hakanud, nagu külanaiste vihjetest võis aru saada. Sõda oli igale poole vallalisi naisi tekitanud ja Olga teadis, et Mihkel on aldis niisuguste vabaks jäänud eevatütarde ahvatlustele järele andma. Tookord oli mehel see tuju üle läinud, ta muutus jälle koduseks ning Olga rahunes; paraku oli rahu ajutine, sest nüüd näis mees järjekordselt olevat kellegi leidnud ja tegutses veelgi hoolimatumalt kui varem.
Kas ma tõesti oleksin pidanud hoopis Venemaale jääma, Novomelnitsasse, oli Olga Tamm nii mõnigi kord eneselt küsinud, sest mällu või alateadvusse oli jäänud meenutus ennesõjaaegsest elust, mil nad Mihkliga olid üksmeeles talitanud ja oma pisikeste järeltulijate üle rõõmu tundnud. Aga sedamaid lõhkus nostalgilise mälupildi reaalne tõdemus – ma poleks saanudki ju sinna jääda, meie kodu ja kogu küla oli maha põletatud…
Olgal oli siiski lohutus, sõbranna Marie. Nad olid märkamatult osad vahetanud: pärast Juhani surma Marie haiguse ja operatsiooni ajal oli Olga tema laste eest hoolitsenud ning kõigiti abiks olnud, ja kui nüüd pidi veskimehe naine tunnistama, et vajab ise tuge, oli Marie selleks ainus sobiv lähedane. Alma käis kodus nagu tuld viimas, need mõned tunnid olid liiga lühikesed, et pikemaid ja südamlikumaid jutte rääkida; pealegi poleks tal sobinudki tütrele kõiki oma muresid kurta. Omal ajal, kui Olga Mihkli vahekorra Härma Helgiga avastas, oli Marie keeldunud seda uskumast. Nüüd oli sellest aastaid möödas, aeg edasi läinud ja veskimehe kohta käivad külajutud ka sõbranna arvamist muutnud. Kunagi oli ta Olga niisugused kahtlused lihtsalt valeks tunnistanud, aga enam poleks saanud seda teha.
„Lapsed on meil kodunt läinud, pea seegi ei või tulla, et Mihkel minu samuti minema saadab… Leiab parema ja kogu lugu!” nentis Olga nukralt.
„Sinust parema? See pole võimalik, sina oled nii hea inimene…” hakkas Marie hooga seletama, aga teine tegi tõrjuva žesti.
„Meeste jaoks pole midagi võimatut! Nüüd ma olen sellest aru saanud, kui Oskar…” Rääkija jäi kohkunult vait, poja nimi oli kogemata suust lipsanud.
„Oskar? Kas sa oled lõpuks temast midagi kuulnud, kas kõik on korras?”
„Kuulnud, jah…” ütles Olga piinatud häälega, sest ta poleks tahtnud sellest rääkida. Vähemalt veel mitte, aga… aga kellele siis veel kui mitte Mariele, kes kindlasti ei lähe kuuldut sedamaid levitama. „Ma sain eile temalt kirja!”
„Oeh, ometi viimaks! Kui kaua ta nüüd kadunud oli, kolm ja pool kuud või sinnapoole… Küll sa võisid muretseda!” Marie ohkas kergendatult.
„Suuremad mured on vist veel ees… Ma pole Mihklile sellest veel rääkinud, ei teagi, kuidas seda teha! Sest… sest…” Kas öelda või mitte, sähvatas Olgas kahtlusmõte nagu ikka siis, kui kaalul on midagi tähtsat.
„Mis lahti on? Juhtus tal mõni õnnetus või? Mootorratas on ju nii kipakas asi, sellega käib see kergesti!”
„Ei, mitte mootorrattaga, hoopis midagi muud… Oskar võttis Venemaal naise!” Nii, nüüd oli see öeldud.
„Mi-is? Võttis naise? Oskar?”
„Nojah, ta ju kaheksateist täis, voli käes… Aga mõistust ei ole! Ja nüüd kirjutas, et on seal meie endises külas niisugust tüdrukut kohanud, kelleta ta enam elada ei saa! Ootas kohapeal selle ettenähtud aja ära ja lasidki ennast paari panna!” Enese avamise tõrge oli ületatud ja Olga jutt hakkas vabamalt voolama.
„Seal eesti külas? Siis ikka eestlase?” küsis Marie, aga see nagu polnudki küsimus, vaid teadmisest kantud konstateering, et muidugi on nii. Ja Olga juba vabanenud jutusoon jäi korraga kinni, ta raputas tõrjuvalt pead.
„Ei, jumala venelase, eestlasi on sinna vähe jäänud.”
„Noh, mis sellest, peaasi, et on hea inimene,” resümeeris Marie, aga alles pärast pisikest pausi, mis Olgale märkamatuks ei jäänud.
„Venemaal elades hoidsid eestlased kokku, abielluti ainult omavahel, aga näe, nüüd…” Olga mõte kargas omapead ette: kui mina oleks siis ka mõne venelase võtnud, võib-olla poleks nüüd niisugust muret nagu Mihkliga… Aga see mõte ei hakanud elama, see oli liiga loomuvastane ja võõras. Kui ollakse juba kakskümmend aastat koos elatud, on raske sellest isegi mõttes midagi tagasi võtta.
„Noh, mine tea, äkki läheb kõik hästi,” püüdis Marie lohutada, aga seegi kukkus välja kuidagi õõnsalt ja pettumusvarjundiga. Ning Olga kõndis tagasi kodu poole veelgi rõhutumalt, et ta oma mure kurtmisest loodetud kergendust ei saanud. Aga niiviisi kõndides ja mõeldes avastas naine ühtäkki enda jaoks olulise tõe: miks peaksin mina isa ja poja vahel mingit tänamatut puhvrit mängima ja poja tegusid pehmendama hakkama? Või siis isa tegusid laste eest varjama? Ma ju ei jaksa niiviisi elada!
Kui Mihkel õhtul veskist tuli, torkas Olga söögilauda istunud mehele Oskari kirja ette.
„Mis see on?”
„Oskari kiri Venemaalt.”
„Näed siis, ja sina muretsesid!” Mihkel oli ootamatult heas tujus, tema hääletoon oli isegi lohutav. Või tundis ka tema ise kergendust, et poeg on alles? „Mis ta siis kirjutab?”
„Eks loe ise,” ütles Olga lühidalt.
„See on eesti keeles, mul raske lugeda! Loe ette!”
Olga oli lootnud, et mees ise kirjast olulised teated välja veerib, aga võttis siiski kirja ja luges:
„Tere ema!
Pole aega olnud et varem kirjutada. Siin Novomelnitsas on kena olla ma olen palju inimestega tutvaks saanud. Ma elan siin Ragozinite juures kui mäletate. Nemad teid mäletavad. Ja siis kui ma nüüd koju tulen ei tule ma enam üksinda. Sain tutvaks Ragozini Tanjaga me hakasime teineteist armastama ja leitsime et ei saa teineteista… Teineteiseta,” parandas Olga. Millegipärast tundus, et ta loeb teksti, mis temasse üldse ei puutu.
„Noh, seda oli arvata! Armunud nagu vasikas, see läheb üle,” arvas isa. „Kuula edasi!” Olga otsis järge ja jätkas: „Lasksime siin selsovetis ennast paari panna ja oleme nüüd mees ja naine seaduslikult…”
„Mis, kurat… Mis see tähendab?” Mihkel Tamm kargas püsti. „Kurat, sada aastat sai Venemaal niiviisi elatud, et eestlased abiellusid vaid omavahel! Ja nüüd läheb tema siit Eestimaalt Venemaale naist võtma! Venelast!” Mees vaatas kimbatuses ringi, nagu otsiks midagi, mida vihahoos ära lõhkuda. „Tead, kirjuta talle, tuleta meelde, et temal enam siia majja asja ei ole! Mitte kunagi, ma ei taha temast midagi teada!”
9
Sooranna kordoni ülem Jevgeni Lavrentjevitš Morozov oleks võinud oma eluga Raudikul peaaegu rahul olla: piirkond oli suhteliselt väike ja turvaline, tehnilised valvepunktid ja operatiivsidevõrk välja ehitatud, igapäevane rutiinne piiriteenistus korralikult käima pandud. Poleks nagu millegi üle nuriseda, aga Morozovil puudus midagi, mis igale inimesele, rahuajal ka sõjaväelasele tähtis on, nimelt isiklik elu. Või kui täpsemalt öelda – perekonnaelu, milleta vaid mõni üksik suudab rahulduda. Jevgeni Lavrentjevitš polnud seda tüüpi, kes oma tundeid esimesele kenale vastutulijale puistama kipub, aga ammugi ka mitte selline, kes on aldis mingeid kahtlasevõitu juhuvahekordi otsima. Südames leinas ta siiamaani oma kunagist seaduslikku naist, kes oli tema sõjaajal kiirustades maha kandnud ja invaliidina sõjast naasnud naabrimehe oma voodisse lasknud. Aga see, et naabrimees Valeri oli sõjas jalast ilma jäänud, oli Jevgeni viha taltsutanud, justkui oleks tollel olnud mingi õigus oma invaliidsuse eest temalt hüvitust saada – sellepärast,
