ütles Vaudreuil.
„Ma ei luba sul seda teha!” karjus ševaljee.
„Ma siis loen härradele tema kirja ette,” ütles Vaudreuil õelalt
Ritades. „Võib-olla nad tunnevad
‘Au Jumalale, rahu elavatele, lunastus kadunukestele ja õnnistatud olgu Neitsi Maarja üsk, mis kandis Igavese Isa Poega.’ (lad. k.)
