uksele, kust Marie kohe pea välja pistis.
„Tere hommikut! Ega te ei ole Elsat näinud?”
„Ei, täna veel mitte.”
„Ta on justkui kadunud või…”
Marie Käod haaras ebamäärane hirm. Elsa oli alati pedantselt täpne olnud, Marie oli endamisi seda vahel isegi tema vanatüdrukuseisusega seostanud – pole tal ju muud teha kui kella vahtida…
„Tema uks on lukus.” Juhataja kehitas nõutult õlgu.
„Aga võti?”
Selle peale polnud Anton Aavik tulnud. Marie tõi tikud ja valgustas naabri lukuauku.
„Võti… on seespool ees!” ütles ta siis muutunud häälel. Midagi head see tähendada ei saanud, pealegi käis tüsedavõitu kolleeg juba kuuekümne kaheksandat eluaastat. Tervise üle polnud Elsa küll kurtnud, aga ta ei tikkunud üldse kellegagi seltsima, ammuks siis veel oma tervisest pajatama.
„Elsa, halloo, tehke lahti!” hüüdis Aavik nüüd kogu kopsude jõuga. Siis põrutas uksele rusikaga, aga ei midagi!
„Äkki on temaga õnnetus juhtunud? Või…” Või tegi endale otsa peale, oli Marie öelda tahtnud, aga jättis selle kahtluse siiski enda teada. Polnud ju midagi, mis niisugusele võimalusele oleks viidanud.
„Me peame ukse lahti murdma, äkki on temaga midagi halba juhtunud!” otsustas Aavik, kes teadis, et nagunii on tema siin majas ainuke otsustaja ja korraldaja. Hetkeks küll välgatas mõte, et võõrasse korterisse ei tohiks ilma miilitsata siseneda, aga tegemist oli hädaolukorraga. „Mismoodi me… Eks vist kirvega!” arvas ta uksepragu uurides.
„Mul on! Ma toon!”
Marie oli sedamaid kirvega tagasi, Aavik surus selle tera nurkapidi ukseprakku ja kangutas, tunnetades, et toores jõud on veel ainuke, mis siin aidata saab. Saigi – piit paindus, lukukeel kargas pesast välja ja uks avanes. Aga seespool valitses veelgi sügavam pimedus kui koridoris. Oli veebruarikuu varahommik, hommikuahetus hakkas õues alles tekkima.
„Valgust…” ütles Aavik ebakindlal häälel. Meeleldi oleks ta võõras korteris tegutsemise kellelegi teisele üle andnud, sest midagi head siit loota ei olnud. Ning kui Marie oma toast lambi tõi, leidsid nad Elsa Vitsuti voodist liikumatuna. Hingamist ei olnud kuulda.
„Surnud…?” Juhataja poleks tahtnud lamajat puudutada, astus seda öeldes isegi sammukese eemale. Marie oli julgem, katsus Elsa käsivart, aga tõmbas käe kohe tagasi.
„Külm, tõesti surnud, Jumal hoidku!”
„Peab valda… või sinna… külanõukogusse helistama! Et saatku arst ja miilits! Meil pole siin midagi teha.” Anton Aavik oleks nagu iseendale korraldusi jaganud või Marielt kinnitust tahtnud, et just nii peabki tegema. Uks õnnestus jälle lukku panna, seekord juba väljastpoolt, ja juhataja kõndis Marie poole vaatamata mööda treppi üles, jalgades ängistav tuimus.
Jah, just nii lähebki nendega, kes on üksikuks jäänud. Lõpp tuleb kord igaühele, aga niiviisi üksinduses ja abita on see veelgi hirmsam… vilas mõte. Nad polnud Elsa Vitsutiga kuigi head tuttavad olnud, vanapiiga oli selleks liiga distantsihoidev, ülemuse vastu ka mitte eriti aupaklik. Ta oskas iseenda eest seista isegi siis, kui oli midagi valesti teinud, kolmeteistkümne aasta jooksul oli igasugust juhtunud.
Vana kooliteenija maeti külanõukogu abiga maamulda ja Marie sai endale lisaks senisele toale ka tema ühetoalise korteri. Nüüd oli Käodel viie inimese peale juba kaks tuba ja eraldi köök. Pärast suure seinakapi kõrvale nihutamist õnnestus ka tubadevaheline uks avada ja kogu pere tundis ennast enneolematult lahedalt. Marie lapsed ju Käoristi avaraid tubasid ei mäletanudki, nemad olid siinsamas Raudikul ühes toas kasvanud ja enam mitte väikesed: Maimu kuusteist, Kaarel kõige nooremana käis kümnendat, ja kõigepealt olidki lapsed need, kes uute tingimuste üle rõõmu tundsid.
Marie Käo polnud kunagi eriti nõudlik olnud. Mõnikord tundus, et keegi, nimetatagu teda siis Saatuseks või Jumalaks, püüab talle senise alistuvuse eest armulikkusega tasuda. Juhani surma oli naine vaikselt kannatades üle elanud ja olukorraga lihtsalt leppida püüdnud; õnneks toetasid teda sel raskel ajal head inimesed, eelkõige muidugi Olga. Nüüd oli aeg edasi läinud, Maimu juba kooli lõpetanud ning aitas emal koolimaja kütta ja koristada, Laine aga oskas iseseisvalt kogu perele süüa teha… Marie tänas Jumalat, et talle kõigiti tublid lapsed olid antud, ega osanud enda osa nende tööarmastuse kasvatamises millekski eriliseks pidada. Ta oli töökuse ja vähenõudlikkuse oma vaesevõitu isakodust kaasa saanud ja nende omaduste edasi pärandamine tundus iseenesest mõistetav.
Nii suure pere toitmiseks oli muidugi vaja ka lisavõimalusi otsida. Pärast Härma pererahva Siberimaale küüditamist oli Helgi talle endiselt piima müünud, aga kolhoosiaja saabumisega lõppes see päevapealt ja Marie tegi raske, aga nendes oludes ilmselt õige otsuse: ta võtab lehma. Koolil oli juba vanast ajast laut, mida vahepeal piirivalve oma hobuste pidamiseks kasutas, aga mis nüüd jälle tühjana seisis. Suur mõisapark oli pooleldi metsistunud, seal leidus lehmale küllalt rohtu, pealegi oli siinsamas riigimets, kus sai looma karjatada ja lagendikel isegi heina teha. Kui ta oma plaanist ääri-veeri mööda juhataja Aavikule rääkis, oli too sellega nõus, ainult lisas igaks juhuks:
„See et… eks siis te peate need lehmakoogid ära koristama. See on ikkagi mõisa park, kuigi nüüd käest lastud! Ja mäletate, kuidas piirivalve hobused…”
Tõepoolest, Nõukogude piirivalve oli oma nelja hobust lahtiselt ringi liikuda lasknud. Alailma võis otse koolimaja ukse eest pabulahunnikuid leida, mida kadunud Elsa Vitsut siis kasima pidi.
6
Kunagise piirivalveülema Pantelejevi plaan, et Raudikule tuleb suur sõjaväelinnak rajada, jäigi pooleli. Üht-teist oli küll ära tehtud, ammu varemetes seisnud mõisa abihoone soldatite kasarmuks ja sööklaks kohendatud, ohvitseriperedele kolm paraku küll hädisevõitu elumaja püsti pandud ja lõpuks staabihoone ehitatud, aga sellega asi ka piirdus. Kuskil kõrgemal leiti, et niisugune projektita omapead ehitamine tuleb lõpetada ja kõigepealt pöörata tähelepanu piiri valvamiseks vajalike tehniliste rajatiste püstitamisele; selleks olid sõjaväeprojekteerijad koostanud generaalplaani, kuhu olid märgitud tulevased valvetornid, prožektorijaamad mere öiseks jälgimiseks, aga ka lihtsad, tarbe korral kohale sõitva prožektorauto jaoks vajalikud betoonalused ja juurdepääsuteed. Niisugune valvsuse tõstmine oli vaid mõni aasta tagasi toimunud intsidendi tõttu vägagi põhjendatud: otse siinsamas Eesti looderannikul Sooranna naaberkordoni alal tungis öö varjus mingi relvastatud salk merelt kaldale ja sissetungijatel õnnestus maal isegi kanda kinnitada. Sealse kordoni piirivalvurid olid kutsumata külalistega verise lahingu maha pidanud, enne kui piiririkkujad põgenema sunniti; selles lahingus sai surma ka kordoni ülem, kes oli kodumaa kaitsjate esiridades ennastsalgavalt võidelnud.
Langenud kordoniülemale püstitati lahingutandriks olnud küla keskele mälestussammas, kuhu ka Raudiku kordoni esindajad kaks korda aastas – võidupühal ja armee aastapäeval – käisid lilli viimas. Erakordsel lahingul oli aga ka Raudiku kordonit mõjutav tagajärg olnud, nimelt tehti senine ülem Afanassi Petrovitš Jerjomin enne rotatsioonitähtaja saabumist kohalt lahti. Selle fakti tagamaid teadsid ainult kõrgemad ülemad, aga lõpuks imbus ka siinse ohvitserkonnani jutt sellest, mis Jerjominile süüks oli pandud: ta ei olevat suutnud välisvaenlase sissetungi ajal naaberkordonile abi osutada. Kapten Verhovin teadis salamisi teistele ohvitseridele pajatada, et Jerjomin olevat koguni Moskvasse kutsutud ja seal süüdistatud, et ta eluaegse kantseleibürokraadina ei oska tegevteenistuses orienteeruda, ning mees lõpuks alampolkovnikust majoriks või koguni kapteniks degradeeritud.
