spontaanselt kannal ringi ja ruttas kööki avaramat ja soodsamat lahinguvälja otsima. Kiire põgenemisega lahutamatult kaasnevas korralageduses tahtis peremees oma hellebardi keerata, takerdus aga jalgupidi sellesse ja kukkus maha. Suuremeelse vaenlasena põlastas Mergy relvade kasutamist, viskas vaid põgenikele järele oma koti, mis langes neile peäle nagu kaljupank ja iga sammuga üha kiiremini veeredes tegi lõpu nende pagemisele. Trepp oli vaenlastest puhas ja murdunud hellebard oli jäänud sõjatrofeeks.
Mergy tormas trepist alla kööki, kus vaenlane oli võtnud ennast ühte ritta. Arkebuusikandjal oli relv laskevalmis ja ta puhus põlevale tähile. Peremees oli üleni verine, sest ta nina oli kukkumisel kõvasti viga saanud, ja hoidus oma sõprade selja taha, nii nagu haavatud Menelaos47 kreeklaste ridade taha. Machaoni ja Podaleiriose48 asemel pühkis tema naine, juuksed sassis ja tanupaelad lahti, mehe nägu räpase salvrätiga.
Mergy tegi kõhklemata oma otsuse. Ta sammus otsejoones arkebuusiga mehe juurde ja pani talle püstolitoru vastu rinda. „Viska taht ära – või sa oled surmalaps!” karjus ta.
Taht kukkus põrandale, ja surudes saapaninaga süüdatud nööriotsa, kustutas Mergy tähi. Otsekohe panid ka teised liitlased relvad maha.
„Väike karistus,” ütles Mergy peremehe poole pöördudes, „mis teile minu poolt osaks sai, annab teile kahtlemata õpetust, kuidas võõraid viisakamalt kohelda: kui ma tahaksin, võiksin ma lasta kohalikul halduskohtunikul teie kõrtsi sildi maha võtta; aga ma ei ole õel. Noh, palju ma teile oma osa eest võlgnen?”
Isand Eustache, märgates, et Mergy oli oma kardetava püstoli kuke kinni klõpsatanud ja püstoli rääkimise ajal vöö vahele pistnud, sai pisut julgust juurde, ja ennast kogu aeg pühkides pomises nukralt:
„Lõhkuda taldrikuid, peksta inimesi, lüüa korralikel ristiinimestel nina lõhki… teha põrgulärmi… ma ei tea pärast seda kõike, kuidas on võimalik ausale inimesele hüvitada.”
„Vaadake,” jätkas Mergy naeratades, „teie katkise nina eest maksan ma seda, mis ta minu arvates väärt on. Teie lõhutud taldrikute asjus pöörduge raiterite poole; see on nende asi. Jääb veel teada saada, kui palju ma võlgnen eilse õhtusöögi eest.”
Peremees vaatas oma naist, kokapoisse ja naabrit, otsekui tahaks neilt ühtaegu nõu ja abi küsida.
„Raiterid, raiterid!” porises ta. „Nende raha näha saada pole just lihtne asi; nende kapten andis mulle kolm livri ja kornet virutas jalaga.”
Mergy võttis ühe oma kahest kuldeküüst, mis oli talle jäänud. „Kuulge, lahkume heade sõpradena,” ütles ta ja viskas isand
Eustache’ile raha, kes aga ei sirutanud kätt välja, vaid laskis rahal põrandale kukkuda.
„Üks eküü saja lõhutud pudeli eest; üks eküü maja laostamise eest; üks eküü inimeste peksmise eest!”
„Üks eküü, kõigest üksainus eküü!” kordas naine niisama haliseval toonil. „Siin käib aeg-ajalt katoliku härrasmehi, kes teinekord teevad natuke lärmi, aga nemad vähemalt teavad asjade hinda.”
Kui Mergyl oleks rohkem kapitali olnud, siis oleks ta kahtlemata oma leeri heldusemainet toetanud.
„Jumal tänatud!” vastas ta tõredalt. „Aga neid katoliku härrasmehi ei varastatud paljaks. Otsustage nüüd,” lisas ta, „võtke see eküü või te ei saa midagi.” Ja ta astus sammu, otsekui tahaks raha tagasi võtta.
Perenaine kahmas selle kohe pihku.
„No ja nüüd tooge mu hobune; ja sina jäta praevarras ja kanna mu kotti.”
„Teie hobune, austatud aadlimees!” sõnas üks isand Eustache’i teener nägu krimpsutades.
Hoolimata teda vaevavast murest tõstis peremees peaja hetkeks välgatas ta silmis pahatahtliku rõõmu helk.
„Ma toon ise teie hobuse, kallis härra; ma toon teie toreda hobuse.” Ja ta läks välja ikka veel salvrätikut nina ees hoides. Mergy läks talle järele.
Milline oli tema üllatus, kui ta oma toreda raudja asemel, mille oli siia toonud, nägi väikest ja vana mustakirju setukat, kelle põlvel oli ümmargune ja peas nägu moonutav lai haavaarm. Peenest flandria sametist sadula asemel nägi ta rauaga kaunistatud nahksadulat, ühesõnaga niisugust, nagu on sõduritel.
„Mida see tähendab? Kus on minu hobune?”
„Teie kõrgeausus suvatsegu minna ja küsida seda härrade protestantlike raiterite käest,” vastas peremees tehtud alandlikkusega, „need väärikad võõrad viisid ta endaga kaasa, küllap nad eksisid sarnasuse tõttu.”
„Tore hobune!” ütles üks kokapoiss. „Vean kihla, et ta ei ole üle kahekümne aasta vana.”
„Ei saa eitada, et see on tubli lahinguratsu,” sõnas teine, „vaadake, missuguse mõõgahoobi on ta saanud vastu laupa.”
„Kui hiilgav karv,” ütles kolmas. „Nagu pastoril, must ja valge.”
Mergy läks talli ja leidis selle olevat tühja.
„Ja miks te lubasite minu hobuse ära viia?” karjus ta vihaselt. „Tont võtaks, austatud aadlimees,” ütles sulane, kes hoolitses talli eest, „pasunapuhuja võttis selle kaasa, ta ütles mulle, et te olite vahetuskaubas kokku leppinud.”
Viha lämmatas Mergyd ja ta ei teadnud oma õnnetuses, kelle peale seda välja valada.
„Ma lähen otsin kapteni üles,” pomises ta läbi hammaste, „küll tema mõistab kohut suli üle, kes minult varastas.”
„Kahtlemata,” sõnas peremees. „Teie kõrgeausus teeb õigesti. Sest kaptenil… mis ta nimi oligi?.. oli ülimalt ausa inimese nägu.”
Mergy oli juba oma südames selgusele jõudnud, et kapten oli soodustanud vargust, kui mitte ise selleks käsu andnud.
„Te võite siis ühekorraga,” jätkas peremees, „tagasi saada oma kuldeküüd noore daami käest; kindlasti ta eksis koiduajal oma asju pakkides.”
„Kas ma kinnitan teie kõrgeaususe sadulakoti?” küsis tallipoiss ääretult aupakliku ja meeleheitele ajava tooniga.
Mergy taipas, et mida kauemaks ta jääb, seda rohkem tuleb tal siinse pööbli ilkumist taluda. Kui kott oli kinnitatud, hüppas ta viletsasse sadulasse; ent hobusel, tundes turjal uut peremeest, tekkis salakaval soov proovida tema oskusi ratsutamiskunstis. Hobune taipas peagi, et tal on tegemist oivalise ratsanikuga, kes on vähem kui kunagi valmis taluma tema trikke; seetõttu, pärast mõnda tagant üleslöömist, mille eest maksti ägeda ja terava kannustamisega, otsustas hobune mõistlikuks hakata ning asus kenasti traavima. Ent ta oli oma jõu osaliselt kaotanud võitluses ratsanikuga, ja temaga juhtus see, mis juhtub alati niisugusel puhul setukatega: ta kukkus, nagu öeldakse, otsekui jalust niidetult. Meie kangelane ajas ennast otsekohe püsti, küll kergelt muljuda saanud, aga veelgi enam raevus huilgamise tõttu, mis otsekohe vaatajate poolt tõusis. Ta koguni kõhkles hetke, kas mitte minna ja maksta kätte ning virutada kõigest väest lapiti mõõgaga; siis aga, mõeldes järele, tegi ta lihtsalt näo, et ei kuule eemalt hüütud pilkesõnu, ja asus uuesti aeglasemalt teele Orleans’i poole, väikese vahemaa taga kannul lastekari, kellest kõige vanemad laulsid „Jehan Petaquini”49
Machaon ja Podaleirios – kreeka mütoloogias arstikunstijumal Asklepose pojad, mõlemad arstid ja Trooja sõja kangelased
Jehan Petaquin – vana rahvalaulu naeruväärne tegelane
