Agu Mölder oli lõpetanud kuldmedaliga ja läinud edasi õppima hoopiski Ameerikasse. Sealt oli Kaarel saanud vaid kaks kirjakest, sedagi juba mitu aastat tagasi, ning nüüdseks oli sõber sulandunud Uue Maailma ääretusse inimkatlasse. See pani Kaarli mõtlema, et nende suhtumine teineteisesse ei olnud ühesugune, ilmselt hindas tema Agu Möldrit kõrgemalt kui Agu teda. Ja selle põhjusi otsides oskas Kaarel jõuda vaid tulemuseni, et Agu lõpetas kuldmedaliga, tema aga vedas end gümnaasiumist läbi vaid keskpäraste hinnetega.
Jah, tolleaegsele Agule oleks Kaarel võib-olla pihtinud, et tema oli oma perekonnaelu teistsugusena kujutlenud. Niisugusena, kus on rohkem hoolivust, usaldust, soojust ja rõõmu… Ning kui Agu oleks pärinud, mis nimelt teda selle juures kõige rohkem häirib, oleks Kaarel kindlasti mõttesse jäänud, enne kui lõpuks vastanud: ma kardan, et Senta mind enam niimoodi ei armasta kui varem. Nüüd on ta kuidagi endasse tõmbunud, vaikiv ja tujutu, naeratab haruharva ja isegi lapse nutt teeb ta sedamaid närviliseks ja tigedaks. Ometi oli Kaarel lootnud, et just laps on see, kes nende pereelule uue sisu annab ja kelle kaudu nad jälle lähedaseks saavad.
Aga ei midagi niisugust, ja mees pidi endale vastumeelselt tunnistama, et kabinetis oma töölaua taga istudes tundis ta end tihti mugavamini kui kodus naise sageli tusaseid repliike kuulates.
Aga ka Rauside kodus oli päikesekiir, mis mõnikord süngevõitu meeleolu pehmendas – see oli Irja, kes juba ammu oma jalgadel ringi vudis ja püüdlikult pudikeeles vadistada püüdis:
„Iti, mängi palli!”
„Jaa, kus pall on? Too siia!”
Rusikasuurust kirevat kummipalli ei visatud, vaid veeretati põrandal. Mõlemad istusid, jalad harkis, vastastikku põrandal ja lükkasid palli tüdrukukese kilkamise saatel teineteise poole. Tihti juhtus, et Irja väikesed käekesed ei suutnud pallile õiget suunda anda ja siis sattus see kuskile tugitooli alla või diivani taha, kust tuli siis ühisel jõul jälle välja otsida. Tavaliselt lõppes mäng sellega, et tüdruk muutus ülemeelikuks, unustas reeglid ja tahtis palli sihitult viskama hakata; siis pidi isa teda taltsutama ja muud tegevust otsima. Palli veeretamine oli lõbus mäng, aga õige harva juhtus, et seda tehti kolmekesi; enamasti nautis Senta võimalust lapsehoidmisest vabaks saades jalutama minna või muid toimetusi teha. Ning kui pereema jälle koju ilmus, oskas ta vaid pead vangutada.
„Küll te olete toa segamini ajanud…”
4
Pealinna ühe magistraaltänava ääres olid esindusliku kontorihoone aknad õhtuti kaua valgustatud. Iga mööduja teadis, et rahvusvaheliselt tuntud tehnikafirma International Automatic Systems ehk lühendatult IAS Eesti filiaalis normaalsest kaheksatunnisest tööpäevast ei piisanud ning see venis hiliste õhtutundideni. Ettevõttes projekteeriti mitmesuguseid automaatseid tootmisliine, koostati nende keerukaid skeeme ja jooniseid ning peeti nii telefoni kui ka interneti kaudu läbirääkimisi tellijate ja automaatikaseadmete tootjatega. Projekteeritavate liinide jaoks oli vaja leida kõige paremaid, aga samal ajal kõige soodsamaid seadmeid, ja neid hangiti ettevõtetest, mis asusid nii siin- kui ka sealpool ookeani. Seega polnud juba kellaaegade erinevuse pärast võimalik ettenähtud tööajaga toime tulla; ka olid projekteerijad ise tööst huvitatud, sest iga õnnestunud projekt tõi selle autoritele peale palga ka lisatasusid, rääkimata sinna juurde kuuluvast tunnustusest. Sellepärast istutigi selles kolmekorruselises hoones arvutite taga alati hiliste õhtutundideni.
Atko Salundi, kellel oli juustes juba rohkesti halli, püüdis oma nooremate kolleegidega kõigiti sammu pidada. Ta oli juba tööle vormistamise ajal kogenud, et selles esinduslikus firmas suhtuti viiekümnendatesse jõudnud töötahtjatesse omajagu üleolevalt; tookord langes valik tema kasuks vaid seetõttu, et Atkol oli automaatikaseadmete alal seljataga pikk praktika. Noortel konkurentidel polnud loomulikult niisugust kogemustepagasit kuskilt võtta. Tõsi küll, see kõik oli olnud juba kuus aastat tagasi ja nüüdseks olid nooremad kolleegid temaga ammugi võrdseks saanud, mõned tänu paremale keele- ja arvutioskusele ettegi läinud. Samas oli kasvanud kollegiaalsus, sest firma au ja edukus oli tegevuse peamine eesmärk. Ometi käis projekteerijate vahel paratamatult ka varjatud rivaalitsemine, sest mis tahes isiklik initsiatiiv võimaldas ülemusele rohkem silma paista.
Kohati lausa jonniks muutunud tahtmine noorematele mitte alla jääda sundis ka Atkot õhtuti kaua töötama ja peaasi – kõiki oma otsuseid ja arvestusi hoolega kontrollima. Automaatikaprojektide koostamisega kaasnes alati oht, et mõni läbimõtlematult sündinud otsus võib vääraks osutuda ning juhuslik ebaõnnestumine saab eksijale selles firmas saatuslikuks; tihti oli tegemist ülikallite ja ülikeerukate seadmete tellimisega. Võimalike väärotsuste hirmus venisid Atko Salundi tööpäevad veelgi pikemaks ja üsna tihti oli just tema see, kes viimase lahkujana valvurile head õhtut soovis.
Niisugune eluviis, kus perekonna jaoks peale hiliste õhtutundide jäi vaid nädalavahetus, aga mõne pikema töölähetuse puhul mitte sedagi, oli Salundide peres kuue aastaga juba normiks muutunud. Pojad olid suureks kasvanud – Argo õppis Tartu lennukolledžis, Virgo valmistus isa eeskujul tehnikaülikooli astuma, aga tema kindel soov oli õppida mitte Tallinnas, vaid kuskil välismaal, näiteks Rootsis või Soomes.
„Miks siis seal, meil õpetatakse ju sedasama,” oli isa algul torisenud, aga kui poiss veenvalt seletas, et see annab lisaks võõrkeeleoskuse ja kahtlemata avardab silmaringi, jäi Atko vait. Sel ajal kui tema õppis, poleks kellelgi mõttessegi tulnud, et niisugune asi võimalik on, aga nüüd, jah…
Aastatega olid ka peresisesed suhted muutunud, ja ajad, mil Atko poegadega pühapäeviti suusaretkedel käis või suviti kogu perega kuskile pikemale automatkale mindi, olid märkamatult minevikku jäänud. Pereliikmete omavaheline suhtlemine toimus nüüd teistsugusel tasandil ja nende vahel kontakti hoidmine oli peamiselt Karmeni ülesanne. Temagi varem lausa kanaemalik hoolitsemine piirdus nüüd vaid nõuandva häälega ja vanematel oli esikohale tõusnud tuleviku kindlustamine, et aina kiiremini lähenevatele vanaduspäevadele optimistlikumalt vastu astuda.
Atko oli juba lapseeast alates igasugusest tehnikast huvitunud, autosid, lennukeid ja mitmesuguseid masinavärke joonistanud ning alatasa midagi ka oma kätega meisterdada püüdnud – algul oli see puust rohmakalt kokku klopsitud mänguauto või kingakarbist televiisor, mille paberekraani valgustas seestpoolt taskulamp. Hiljem, juba ülikoolipäevil, süvenes noor mees põhjalikult automaatikasse ja see tulevikuala muutuski tema leivakannikaks. Lausa galopis arenema hakanud elektroonika tegi suisa uskumatuid edusamme ja enam polnudki eluala, kus mõne masina või tööprotsessi juures oleks ilma hakkama saadud. Aina rohkem tungis elektroonika ka kodumajapidamisse ja vahel tundis Atko Salundi kiusatust kuskile kaubanduskeskusesse astudes üha keerukamaks muutuvaid kodumasinaid uurida. Aastate eest, veel ühtepuhku kõhna rahakotti taskus kandes olid mitmed majapidamisvahendid, nagu köögikombain või nõudepesumasin, talle lausluksusena tundunud, sest alati oli pere jaoks palju vajalikumaid ja tähtsamaid väljaminekuid; nüüd olid need seadmed peres ammugi olemas, aga uudishimu kodutehnika vastu oli säilinud. Vahe oli vaid selles, et mehe pilgus peegelduv rahulik enesekindlus tuli teadmisest – kui ma tõesti tahaksin, võiksin siit kauplusest iga eseme ära osta!
Igapäevatöö firmas IAS oli Atko Salundile peaeesmärgiks muutunud. Hasart oma pangakontol järjest suurenevat hoiusummat näha oli nüüdseks juba vaibunud, palgast oli saanud vaid hingepaitav boonus või omamoodi preemia nende aegade eest, mil poisid veel väikesed olid ja alati napivõitu palgarahast vaevu järgmise palgapäevani jätkus. Tollal oleks säärane majanduslik kindlustatus uskumatut õnne tähendanud, nüüd pakkus aga vaid rahustava teadmise, et raha üle muretsemine on jäänud minevikku. Lisaks korralikule palgasummale aitas säästmisele kaasa Atko töömehekarjääri algul täiesti mõeldamatu viis, et palgaraha otse pangakontole kantakse; see oli õpetanud säästlikumalt elama, sest taskus kaasaskantav sularaha tikub alati kergemini poeletile pudenema või muidu kuluma. Säästmise tasuks oli pangakonto järjekindel kasvamine ja see ainult lisas kindlustunnet.
