kuulda, et keegi kolhoosnikest oleks nälga surnud. Oma põllulapike ja lehmakönt aitasid hinge sees pidada, kolhoosist normipäeva kohta saadavad kaks kilo vilja ja kuuskümmend kopikat sularaha olid elu seespidamiseks rohkem sümboolse väärtusega. Rahapalga oli kolhoosi juhatus määranud leiva hinna järgi – kandiline vormileivapäts maksis poes rubla kakskümmend, seega pidi tööinimesele poolest leivast päevas jätkuma. Kui peres oli leivasööjaid rohkem kui leivateenijaid, olenes nende ninaesine vaid lisateenistusest, kas siis piimarahast või mõnes peres, kus rohkem kanu peeti, ka kanamunade müügist. Nii piima kui ka kanamune ostsid piirivalveohvitseride naised heal meelel ning võimalus oma saadusi kohapeal müüa oli omamoodi õnnistus; kaupa pakkuvaid piimanõu või munakorviga endisi talumemmesid oli kordoni ohvitserimajade juures üsna tihti liikumas näha.
Härmale sobitatud piimafarmi töölistel oli elu sellevõrra lahedam, et nemad ei pidanud endale lehma muretsema. Vähemalt mitte senikaua, kuni igale kolhoosilehmale pole piimamõõturit külge monteeritud, oli Valdur öelnud. Muude toiduainete poolest olid Helgi ja Valdur teistega üsna võrdses seisus, pidasid siga ja kuut kana, kes koos pererahvaga Härma aiamaal siblisid. Aiamaal tegutsemine aga oli üks tegevusi, mis mehe poolt Variharaka pereks ristitud kolmikliidus alailma pahandusi tekitas, sest mees pidas nii kolhoosi- kui ka kodutöödes kinni oma põhimõttest – liigutada end vaid tõeliselt hädalise vajaduse puhul. Seda paremini oli Valdur hakanud Peetriga läbi saama, sest mehemõõtu sirgunud poiss sai tema eest nii ühel kui teisel rindel mõndagi ära teha. Isegi Helgi pani imeks, et enamasti omapead kasvanud poisist loodrit ei tulnud; ilmselt mängisid siin oma osa need aastad, mil Peeter oli Härma vanade poole hoidnud ja nende antud ülesandeid rõõmuga täitnud. Aga võib-olla oli oma osa ka pärilikkusel – ega asjata öelda, et eri rahvustest vanemate järeltulijad võivad olla eriti töökad ja andekad. Niiviisi vähemalt lootis Helgi, kes ainsana teadis Peetri päritolu: just töökus pidi olema see, mis inimese saatuse määrab. Andekusele ei osanud naine sedavõrd rõhku panna ega selle võimalikke ilminguid poja juures otsida, sest tema pidas end lihtsaks inimeseks, kellele on suured ja kõrged eesmärgid võõrad. Siiski, kui levis kuuldus, et Tamme Oskar on linna kooli läinud, oli Helgi peas vilksatanud mõte, et võib-olla peaks ka Peeter linnas mõne ameti õppima, et kolhoosist minema saada. Lõpuks otsustas ta siiski, et see oleks temale kui poisi ainukesele ülalpidajale liiga keeruline ja vaevarikas. Vaevalt hingitsev kolhoosielu oli liiga keerukas, et endale veel lisamuresid kaela võtta; abiks tuli asjaolu, et Peeter huvitus igasugustest masinatest ja oli juba seitsmendas klassis käies öelnud, et temast saab traktorist. Lubas masina-traktorijaama tööle minna ja mööda põlde ringi kütta nii et sinine suits taga… Helgi haaraski sellest kinni ja lohutas end, et siis oleks poisil kindel amet eluajaks käes.
Nõnda juhtuski, et passiealiseks saades pandi Peeter Variku nimi traktoristide kursusele kirja. Valdur sellesse küll poolehoiuga ei suhtunud ja põhjus oli teada: kui poiss traktoristiks saab ja hoopiski minema läheb, hakkab tema kodutöödes paratamatult rohkem vatti saama. Helgi ja Peeter olid aga ühel nõul ja kolmas, mitteametlik pereliige pidi alla andma.
Siis tuli kolhoosi „Tõusev Koit” unisesse ja perspektiivita vaikellu muutus: esimees Roomet Põiklik kutsuti koos ametivendadega rajooni põllumajandusvalitsusse, kus neile kõrgel parteilisel tasemel selgeks tehti, et väikesed kolhoosid peavad suuremateks ühinema. Kuskil kantseleilaual sündinud projektis olidki need juba gruppidesse jagatud, ühinemiseks oli vaja vaid formaalset üldkoosoleku otsust. „Tõusev Koit” oli endale vaid ühe kosilase või kositava saanud, Anguse ja Veere külasid ühendava „Helge Tee”, sest siin riigimetsadest piiratud rannikualal lähedasi naabreid lihtsalt rohkem ei olnud. Nii aetigi Härmale kokku kolme küla inimesed, kes pidid seega kahe kolhoosi ühist üldkoosolekut kujutama. Kohal olid rajooni parteikomitee ja põllumajandusvalitsuse esindajad ning pärast nende patriotismist õhkuvaid kõnesid oli asi otsustatud. Keegi ei julgenud kätt tõstmata jätta, niisiis oli otsus demokraatlik. Ühendkolhoosi nimeks võeti kummaltki ühinenult pool ja lõpptulemus oli „Tõusev Tee”.
Edasi aga tekkis koosolekul vaidlus, mis paisus üsna ägedaks, sest hakati arutama, kuhu tuleb ühendkolhoosi keskus. Kuigi iga küla oli eri meelt, polnud teistel Raudikule võrdseid trumpe vastu panna. Raudiku oli juba ennevanasti mõisakeskus olnud, seal oli koolimaja, veski, meierei ja nüüd muidugi ka piirivalvekordon. Nii pididki kõik nõustuma, et uue kolhoosi keskus jääb Raudikule.
„Aga mitte siia sõnnikuhunniku kõrvale!” oli Anguse külast pärit Luuri Valentine üle teiste sumina kileda häälega nõudnud. „Kui see siia jääb, siis pange kohe nimeks „Sitane Tee”! Häbiasi!”
„Kuulge, teie, taltsutage oma suud!” hüüti punase loosungiriidega kaetud vana söögilaua tagant, mille Härma Madis oli kunagi oma kätega valmis teinud ja mis koosoleku ajaks oli presiidiumilauaks ülendatud. Hüüdja oli parteimees, keda siin nägupidi ei tuntud.
„Mida suurem kolhoos, seda suurem kontor! Siin pole selleks ruumigi,” arvas keegi.
„Nojah, peale esimehe veel raamatupidaja, arvestaja ja…” püüdis keegi täiendada, aga rohkem vajalikke ameteid ei tulnud talle hetkel meelde.
Roomet Põiklik oli ühendkolhoosi esimeheks hääletatud, aga lihtsalt sellepärast, et rohkem kandidaate ei esitatud. Ning küllap naabrid teadsid, et Raudikul läksid kolhoosiasjad kribeke paremini kui nendel, siin oli lehmadele pikemalt heina jätkunud ja alles märtsi lõpul tuli sarvekandjatel iseteeninduse korras hakata söögikõlblikku kulu ja mahajäänud viljakõrt otsima.
„Mida seltsimees Põiklik arvab? Keskuse kohta?” küsiti presiidiumist.
„Nja-ahh…” Põiklik ei olnud kõnemees, pealegi pärssis kõrgete rajooniülemuste juuresolek sellegi kasina oskuse. „Eks minagi, et… et peaks! Aga et kuhu, seda…”
„Piirivalve kolis ju koolimajast välja! Seal peaks nüüd ruumi olema,” arvas keegi ja mõttest haarati õhinal kinni.
„Õige mõte! Seal on ruumi küllalt!”
„Just-just, tulebki mõisaaeg jälle tagasi! Aga kas sinust saab nüüd valitseja või parun ise?” See oli muidugi Valdur ja tema repliik teenis nii naerupahvaku kui ka ülemate laua tagant hoiatava köhatuse.
„Paneme protokolli – seltsimees Põiklik uurib seda asja! Ja sellega võime koosoleku edukalt lõpetatuks lugeda!”
Ülemused tõusid laua tagant ja nende nägudel võis kergendust näha. Iga niisugune koosolek tähendas silm silma vastu istumist inimestega, kes vähemalt ilme ja olekuga väljendasid iga ettepaneku puhul varjamatut vastumeelsust. Polnud ju kellelgi teadmata, kuidas kolhoosides elati, ja musta valgeks rääkimine nõudis funktsionääridelt lausa häbitut tõesalgamist.
„Meil oleks sellest vaid kasu,” arvas Valdur, kui nad olid Helgiga omavahele jäänud. „Muidu ela siin nagu peo peal, kõik on Põiklikule teada… Ja see uus arvepidaja…”
„Virge,” aitas Helgi nähes, et mees püüab eelmisel nädalal vahetunud arvestaja nime meenutada.
„Just, jah! Mine tedagi tea, mis tema Härmal nuuskima hakkab. Meile on kasulik omaette olla!”
Siis aga saabus eriline päev – Härmale toodi koos kolhoosi postiga kiri. Pakkimispaberist ümbrikul oli adressaadiks märgitud Helgi Varik ning aadress oli õige: Raudiku küla, Härma talu. Ja kõige peal oskamatult veetud venekeelsete tähtedega Estonskaja SSR.
„Kes see mulle…?” Helgi keerutas võõrana tunduvat ümbrikku käes, aga Valdur oli terasem.
„See on ju Venemaalt! Härma vanad annavad elumärki!”
Mõttes olid nad mõlemad Härma pererahva ammu maha kandnud nagu möödunud eluetapi. Nii nagu järjekordse lõppenud
