küll sa jõuad oma kirjad ära viia. Mis rahasse puutub, siis minul seda on. Nii et tule meiega. Teed tutvust Pariisi eluga.”
Mergy laskis ennast kaasa viia. Vend tutvustas teda järgemööda oma sõpradele: parun de Vaudreuil’le, ševaljee de Rheincyle, vikont de Beville’ile ja teistele. Nad puistasid uustulnuka embustega üle ja tema oli sunnitud kõiki üksteise järel kaisutama. Beville embas teda viimasena.
„Ohoh!” hüüatas ta, „Oh sa püha needus! Vennas, ma tunnen ketseri lõhna. Ma vean kihla oma kuldketi peale ühe pistooli vastu, et teie kuulute protestantide hulka.”
„See on tõsi, härra, ma ei ole nii hea usklik, kui peaksin olema.”
„Näete, kas ma tunnen ühe hugenoti tuhande inimese hulgast ära! Susi mind söögu! Kui tõsise näo need härrad parpaillot’d teevad, kui nad oma usust räägivad.”
„Mulle paistab, et niisugusel teemal ei tohiks kunagi naljatoonil rääkida.”
„Härra de Mergyl on õigus,” sõnas parun de Vaudreuil. „Teil, Beville, läheb veel kehvasti oma rumalate naljade pärast pühade asjade arvel.”
„Vaadake ometi lähemalt seda pühakunägu,” ütles Beville Mergyle, „ta on kõige paadunum liiderdaja meist kõigist. Ja ometi tuleb tal aeg-ajalt pähe meile jutlust pidada.”
„Laske ma olen niisugune, nagu ma olen, Beville,” sõnas Vaudreuil. „Kui ma olen liiderdaja, siis sellepärast, et ma ei suuda lihahimu talitseda. Aga ma vähemasti austan seda, mis on austamist väärt.”
„Mina… austan väga oma ema. Ta on ainus korralik naine, keda ma tunnen. Pealekauba, mu vapper sõber, katoliiklased, hugenotid, papistid, juudid või türklased – mulle teeb see üks välja. Mind huvitab nende kisklemine niisama vähe kui murdunud kannus.”
„Jumalavallatu!” pomises Vaudreuil. Ja ta tegi suu ees risti-märgi, püüdes seda võimalikult varjata taskuräti taha.
„Sa pead teadma, Bernard,” ütles kapten George, „et meie hulgast ei leia sa niisuguseid vaidlejaid nagu meie tark õpetaja Theobald Wolfsteinius. Meie teoloogilistest vestlustest suuremat ei hoolija, tänu Jumalale, kasutame oma aega paremini.”
„Võib-olla,” vastas Mergy veidi ärritatult, „võib-olla oleks sulle kasulikum olnud, kui sa oleksid tähelepanelikult kuulanud sinu poolt nimetatud väärika pastori õpetatud arutlusi.”
„Lõpp sellele jutule, väikevend. Võib-olla ma hiljem räägin sinuga veel sellest: ma tean, et sinu arvamus minust… Aga ükskõik… Me polsiin selleks, et rääkida seda sorti asjadest… Ma arvan, et ma olen korralik inimene, ja küllap sa näed seda ühel päeval… Jätame järele, mõtleme nüüd vaid lõbutsemisele.”
Ta tõmbas käega üle lauba, nagu tahaks painavat mõtet peletada.
„Kallis vend,” sõnas Mergy sosinal, surudes ta kätt.
George vastas sellele omalt poolt käepigistusega ja mõlemad kiirustasid paar sammu eespool kõndivate kaaslaste juurde.
Kui nad möödusid Louvre’ist, kust tuli välja palju uhkelt riietatud inimesi, siis kapten ja tema sõbrad tervitasid või kaisutasid peaaegu kõiki härrasid, keda kohtasid. Samal ajal esitlesid nad noort Mergyd, kes sel kombel sai ühekorraga tuttavaks lõpmatult paljude tol ajal kuulsate inimestega. Ühtlasi sai ta teada nende hüüdnimed (sest igal väljapaistval inimesel oli see) kui ka skandaalsed lood, mida tol ajal nende kohta räägiti.
„Kas te näete seda kahvatut kollase näoga nõunikku?” öeldi talle. „See on messire Petrus de finibus51, prantsuse keeles Pierre Seguier52, kes kõiges, mida ette võtab, ajab asja nii kirglikult ja hästi, et saavutab alati oma tahtmise. See on Väike Kapten Kärsitu, Thore de Montmorency; see jälle Pudelipiiskop53, kes püsib üsna sirgelt muula seljas, juhul kui ta ei ole veel einetanud. See on üks teie kangelane, vapper krahv de La Rochefoucauld, hüüdnimega Kapsavaenlane. Viimases sõjas laskis ta sõelapõhjaks paugutada peenra kapsaid, mida ta oma viletsa nägemise tõttu Pidas landsknehtideks.”
Vähem kui veerand tunniga sai Mergy teada peaaegu kõigi õukonna daamide armukeste nimed ja duellide arvu, milleks nende ilu oli põhjust andnud. Ta nägi, et ühe daami maine oli proportsionaalne tema poolt põhjustatud surmade arvuga; nii oli märgatavalt tähelepanuväärsem maine madame de Courtavelil, kelle praegune armuke oli tapnud kaks oma rivaali, kui vaesel krahvinna de Pomerande’il, kes oli põhjustanud vaid ühe väikese duelli ja kerge haava.
Mergy pilk jäi pidama kauni kehaga naisel valge muula seljas, keda juhtis relvakandja ja kelle taga kõndis kaks teenrit; naise riided olid tehtud viimase moe järgi ja tikanditest väga jäigad. Niipalju kui võis otsustada, pidi naine olema ilus. Teatavasti käisid naised tol ajal väljas, nägu alati maskiga varjatud; selle daami mask oli mustast sametist; oli näha, või pigemini võis aimata sellest, mis paistis silmaaukudest, et tal pidi olema säravvalge nahkja tumesinised silmad.
Noormeestest möödudes aeglustas naine muula sammu, ja ta näis isegi teatava tähelepanuga silmitsevat Mergyd, kelle nägu oli talle tundmatu. Tema möödumisel pühkisid kõik kübarasuled maad ja tema noogutas graatsiliselt, vastates tervitustele, mida talle jagati, kui ta imetlejate spaleeri vahelt läbi läks. Tema kaugenemisel tõstis tuuleiil kergelt tema pika atlasskleidi serva ja paljastas otsekui välgusähvatusena väikese valge sametkinga ja paar tolli roosat siidsukka.
„Kes on see daam, keda kõik tervitavad?” küsis Mergy uudishimulikult.
„Juba armunud!” hüüatas Beville. „Muide, nii see läheb alati; hugenotid ja papistid, kõik on armunud krahvinna Diane de Turgis’sse.”
„Ta on üks õukonna kaunitare,” lisas George, „üks ohtlikumaid Kirkesid54 meie noortele austajatele. Aga põrgut! Seda kindlust ei ole kerge vallutada.”
„Kui palju tema arvel duelle on?” küsis Mergy naerdes.
„Oh, tema loendab neid ainult paarikümne kaupa,” vastas parun de Vaudreuil, „aga tore on see, et ta tahtis ise võidelda: ta saatis vormikohase väljakutse ühele õuedaamile, kes oli tema varju jätnud.”
„Vaat kus lugu!” hüüatas Mergy.
„Ega ta poleks esimene naine, kes oleks meie ajal võidelnud,” ütles George, „ta saatis täiesti tipp-topp ja heas stiilis väljakutse madame Sainte-Foix’le, kutsudes teda võitlusele elu ja surma peale, mõõkade ja pistodadega, ja särgiväel, nagu teeks rafineeritud55 duellant.”
„Ma oleksin väga tahtnud olla ühe sellise daami sekundandiks, et näha neid mõlemaid särgiväel,” sõnas ševaljee de Rheincy.
„Ja duell toimus?” küsis Mergy.
„Ei,” vastas George, „nad lepitati ära.”
„Tema lepitas nad,” sõnas Vaudreuil, „ta oli siis Sainte-Foix’ armuke.”
„Häh! Mitte rohkem kui sina,” ütles George üsna tagasihoidlikult.
„Madame de Türgis on nagu Vaudreuil,” ütles Beville, „ta
Petrus de finibus – Peeter õnneseen
Kirke – kreeka mütoloogias noor kaunis nõid, kes elas Aiaie saarel; meelitas ilu ja lauluga möödasõitjaid saarele ning muutis nad peo ajal sigadeks või muudeks loomadeks; sama juhtus Homerose eeposes „Odüsseia” Odysseuse kaaslastega
