üle naise õla.
Kallis Helgi!
See on mul kolmas kiri sinule kirjutada. Senimaani ei ole vastust tulnud ei tea kas oled veel Härmal või juba läind. Aga kirjutan ikka et teada anda kuidas siin elatakse. Madist enam ei ole matsin tema mineva sügise oktoobri kuus. Tahtsin jumalasõnaga matust aga siin on ainult vene pappid. Üks tuli mattma ütles et selle nimega ei saa matta. See põle nende nimi. Mina küsisin mis siis saab. Ütles et peab ümber ristima Matveiks nagu nende nimi. Mina ei luband et eluaeg Madis old ja nüüd hakka surnd inimest ristima. Siis tahtis ära minna tal olid kolm vene eite ka kaasas kes laulavad. Suure hädaga olin nõus ja pandi Madisele rinna peale paber et on nüüd Matvei. Küla rahvas oli ka koos mattmas. Siin on kolm eesti peret kes ka küütitati nemad on nooremad. Madis jõudis meile maja ehitada sedaviisi kaldu maa piale poolest saadik maa sees siis on soojem. Pisike ütt on aga elada saab. Kaks kitse on minul ka. Keegi rääkis et nüüd on see joosepi vunts surnd ja küütitatudsaavad varsti koju aga mina jään siia Madise juurde. Elu aeg koos elatud ei mina saa teda üksi siia võõrasse mulda jätta. Kirjuta kui kirja kätte saad mul on nisuke aadress…
Helgi tundis, kuidas kirja lugedes silmanurgast pisar vallandus ja mööda põske alla veeres. Tuli tunne, nagu oleks ta jälle oma ema haual seisnud ja ristilt tema nime lugenud – oli kord niisugune kallis inimene, aga enam ei ole… Ja lausa kõrvetava piinlikkustundega meenus, kuidas ta oli endamisi tõotanud, et käib igal aastal vähemalt üks kord ema haual. Paraku jäi see vaid iseendale antud lubaduseks, sest Raudikult oli Valgamaa kaugel ja sõit sinna keeruline.
Minna kiri seisis Härma magamistoas kummutil mitu nädalat, enne kui Helgi kord koristamistuhinas selle haaras ja koos muu tarbetu pahnaga pliidi alla toppis. Samamoodi nagu kapi otsast leitud vana seinakalendri, millele suurte numbritega trükitud aasta oli juba ammu mööda läinud.
8
Saabunud sügis oli Roostpalu jõe kallastel kasvavad vahtrapuud kirjuks maalinud ja iga kord, kui Olga Tamm õue astus, jäi ta kõigepealt trepil seisatama, et imetleda kaunitesse värvidesse rüütatud loodust. Ometi jäid naise silmades peegelduvad värvid tema jaoks tuhmiks; silmailule kaasnes nukravõitu tõdemus, et tegemist on vaid ajutise dekoratsiooniga, mis on küll kaunilt maalitud, aga tema elu kuigivõrd ilustada ei suuda. Inimesele esmavajalik, elurõõmu ja eluks vajalikku julgust sisendav turvatunne oli aina enam kõikuma löönud.
Olga ja Mihkel elasid nüüd vaid kahekesi, sest ka Alma oli Raudikul seitse klassi lõpetanud ja õppis juba teist kuud rajoonikeskuseks muudetud väikelinna keskkoolis. Tüdruk elas kooli internaadis, saabus koju ainult pühapäevaks ja seegi polnud lihtne, sest Raudikule põikav liinibuss väljus linnakesest laupäeviti juba keskhommikul, ammu enne koolitundide lõppemist. Mõnikord õnnestus tüdrukul end koolist vabaks küsida, et bussile saada, tavaliselt aga püüdis ta end juhuslikele autodele hääletada, kuid neid liikus keelutsooni poole harva, pealegi jäi Raudiku suurelt teelt kümmekond kilomeetrit kõrvale. Seega pidi Alma neljakümnekilomeetrisest vahemaast mingi osa paratamatult jalgsi kõndima, ning kui suur see osa oli, olenes juhusest. Kord oli ta jõudnud koju alles pimedas ja surmväsinuna, kuna oli pidanud ligi kakskümmend kilomeetrit jalgsi kõndima.
Koju pidi aga tulema, sest kodus sai kõhu korralikult täis süüa ning mis veelgi tähtsam – järgmise nädala toidumoon tuli kaasa võtta. Kooli internaadis kehtis ühiskatla põhimõte, see tähendab, et perenaine keetis igalõunase supi valmis, aga selleks vajaliku nädalaportsjoni toiduaineid pidid õpilased kodunt kaasa tooma. Nii sättiski Olga pühapäeva lõunaks, mil Alma Raudikul bussile läks, tütrele moonakompsu kaasa, püüdes selle teha niisuguse, et kandam liiga raske ei saaks, aga ikkagi kõike ettenähtut sisaldaks.
See oli aga väike mure, sest Alma oli tragi ja iseseisev ning sai niiviisi pooleldi omapead elades hästi hakkama. Kaheksateistkümneseks saanud Oskar oli seevastu sootuks teistsugune, nagu nad polekski ühe pere lapsed: ta oli merepraktikal saadud kopsaka raha eest endale mootorratta ostnud ning uhke põrina ja sinise suitsu saatel koju saabunud.
„Ei ole see mere-elu minu jaoks! Raha saab küll, aga kolm kuud järjest ookeanil loksuda, see ajab oksele… Ei taha!” teatas ta.
Mihkel, kes poja elukutsevalikuga oli juba leppima hakanud, jäi kuulatama.
„Mis sa siis… mõtled?” küsis ta valvsalt. Tema vahekord Oskariga oli ebamääraseks jäänudki; see, et poiss omal ajal tehnikumi sisse ei saanud ja pidi vaid kutsekooliga leppima, vaevas isa siiamaani. Poeg aga oli juba pärast lapsepõlves saadud keretäit jäänud vimma kandma, tundis end nüüd täiskasvanu ja iseseisvana ning vastas rahulikult:
„See merekool võib minupärast kuu peale kolida, minule see ei kõlba!”
„Ah niiviisi… Ja mida sa siis tegema hakkad?” Isa küsimises oli juba varjamata tigedust tunda. Veel enamgi – see kõlas lausa õelalt.
„Eks seda hiljem näeb, aega on.” Oskar kehitas õlgu ja tegi seda lausa väljakutsuva ükskõiksusega. Olga jälgis mõlemat teraselt – ta teadis, et Mihkel võib vihastades ettearvamatult käituda, temast peajagu pikemale Oskarile isegi kallale minna. Mees ajaski end laua tagant püsti ja astus provotseerivalt sammu pojale lähemale.
„S…sinust ei saagi õiget inimest! Mitte kunagi!” sisistas ta tigedalt.
„Jätke nüüd, arutame rahulikult…” sekkus Olga paluvalt, teades, et plahvatus ei ole kaugel. Naine astus sammu lähemale, kuid mees lükkas ta kõrvale. Oskar aga sai ema sekkumisest julgust.
„Ega ma enam laps ei ole! Ma tean ise, mis ma teen, sinult küsima ei hakka!”
„Nii…? Siis mine ja tea! Ja siia majja sul enam asja ei ole, selge! Et ma enam su varju siin ei näe!” Mihkel Tamm tegi liigutuse, nagu tahaks pojale kõrvakiilu anda, aga tõmbas käe tagasi ja kiirustas välja, ust selja taga mürtsatusega kinni lüües.
Ema ja poeg vaatasid teineteisele otsa, aga Oskari pilk hakkas sedamaid ringi ekslema. Kumbki ei osanud ühtäkki midagi öelda.
„Ma lähen ära Venemaale!” kostis lõpuks Oskari poolt.
„Issand, ära seda küll tee!” Olga lausa kiljatas.
„Ega ma päriselt… Aga tahaks Novomelnitsa üles otsida, ma ei mäleta sealt midagi! Vaataks ja tuletaks meelde… Mis see mootorrattaga sõita, suvine aeg.”
Ema jäi nõutuks. Aga siis tundus temalegi, et mõni aeg teineteisest eemal olemine tuleks nii Oskarile kui ka Mihklile kasuks.
„Eks sa siis jah… Raha sul ikka on?”
Nüüd aga polnud poisist juba mitu kuud midagi kuulda, sügis oli käes ja Olgal muret laialt – äkki on Oskariga Venemaal midagi halba juhtunud?
„Ole rahulik! Igaüks peab ise teadma, mis ta teeb! Las olla, võib-olla õpib inimeseks!” mühatas Mihkel, kui naine Oskari pärast muretses. Mees ei hakanudki pahandama, nagu Olga kartnud oli, ütles seda nii ükskõikselt, nagu tal tõesti polekski oma poja saatusest sooja ega külma. Ning Olga tundis jälle, et ka temasse suhtub Mihkel täieliku ükskõiksusega. Mees oli häbi tundmata hakanud õhtuti ära kaduma – tuli veskist, sõi sõnatult nohisedes oma hilinenud lõunasöögi, võttis veel vastu õhtut jahipüssi õlale ja läks. Ning kui Olga oli mõnikord üritanud küsida, kuhu ja kui kauaks, sai Mihkel isegi tigedaks.
„Sa ei näe või? Metssigu käin passimas!”
Algul oli naine seda peaaegu uskuma jäänud, vähemalt püüdis omaette arutada, et see võib ju tõesti nii olla, aga kui ta kord avastas, et Mihkel oli minekule
