peaks seal paar meili olema, vaata järgi.”
„Minule? Kellelt? Sina saatsid või?” üllatus Karmen.
„Ei, mitte mina, vaid sinu uus sõber! Netisõber, kelle Rasmus sulle välja otsis – pidi kõigiti korralik meesterahvas olema.”
„Mis jama sa ajad – kust ta minu meiliaadressi sai?”
„Rasmus teatas, et tal on sulle sobiv kandidaat, ja mina andsin aadressi. Ongi ju viisakam, kui mees otsib naist, aga mitte vastupidi,” arvas Evika.
„Mina ei otsi mingit meest! Mul on korralik mees olemas, annaks taevas igale naisele niisuguse!”
„Oota-oota, ära sellepärast veel ägedaks saa… Ma ju ütlesin niisama, sümboolselt! Aga oma meilboksi võiksid ikka vaadata, ega see ei sunni sind millekski. Kas sa üldse mäletad, kuidas see käis?”
Karmen ei vastanud. Viivitas, et aega võita – ega vist kellelegi ei meeldi, kui tema eest hakkavad teised otsustama. Ja praegu oli Evika tema nõusolekuta millegi säärasega hakkama saanud – peale selle, et organiseeris talle isikliku meilboksi, leidis ta ka kellegi võõra meeshinge, kes olevat sinna kirju saatnud.
„Hea küll, eks räägime teinekord jälle. Ma palun vaid ühte – ära ilma minu teadmata enam midagi niisugust tee! Lubad, jah? Kuulmiseni!”
Telefoni ära pannud, jäi Karmen tugitooli istuma ja lasi mõtetel äsjakuuldust veel kord üle käia. Esialgse nördimuspuhangu taustal hakkas kuskil üha enam kripeldama võõras, aga ometi üllatav teadmine, et arvutis ootavad teda kellegi tundmatu kirjad. Kuskilt virtuaalmaailmast tulnud kirjad – see tundus peaaegu samamoodi uskumatu, nagu oleks nende saatja mõni kosmosetulnukas. Karmen sai kirju üldse haruharva, paberkirjad ja isegi õnnitluskaardid tähtpäevade puhul olid ammugi telefonijuttudega asendunud. Niisugune otsesuhtlemine oli kõigiti operatiivsem, lihtsam, vahenditum ja muidugi ka odavam. Aga teade, et teda ootavad esimesed e-kirjad, mida lihtsalt meilideks nimetati, oli intrigeeriv, ent ka omamoodi huvitav, ning ahvatles Karmenit oma esialgset reaktsiooni – Evikalt kuuldust mitte väljagi teha – revideerima.
Kirjad kelleltki võõralt, pealegi meesterahvalt… Salajased kirjad, millest keegi ei tohi teada saada! See… see on ju peaaegu abielurikkumine! lahvatas kuskilt tulnud uitmõte, mis kõlas nagu hoiatus, aga naine hakkas sedamaid vastuväiteid otsima: see ei saa ju olla midagi tõsist, kõik on vaid virtuaalne ajaviide. Ei ole ju võimalik abielu rikkuda, kui igasugune kokkupuude ära jääb, ei ole… Abielurikkumine telefoni teel, see on ju absurdne. Või siis kirja teel, ükskõik kas see kiri on kirjutatud paberile või arvutiekraanile. Virtuaalset abielurikkumist ei saa olemas olla, see on jaburdus!
Aga ikkagi tunnen ma kummitamas mingit süütunnet, sest tahaksin uudishimust teha midagi – noh, kui mitte just ohtlikku ja keelatut, aga siiski niisugust, mis ühele abielunaisele kuidagi ei sobi. Kuigi võõralt saadud kirja lugemine ei tähenda veel mingi suhte loomist. Ja pealegi on Atko praegu Rootsis töölähetusel ja Virgo spordilaagris. Mul on kaks päeva aega õhtuti üksi kodus olla ja igavleda – on see siis ülekohus, kui…
Karmen Salundi istus nagu sütel – minna arvuti juurde või mitte? Ta oleks nagu kuskilt väljastpoolt mingit tõuget oodanud, lisagrammikest julgust vajanud, et mõeldu teoks teha. Ja siis helises telefon.
„Atko…! See on märk, et ma ei tohi arvutit puutuda! Atkol on kombeks välismaal olles koju helistada, kontrollida, kas kõik on korras…” välgatas mõte ja naine võttis telefonitoru.
„Halloo!”
Ei olnud Atko. Keegi ajakirjandusagent pakkus mingi ajalehe tellimist, mille Karmen viisakalt ära ütles. Ühest päevalehest oli küllalt, sellegi tellis alati Atko.
Telefonihelin oli Karmeni toolilt püsti kergitanud ja nüüd seisis ta Virgo toa ukse juures. Piidles vargsi arvutit, milleni oli vaid kolm sammu.
Olgu, ma võin ju vaadata ja selle läkituse läbi lugeda. Seal ei saa ju midagi vapustavat olla, mis kohe ninna kargaks. Selle lugemine ei kohusta millekski, võttis naine seisukoha ja silmitses ettevaatlikult arvutit. Hirmust, et end internetti klikkides võiksid jällegi räiged alasti kujud ekraanile tekkida, ei olnud ta juba mitu päeva arvutit puutunud. Hirm ja ebalus oli nüüdki säilinud, aga uudishimu sai sellest võitu – nagu kiireks põgenemiseks valmistudes istus Karmen ettevaatlikult tooliservale ja lülitas veidi ebakindla liigutusega arvuti sisse. Ning Evika õpetusi hoolega meelde tuletades õnnestus tal lõpuks isegi oma meilboks üles leida.
Sulle on kaks kirja, teatas ekraan. Kas soovid avada?
Karmen kõhkles veidi, vaatas korraks ukse poole nagu veendumaks, et ta on tõesti üksi kodus, tegi surmapõlgava näo ja vajutas klahvi yes. Hetke pärast avanes tabel – tõepoolest kaks meili, saatja nimeks mõlemal üks ja seesama: Andres.
„Lihtsalt Andres… Jumalale tänu, et mitte Enrico või… mis ta nüüd oligi – Rasmus, jah…”
Karmen Salundi klikkis esimesel real. Möödus hetk ja kiri avanes. Ootamatult pikk kiri, seda oli õige mitu rida. Naine luges:
Tere jälle, Marileen! Ma saadan Sulle igaks juhuks teise kirja veel…
Valesti, see ei ole esimene meil! Karmenit valdas erutus, ta liigutas hiirt, käed värisesid, naine tundis end pahateolt tabatud lapsena ja tahtis selle tegevuse kiiresti lõpetada. Aga klikkis kogemata valel ruudul ja postkast koos meilidega kadus ekraanilt.
Peab otsast peale alustama… Kõigepealt tuleb avada alumine rida, see peab esimene meil olema, klõpsutas Karmen kiirustades nuppe, aga naise kärsituid liigutusi tajus arvuti valekäsklustena ega tahtnud enam kuuletuda ja meilboks ei avanenud. Ning mida kärsitumalt Karmen hiireklõpse tegi, seda rohkem sai arvuti valekäsklusi ning hakkas tõrkuma, kuni ekraan üleni halliks muutus.
„See on selge märk – ma ei tohi neid kirju avada!” pomises naine, aga ei kiirustanud keelumõttele alluma ja arvutit välja lülitama. Ta oli sellel kahtlasel, aga ometi kuidagi ahvatleval teel juba esimese sammu teinud, enda sisemise tõrkega võidelnud ja võitnud; loobumine olnuks allaandmine. Paraku ei olnud Karmen arvutiga sedavõrd sõbraks saanud, et oleks osanud kapriisse aparaadi tõrkeid neutraliseerida, ja põrnitses nüüd tusaselt ebanormaalselt halliks tõmbunud ekraani. Aga kui mitme minuti jooksul sellel midagi ei muutunud, ohkas ta ja lülitas arvuti välja.
„Pole ette nähtud, sellepärast…” Naine tõusis ja kõndis kööki. Avas kapi ja külmiku ning tegi endale võileiva – kui ta oli üksi, siis püüdis ta lihtsamalt läbi ajada. Istus laua taga, näris võileiba ja rüüpas kefiiri peale, aga mõte keerles ikka arvuti ja selles sisalduvate lugemata meilide ümber.
„Ma pean veel proovima! Tahaks ikkagi teada, mida see tundmatu Andres kirjutab… Ja lõpuks pole ju need kirjad mulle, Karmen Salundile, vaid Marileenile! Ma võin ju kujutleda, et Marileen on minu kaksikõde!”
Karmen istus uuesti arvuti ette ja ennäe – see imemasin oli vahepeal ümber mõelnud ja hakkas jälle hiireklõpsudele kuuletuma.
Esimene meil oli lühike ja konkreetne.
Hea Marileen, sain Sinu meiliaadressi oma sõbralt. Palun anna teada, kas Sa tahaksid olla kirjasõbraks mehele, kes on saatuse käest kõvasti kolki saanud ja elab seda raskelt üle. Minu nimi on Andres ja meiliaadress on…
Igatahes imelik kiri! Ka minu elus on praegu raske periood, selles suhtes oleksime natuke nagu saatusekaaslased… mõtiskles Karmen. Millegipärast tundus see lühike kiri lakooniline ja sümpaatne, ei tekkinud kahtlustki,
